Minul on selline 5-a laps, kes kardab juuksurisse minna, sest seal undavad föönid. Igasugu mürisevad ja undavad hääled on vastunäidustatud, läheb nii paanikasse, et hakkab öögatama ja oksele. Õnneks on ta tüdruk, juuksed on pepuni, saan kogu aeg komplimente, et mis uskumatult ilusad pikad juuksed mu lapsel on. Haahaaa, kui need kiitjad vaid teaksid põhjust, miks tal nii pikad juuksed on… Endal on mul ka juuksed jumala ilusaks läinud, sest ma ei ole neid juba aastaid föönitanud, kodus ei saa, ta läheb paanikasse.
Juuksuris oleme käinud kaks korda. Esimene kord oli lihtsalt imeline. Kui telefonis aega kinni panin, öeldi, et tulge pestud peaga, meil pole sel päeval sooja vett! Vähe puudus, et oleksin telefonis juhuuu ja hurraa hüüdnud. Pole vett, pole ka märgi juukseid, pole ka ühtegi töötavat fööni. Peale meie polnud ka ühtegi klienti, sest enamus juuksuriteenuseid käib ju ainult koos peapesuga. Toimus see toredus Marienthali Ilusalongis, juuksur oli üks blond keskealine proua, aga mitte Piret. Ma ei saanud ta nime teada, aga no täiega vedas. Aasta hiljem läksime jälle sinna samasse otsi tasandama, seekord ei läinud nii hästi, laps kippus siplema ja vaatas värisedes föönide poole. Juuksur oli noor tüdruk, kuidagi saime hakkama, näitasin lapsele telefonis pilte.
Ma soovitan valida mõni kogenum keskealine juuksuritädi, need on osavamad ja napsavad kiiresti niuhnäuh juuksed lühemaks. Võta kaasa mingi ahvatlus, mida harva saab, aga mis hästi tähelepanu kõrvale juhib, käed peavad millegi muuga tegevuses olema. Erivajadusega lastega kogemus minu meelest ei aita, sest ega sellist ninja-juuksurit, kes lõikab liikuvat pead vehkivate käte vahel meil iluteeninduskoolides ette ei valmistata.
