Arstil veel käinud pole, kuid triibuline alates 02.10 ja kui kõik hästi läheb, siis TA u 6.06 🙂
Esimeseks tunnuseks olid ärajäänud päevad, nägu õhetas, kohv enam ei maitsenud (ei aja(nud) südant pahaks, aga lihtsalt ei tahtnud seda enam). Aeg-ajalt on kõhuvalud, puhitused, õhtuti on väga külm, öösiti jälle jube palav, magusaisu on kadunud (olen muidu täielik magusahoolik). Samas kõik need tunnused on sellised, et kui ei teaks, siis võiks need ka millegi muu kui raseduse kaela ajada.
Triibud tulid ootamatult, ei lugenud päevi, isegi seda, et päevad hilinenud, märkasin alles mitu päeva hiljem, aga oleme väga pikalt (aastaid) kolmandat last soovinud ja talle võimalust pakkunud, seni lihtsalt polnud ta sellest veel kinni haaranud. Suured lapsed on juba… suured. Pabistan ka, kas kõik korras, kuidas rasedust talun ja taaskord sünnituse üle elan, aga üritan mõelda nii, et iga päev, mis ma rõõmustan oma hetkel olemasoleva raseduse üle, on rõõmsalt möödunud päev, ja selle hirmus, et äkki midagi mingis etapis ebaõnnestub, ei maksa endalt seda rõõmsat aega ära võtta.
AM