Teema: Ka arstid eksivad! (IVF)

Sa ju pole veel rase. Arstidel võis vägagi õigus ju olla.

Kas te kirjutaks mulle aasressile
laura669@hot.ee

Ma väga, väga loodan, et Teil õnnestus!
Väita 40 või isegi 43 aastasele kellel tuleb ilusti munarakke, et pole mõtet oma munarakuga proovidagi on ikka väga absurdne!
Jumal tänatud, et te ei kuulanud!
Olen ise 45 , AMH 2,5 ja arst arvas kindlasti on mõtet paar korda oma materjaliga proovida! Kõik on väga individuaalne, mõnel 30 juba jokk enda rakkudega ja vanim on 49 kes oma munarakuga õnnestunud!

Loodan, et su lootus saab tõeks, aga vara veel hõiskad, kuidas arstid eksisid. Sa oled 40 ja esimese ivf tulemuste järgi oligi tõenäosus väike ja üldise statiskita järgi on tõenäosus väike. Mis iseenesest ei ütle midagi konkreetse 40aastase -sinu- kohta. Naised on väga erinevad, menopaus saabub erineval ajal 35 kuni 55, viljakus on niivõrd isiklik asi, seda ei saa statistikaga ennustada. Ega arstid pole jumalad ega ennustajad, pidevalt on arste, kelle ennustused ei pea paika jne.
Muidugi pole õige ainult ühe ivfi tulemuste põhjal nii suuri järeldusi teha, et kohe lootusetu jne. Ja ka mina oleksin proovinud haigekassa rahadega ja oma munarakkudega nii kaua kui vähegi võimalik. Ja loodan väga, et varsti saad rõõmsaid uudiseid!
Oleneb ka sinu sünnipäevast, kas sul on tasuta IVF võimalus teha kuni 41. sünnipäevani nt 11 kuud või 2 kuud. Pealegi on kliinikutel erinevad skeemid, organism vastab rohtudele erinevalt jne. Arst ei öelnud Elites midagi valesti vaid toetus ravikogemusele, arvestades sinu vanust jne näitabki munarakkude halba kvaliteeti see, kui nad kas ei viljastu üldse, areng katkeb mõnepäevasena, rasestumise korral varajased katkemised jne. Pole isegi vahet, kuipalju rakke saadakse.

Mõne uuringu kohaselt annab doonormunarakulapsele ka kandev ema geneetilist informatsiooni edasi.

Ma arvan, et arstid ikka saavad aru, millega tegemist. See, et keegi oli nõus haigekassa rahaga veel kiirelt ära tegema, ei tähenda midagi. Ma sain ka 4 ringi järjest nagu tehases just seetõttu, et veel haigekassa toel saada. Saadi alati korralikke rakke ja ilusaid embrüoid, aga ikka 0 tulemust. 41a tegin veel 4 ringi juba teises kliinikus ja oma raha eest, erinevad uuringud ka veel ja ei midagi.

#3320267:

Päriselt rase pole aga peast rase küll. Oma loo oleks saanud rääkida ka ilma nende karjatuste ja hüüumärkideta.

Ebastabiilsus postitustes- laps on olemas aga sooviks oma last (?). Kingituse tegi sulle meditsiin, mitte mees. Ja samas on arstid ikka kõiges süüdi.

Rahune maha ja ära hüsteeritse niimoodi. Need arstid, kes psühholoogilist nõustamist soovitasid, tegid seda ilmselt põhjusega.

Meditsiin tegi kingituse? Meditsiin ise ei tee midagi, vaid meditsiinitöötajad tegid ning seda mehe ja naise sugurakkudega. Imelik on väita sellist valet, nagu mehel siin mingit rolli poleks, samuti nagu on väär väita nagu meditsiin kui selline ilma inimesteta mingeid “kingitusi” teeks.

Esiteks kui pole veel rase, ei kõla see soovitud kingitusena?

Teiseks, tõenäosuse arvutamine peast või paberil 11 versus 5 embrüot… siin pole päris nii lihtne kui koolimatemaatika.

Ootan muidugi ka positiivseid uudiseid teemaalgatajalt ja soovin südamest unistuse täitumist!

Appi, kui kurjad inimesed siin on. Ma loodan, et kõigil sõnavõtjatel vähemalt oma kogemus IVFga.

Ma olen ka päris vana. Sain haigekassaga. Esimesel ringil seitsmest folliikulist kolm munarakku, millest kaks viljastusid. Rasedust ei järgnenud. Ilmselt olid kehvad eelneva tekitatud menopausi tõttu lisaks muudele teguritele.
Teisel ringil saadi üheteistkümnest folliikulist kuus munarakku, millest nelja areng peatus neljandal päeval, kaks olid valmis siirdamiseks. Üks neist kasvab kümnes nädal minu sees. Ja nagu mu arst ütleb: vaja läheb ainult seda ühte õiget 🙂

Oleks mulle tulnud sellise jutuga keegi rääkima, et pole enam mõtet ainult ühe katse tulemuse peale, ma oleks võib-olla uskumagi jäänud. Kogemust ju pole ühe korraga veel väga. Õnneks olen väga järjekindel ja keeldun pikaajalistest unistustest kergekäeliselt loobuma.

Ja veel. Kes pole ise reaalselt silmitsi seisnud kellegi teise munarakkude või spermarakkude kasutamise variandiga, ei peaks üldse sel teemal suud lahti tegema. Jah, laps on laps. Ja kui päriselt enam ühtegi muud varianti pole, siis paljudele sobib ka poolenisti kellegi teise geenidega laps või täiesti kellestki teisest sündinud laps. Aga see pealtnäha väike, kuid tegelikult valus ja päris pikk etapp seal vahel, kus sinu unistus puruneb ja pead leppima, et sa ei saagi päris nii last, nagu lootsid, seda ei oska keegi ette ennustada, mis tunne see on. Ka mitte siis, kui oled enne olnud doonorite kasutamise ja lapsendamise pooldaja. Ja kui peab, tuleb see etapp läbi teha ja siis uued otsused/unistused vastu võtta.

Teemaalgatajale jaksu ja vastupidamist. Hoian sulle pöialt! Ära anna alla enne, kui päriselt kõik su munarakud otsas on! Kordan veelkord: vaja läheb ainult seda ühte õiget 🙂

Ma soovin sulle kogu südamest sinu südamesoovi täitumist!

Elite ongi minu hinnangul natuke selline koht, mis ajab taga kindlat õnnestumist. Ehk kui tõenäosus õnnestumiseks madal, siis pigem pakuvad variante, mis õnnestuvad kergemini. Sul vanust juba niipalju, et geneetiliste häirete esinemise tõenäosus ka kõrge juba.

Mina asusin IVF teele 38 aastaselt. Esimesel korral õnnestus saada 8 munarakku, viljastus 2, aga üks oli kehvake ja siirdati üks. See rasedus paraku 9. nädalal peetus. Peetunud lootel määrati mingi geenirike. Teisel ringil saadi 10 munarakku, viljastus 3, siirdati 2, üks külma. Pesastus 1, aga Oscar oli kehv ja LVU näitas Edwardsi sündroomi. Külmas olnud pisike sulatamist üle ei elanud. Kolmandale siirdamisringile läksime juba doonormunarakuga (mees minust 5 aastat noorem ja sperma kvaliteet hinnati heaks) ja nüüd meie peres toredad kaksikud. Mul on täiesti ükskõik, et nad geneetiliselt minu omad pole. Mina olen neid kandnud ja sünnitanud ning kasvatanud. Kuigi ma pole just kole nagu öö ja väga loll ka mitte, siis ma ei näe küll erilist traagikat selles, et minu geneetiline pärand edasi ei kandu.

#3322502:

Appi, kui kurjad inimesed siin on. Ma loodan, et kõigil sõnavõtjatel vähemalt oma kogemus IVFga.

Inimesed ei ole kurjad, inimesed on realistlikumad ja neile ei sobi hüsteerilisevõitu arstide süüdistamine, kes teid on lapsesooviga aidata üritanud. Ja kohe kindlasti on “inimestel” IVF kogemus olemas, ühel inimesel viiekordne näiteks. Ja just see kogemus panebki realistlikumalt hindama, et õnnestunud 2-3 päevane viljastumine + siirdamine ei tähenda veel edukat rasedust ja last, kahjuks oled sa alles väga alguses teel lapse kätel hoidmisele.

Ka munarakudoonoriga on IVF ülejäänud osas alla 41a haigekassakindlustusega tasuta, lisandub ainult doonorraku tasu, mis muidugi on suur (Elite hindu ei leidnud, suurusjägus vast 5000.- ja üle värske doonormunaraku kasutamise korral)
Mida ütles üks järgmine vastaja, siis see on kahtlemata õige, et Elite ajab taga õnnestumisprotsenti ja kipuvad soovitama asju, millel on suurem protsent õnnestumiseks. Ja munarakudoonoritega on siirdamise õnnestumine st raseduse tõenäosus u 50%, on Elite enda lehel kirjas. Näiteks mulle kunagi soovitati IUI asemel kohe IVFiga pihta hakata, et sel on suurem õnnestumislootus.

DNAst ja “pole oma laps” arvamusest: 2015. aastal leidis Hispaania suurim viljatusravikeskus, et naised, kes kasutavad doonormunarakku või doonorembrüot, annavad lapsele edasi oma geneetilise pärandi hoolimata sellest, et bioloogiliselt ja geneetiliselt emaüsas kasvav embrüo ei ole selle naise rakkudest.

Mina teemaalagtajana siin enam sõna ei võtaks. Siin on ainult kibestunud ja kadedad inimesed ja siit sa seda tuge oma teekonnal ei leia, kahjuks. Ka mina püùdsin siin korra oma röõmu välja elada. Teemal kuidas ma jäin rasedaks, olenemata, et olen vanem kui tavapärase arusaama kohaselt..Sain oma postitusele vaid miinuseid ja halba tagasisidet. Imed sünnivad, ka minu rasedaks jäämine oli üks suur ime, aga ma kunagi ei lakanud uskumast, et see beebi tuleb mu ellu. Lihtsalt tuleb kõike proovida. Mõni ei jää rasedaks ka 20ndates, ega 30ndates..kui siinseid postitusi lugeda..seega ei ole 40 nähtus omaette. Kõik on võimalik..rohkem positiivsust, ära loobu uskumast, kõik on võimalik.

Aga loomulikult ka arstid eksivad. Arvan, et ei ole mitte ühtegi arsti, kes julgeb väita, et ta ei ole kunagi eksinud.
Ka mina näen siin paljude kommentaatorite pahatahtlikkust, aga eks inimestel on erinev valulävi.