Kui käisin oma sünnitusjärgses kontrollis, siis oli ämmakaga ka juttu rasestumisvastastest vahenditest ning pärast arutelu jäime pillide juurde. Apteegist välja ostes sain pillid nimega Desirett. Olles neid nädal aega kasutanud, tekkis määrimine (mille suhtes oli ämmakas ka hoiatanud ning oli lugenud ka infolehte). See selleks. Määrimine muutus aga tugevamaks. Meeles olid ämmaka sõnad, et kui määrimine kestab kauem kui kolm kuud, siis tuleb välja vahetada.
Olles kuu aega kasutanud, panin tähele, et juukseid langeb välja ja mitte vähe. Samas ei osanud ma kohe seda pillide kaela ajada, kuna sünnitsjärgselt pidi seda juhtumagi. Kuid ka infolehel oli, et 1/100st võib seda juhtuda. Kui neid ikka väga palju tuli, siis jätsin pillide võtmise pooleli (viimane oli 26nda märtsi õhtul). 28nda hommik algas mul peavalu, mille vastu võtsin kohe paratsetamooli. Mõnda aega oli hea olla, kuid mida õhtu poole aeg läks, seda tugevamaks peavalu läks ning rohud ei mõjunud absoluutselt. Võtsin paratsetamooli ikka edasi, järgides juhiseid. Laupäeva hommikul helistasin perearsti nõuandlasse, et küsida valuvaigistite kohta, et ehk tohin midagi veel võtta, kuna imetan ka last. Öeldi, et ei tohi, minge haiglasse. Helistasin seejärel kiirabisse, kust öeldi,et helistage perearsti nõuandlasse. Mida??? Ma siis ütlesin, et helistasin sinna just. Kästi siis kiirabisse minna, kuhu ma ka suundusin, kuna pea oli valutanud juba 24h. Seal hakati kohe proove tegema. Ruttan ette ja ütlen et käisin kahel päeval kiirabis. Esimesel päeval tehti täielik vereuuring, KT, röntgen ja lumbaalpunktsioon. Viimane tehti seetõttu, et arst kahtlustas meningiiti. Kõik proovid olid korras, kuid minul ikka pea lõhkus valutada, nii et püstigi ei saanud seista, vaid ainult pikali olles oli parem olla. Neuroloog pani diagnoosi: aurata migreen. Rohtudest kästi võtta ibuprofeeni ja paratsetamooli. Last imetada enam ei saanud. Läksin siis lootuses koju, et see kõik saab nüüd läbi.
Kuid oh ei. Pühapäeval läksin tagasi kiirabisse, kuna asi oli veel hullem. Pead liigutada ei saanud, oli lihtsalt nii valus,lisaks veel kuklakangestus. Sel päeval tehti taas vereproovid (mis olid normis)ja tehti MRT, milles ka midagi ei leitud. Terve päev lamasin seal. Pandi veeni paratsetamooli, mis ei aidanud. Õhtu poole tuli neuroloog: küsitles mind seal oma 10 minutit. Ning tuli välja uus diagnoos: postpunktsionaalne pea – ja seljavalu. Ehk siis lumbaalpunktsiooni järgsed kõrvalnähud ning lisaks veel migreen. Teise päeva valvearst ütles aga otsustavalt, et kõik sai alguse nendest minipillidest, kuna migreen pidi olema sagedame kõrvalnäht.
Kogu selle loo juures oli kõige kurvem osa selles, et migreeni vastu sain rohtu alles esmaspäeval perearst käest. Kiirabis öeldi ainult, et lamage hästi palju ja olge rahulikult ning võtke ibuprofeeni ja paratsetamooli edasi, küll ajapikku paremaks läheb.
Kui olin esmaspäeval migreeni rohu ära võtnud, siis läks küll paremaks, kuid möödas pole mu piinad siiani. Ikka tarvitan valuvaigisteid, laman kogu aeg ja joon perearsti soovitusel coca – colat ning vaikselt hakkab valu taanduma. Tänaseks on siiski alles veel seljavalu ja kuklakangestus ning ka otsaeest tuikab veel.
Ma ei süüdista siin kohal kiirabi valvearsti, kuna mul olid kõik meningiidi sümptomid ning selles veendumiseks oli vaja seda lumbaalpunktsiooni teha. Kuid kõik sai siiski alguse pillidest ning kuna ma polnud neid varem kasutanud, siis ei osanud ka seda ohtu aimata.
Juttu tuli palju, kuid oli suur tahtmine see kõik endast välja saada ning loota, et kellegil sama asja kunagi ei juhtuks. Sest kõige halvem on selle juures see, et mu laps on siiani RPA peal. Mitte et see paha oleks, kuid see ei kuulunud mu plaanidesse. Piima pean välja pumpama heal juhul korra 24h jooksul, mistõttu on ka kahtlus, et selleks ajaks kui rohud on mõjunud ning valuvaigistid rinnapiimast kadunud, ei taha mu laps enam rinda……
Oehhh…. sain selle vähemalt südamelt ära rääkida….