Esileht › Pereelu ja suhted › ka rikkad nutavad
Üks kägu ei tee vahet varalahususel ja abieluvaralepingul. Varalahususe puhul on kõik lahus – varad ja võlad, abielulepinguga võib samuti sedasi kokkuleppida, et kõik on lahus, aga võib ka leppida kokku kinnistu kuulub naisele ja muu on ühine.
Ise on ta nii rumal, aga ainult klähvib ja klähvib. Miks inimesed, kes asjast midagi ei tea, ei võiks lihtsalt vait olla?
Kõigil inimestele peaks olema varalahusus ja muud lepingud, et oma vara oleks omal ja ühisvara oleks ühine. Selle vastu poleks inimestele kindlasti mitte midagi.
Kõigil inimestele peaks olema varalahusus ja muud lepingud, et oma vara oleks omal ja ühisvara oleks ühine. Selle vastu poleks inimestele kindlasti mitte midagi.
Möh?
Selle jaoks ei pea tegema mingit lepingut-nii ongi ju, kui mingeid lepinguid ei tee 😀
Kõigil inimestele peaks olema varalahusus ja muud lepingud, et oma vara oleks omal ja ühisvara oleks ühine. Selle vastu poleks inimestele kindlasti mitte midagi.
Möh?
Selle jaoks ei pea tegema mingit lepingut-nii ongi ju, kui mingeid lepinguid ei tee ????
Õige, ütlesin valesti. Mõte sama.
Masendav kraaklemine, täiesti arulage.
Nagu ekremehed ees, nii pööbel järgi.
Jätke juba, piinlik pole?!
Kuidas “langeda” hoopis teisele tasemele ja eluga edasi minna?
Veel talvel elasin kaunis majas (ühisvara) ja meil oli kolm autot, millest ainult üks ühisvara, teised kaks talle kingitud.Veebruaris pakkisin asjad ja kolisin üürikasse. Olen näide ühest sellisest perest, kellele koroona aeg sai saatuslikuks. Päevade ja kuude kaupa koos. Eraldiolekuaega vähe. Töö mõlemal kodust. Hobid ka samad. Vahetevahel sõitsin kuskile….aga paljud kohad olid ju hoopis kinni. Lõpuks hakkas häirima juba seegi, kuidas mees sokke jalga pani või mis liigutusega postkastist ajalehte võttis. Täiesti absurd! KÕIK hakkas närvidele käima. Ka tema hakkas minu peale silmi pööritama ja meie pikk abielu, kus alati oli soojus ja armastus, muutus kahe inimese kooseluks, kes teineteisele enam ei meeldinud.
Oli see raske vestlus, teatasin soovist lahku minna, kolisin ära. Mees maksis ühisvara auto hinnast poole. Nüüd elan üüritud ahiküttega 19-ruuduses kööktoa. Lahutanud pole. Kohtunud oleme paar korda. Saame sõbralikumalt läbi kui viimased kaks aastat. Iga päev räägime messengeris. Maja müüa ei saa, sest ei taha koeri, kes on harjunud õueeluga, hakata korterikoerteks koolitama. Lõpuks üürikas ei lubagi koeri. Seega. Seega kuni koerad elus ( 6, 7, 7 ja 8 aastased), ei ole mul ka poolt maja, õigemini selle raha. Hinge hoian sees selle viie tuhandega, mis oli ühisvara-auto jääkväärtusest pool. Tööl käin, palka saan, aga vähe. Töökohta vahetada vanuses 50+ on päris keeruline.
Tagasi ei koli. Ta enam ei kutsu ka. Eks saime mõlemad aru, et kui miski asi on katki, siis on see katki ning parem elan 170-175 euroga kuus, mis pärast üüri, poolt koeratoidusummat, hädavajalikke transpordikulusid ja kohustuslikku apteegikaupa üle jääb, kui majas vannitoas vihast hambaid krigistamas või nutmas käin või skandaalitsema hakkame. Odavamasse linna ka kolida ei saa hästi, sest ega seal leia sellegi palgaga tööd ning teiseks on siin minu inimesed.
TA – mu lugu küll erineb sinu omast, sest sul polnud see sinu valik. Vahet aga pole – tulem on sama – vaesem elu, oluliselt. Kordades. Ei mingeid reise enam, taksosid, restorane ega uusi rõivaid. Riided ei mahukski siia uberikku. Nii lihtsalt on. Ei mingit juuksurit (lõikan siis ise), trenni, maniküüri ega spaapäevi. Odavaim näokreem, trenniks kiirkõnd, 50% soodustusega toit, läptop nelja puuduva klahviga, telefon, mis ei helise, ainult ekraani vaadates näed, et helistatakse. Selle muidugi saaks soodsalt ka nupufonina osta.
Üldiselt ei kavatsegi. Kasutangi sõimusõnana. Esindab inimloomuse ahnust ja koledust.
Sina oled kole-seest kindlasti, üsna tõenäoliselt ka väljast. Mõttetu moor.
Hahaa, ei pidanudki pettuma, OT isiklikult taaskord
Kuidas “langeda” hoopis teisele tasemele ja eluga edasi minna?
Veel talvel elasin kaunis majas (ühisvara) ja meil oli kolm autot, millest ainult üks ühisvara, teised kaks talle kingitud.Veebruaris pakkisin asjad ja kolisin üürikasse. Olen näide ühest sellisest perest, kellele koroona aeg sai saatuslikuks. Päevade ja kuude kaupa koos. Eraldiolekuaega vähe. Töö mõlemal kodust. Hobid ka samad. Vahetevahel sõitsin kuskile….aga paljud kohad olid ju hoopis kinni. Lõpuks hakkas häirima juba seegi, kuidas mees sokke jalga pani või mis liigutusega postkastist ajalehte võttis. Täiesti absurd! KÕIK hakkas närvidele käima. Ka tema hakkas minu peale silmi pööritama ja meie pikk abielu, kus alati oli soojus ja armastus, muutus kahe inimese kooseluks, kes teineteisele enam ei meeldinud.
Oli see raske vestlus, teatasin soovist lahku minna, kolisin ära. Mees maksis ühisvara auto hinnast poole. Nüüd elan üüritud ahiküttega 19-ruuduses kööktoa. Lahutanud pole. Kohtunud oleme paar korda. Saame sõbralikumalt läbi kui viimased kaks aastat. Iga päev räägime messengeris. Maja müüa ei saa, sest ei taha koeri, kes on harjunud õueeluga, hakata korterikoerteks koolitama. Lõpuks üürikas ei lubagi koeri. Seega. Seega kuni koerad elus ( 6, 7, 7 ja 8 aastased), ei ole mul ka poolt maja, õigemini selle raha. Hinge hoian sees selle viie tuhandega, mis oli ühisvara-auto jääkväärtusest pool. Tööl käin, palka saan, aga vähe. Töökohta vahetada vanuses 50+ on päris keeruline.
Tagasi ei koli. Ta enam ei kutsu ka. Eks saime mõlemad aru, et kui miski asi on katki, siis on see katki ning parem elan 170-175 euroga kuus, mis pärast üüri, poolt koeratoidusummat, hädavajalikke transpordikulusid ja kohustuslikku apteegikaupa üle jääb, kui majas vannitoas vihast hambaid krigistamas või nutmas käin või skandaalitsema hakkame. Odavamasse linna ka kolida ei saa hästi, sest ega seal leia sellegi palgaga tööd ning teiseks on siin minu inimesed.
TA – mu lugu küll erineb sinu omast, sest sul polnud see sinu valik. Vahet aga pole – tulem on sama – vaesem elu, oluliselt. Kordades. Ei mingeid reise enam, taksosid, restorane ega uusi rõivaid. Riided ei mahukski siia uberikku. Nii lihtsalt on. Ei mingit juuksurit (lõikan siis ise), trenni, maniküüri ega spaapäevi. Odavaim näokreem, trenniks kiirkõnd, 50% soodustusega toit, läptop nelja puuduva klahviga, telefon, mis ei helise, ainult ekraani vaadates näed, et helistatakse. Selle muidugi saaks soodsalt ka nupufonina osta.
Imelik lugeda. Et läptop ja telefon läksid mõlemad kohe katki kui eraldi kolisid või?
Mitte midagi ei kuulunud Sulle? Isegi normaalset telefoni ega läpakat ei olnud?
Soojus ja armastus, mis oli vastu pidanud aastaid, kadus ära paari aastaga?
Kui mees elab edasi majas, siis miks pidid Sina saama ainult pool auto rahast? Oleksid võinud saada kogu auto raha ja selle võrra vähem maja raha tulevikus.
Ei paista, et just sõbralikult lahku läksite.
Lõpuks hakkas häirima juba seegi, kuidas mees sokke jalga pani või mis liigutusega postkastist ajalehte võttis. Täiesti absurd! KÕIK hakkas närvidele käima. Ka tema hakkas minu peale silmi pööritama ja meie pikk abielu, kus alati oli soojus ja armastus, muutus kahe inimese kooseluks, kes teineteisele enam ei meeldinud.
Ausalt ei saa aru, miks langeda täielikku vaesusesse ja lõhkuda pikk abielu, kui probleemid olid tasemel – ei meeldi, kuidas mees ajalehte kätte võtab. Kui hakkavad häirima teise inimese tavalised liigutused ja tegemised, siis on ju selgelt probleem endas ja sellega oleks pidanud tegelema, mitte lahku minema. Kahju lihtsalt, nii ära visatud pikast abielust kui ka sellest hirmsas vaesuses elamisest. Mõni kohe soovibki elada raskelt ja kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda.
Kuidas “langeda” hoopis teisele tasemele ja eluga edasi minna?
Veel talvel elasin kaunis majas (ühisvara) ja meil oli kolm autot, millest ainult üks ühisvara, teised kaks talle kingitud.Veebruaris pakkisin asjad ja kolisin üürikasse. Olen näide ühest sellisest perest, kellele koroona aeg sai saatuslikuks. Päevade ja kuude kaupa koos. Eraldiolekuaega vähe. Töö mõlemal kodust. Hobid ka samad. Vahetevahel sõitsin kuskile….aga paljud kohad olid ju hoopis kinni. Lõpuks hakkas häirima juba seegi, kuidas mees sokke jalga pani või mis liigutusega postkastist ajalehte võttis. Täiesti absurd! KÕIK hakkas närvidele käima. Ka tema hakkas minu peale silmi pööritama ja meie pikk abielu, kus alati oli soojus ja armastus, muutus kahe inimese kooseluks, kes teineteisele enam ei meeldinud.
Oli see raske vestlus, teatasin soovist lahku minna, kolisin ära. Mees maksis ühisvara auto hinnast poole. Nüüd elan üüritud ahiküttega 19-ruuduses kööktoa. Lahutanud pole. Kohtunud oleme paar korda. Saame sõbralikumalt läbi kui viimased kaks aastat. Iga päev räägime messengeris. Maja müüa ei saa, sest ei taha koeri, kes on harjunud õueeluga, hakata korterikoerteks koolitama. Lõpuks üürikas ei lubagi koeri. Seega. Seega kuni koerad elus ( 6, 7, 7 ja 8 aastased), ei ole mul ka poolt maja, õigemini selle raha. Hinge hoian sees selle viie tuhandega, mis oli ühisvara-auto jääkväärtusest pool. Tööl käin, palka saan, aga vähe. Töökohta vahetada vanuses 50+ on päris keeruline.
Tagasi ei koli. Ta enam ei kutsu ka. Eks saime mõlemad aru, et kui miski asi on katki, siis on see katki ning parem elan 170-175 euroga kuus, mis pärast üüri, poolt koeratoidusummat, hädavajalikke transpordikulusid ja kohustuslikku apteegikaupa üle jääb, kui majas vannitoas vihast hambaid krigistamas või nutmas käin või skandaalitsema hakkame. Odavamasse linna ka kolida ei saa hästi, sest ega seal leia sellegi palgaga tööd ning teiseks on siin minu inimesed.
TA – mu lugu küll erineb sinu omast, sest sul polnud see sinu valik. Vahet aga pole – tulem on sama – vaesem elu, oluliselt. Kordades. Ei mingeid reise enam, taksosid, restorane ega uusi rõivaid. Riided ei mahukski siia uberikku. Nii lihtsalt on. Ei mingit juuksurit (lõikan siis ise), trenni, maniküüri ega spaapäevi. Odavaim näokreem, trenniks kiirkõnd, 50% soodustusega toit, läptop nelja puuduva klahviga, telefon, mis ei helise, ainult ekraani vaadates näed, et helistatakse. Selle muidugi saaks soodsalt ka nupufonina osta.
Eks iga lugu ongi isemoodi. Võin natuke rääkida töökaaslase omast. Oli abielus 25 aastat, ja üks täiskasvanud laps. Mehe perekond oli keskmisest jõukam ja neil olid maavaldused ja metsad ka. Suur maja maal ja naine kodune ehk koduperenaine. Oli ka mõni hobune, tõukoerad ja omad tegemised naisel kodus. Mees soovis lahku minna ja ütles, et tahab kedagi uut leida, et veel lapski saada ehk. Ju sa naisest kõrini. Naisele anti Tallinnasse kahetoaline paneelika korter, täitsa normaalsesse paika. Alguses oli ta väga löödud ja põdes seda. Igat asja, ka kätekreemi ja kohvikus käimisi jne. Siis sõprade ja õdede abiga hakkas ennast kokku võtma 47 aastasena. Läks tööle, tal oli korralik eriala nooruses õpitud. Ja nüüd saab kenasti hakkama.
Kui oled nooremapoolne ja tervis ka olemas, saad ka sina hakkama. Paljud inimesed, kellel on võimalusi, pakuvad nagunii asjade ja välisega kõvasti üle. Mõttetu.
melik lugeda. Et läptop ja telefon läksid mõlemad kohe katki kui eraldi kolisid või?
Mitte midagi ei kuulunud Sulle? Isegi normaalset telefoni ega läpakat ei olnud?
Soojus ja armastus, mis oli vastu pidanud aastaid, kadus ära paari aastaga?
Kui mees elab edasi majas, siis miks pidid Sina saama ainult pool auto rahast? Oleksid võinud saada kogu auto raha ja selle võrra vähem maja raha tulevikus.
Ei paista, et just sõbralikult lahku läksite.
Jah, läptop ja telefon on selle ca 8 kuuga tõesti katki läinud.
Ma ei taha mingit raha ette. See teine 5000 ka ju kaugele ei veaks või mis 🙂 Ka see, et maja ei müü ja loomi ei kiusa, oli mu ettepanek.
Oi, mulle kuulub päris palju asju. Näiteks on mul nii II kui ka III sammas ning veidike aktsiaid ja väike kunstikollektsioon, mida ma ei hakka ju müüma (!) ega ka ahiküttega kööktuppa tassima. Need lähevad kunagi mu uue kodu seintele ja pärast surma lastele.
See, et mees jääb majja ja mina kolin, oli just minu ettepanek. Lapsed suured, kahekesi elame – eluaeg olen arvanud, et kes perekonna lõhub, see ka välja kolib. Mina lõhkusin, võtsin riskid ja vastutuse. Mees pakkus, et läheb siis ise, aga ma ei soovinud egoistlikult seda pikka protsess. Võtsin kümmekond riideeset ja laualambi, olin tunniga uksest väljas ja kui vaja on, saan sealt riideid juurde. Kuni uue naise leiab, ilmselt.
Koeri näen ma piisavalt sageli, seda muret pole. Niimoodi distantsilt oleme tõesti sõbralikud. Lõpuks, mina lõhkusin perekonna ja teise inimese plaanid vanaduspõlveks, panin ta pikkadeks kuudeks stressi ning seega ka vastutan, oma nahaga. Abielu oli tore, kuni ta kestis. See, et koroona ajas paljupalju paare laiali, ei saa sulle ju üllatus olla, kui lehti loed ja telekat vaatad.
Paljud inimesed, kellel on võimalusi, pakuvad nagunii asjade ja välisega kõvasti üle. Mõttetu.
Tsiteerisid mind. Täiesti nõus sinuga. Lihtsalt üleminekuperiood on keeruline, st kui pole harjunud sepiku hinda vaatama, siis kulus rohkem kui paar kuud, enne kui uus rütm sisse tuli. Päriselt pole senini. TA-l läheb, ma usun, samamoodi.
Ausalt ei saa aru, miks langeda täielikku vaesusesse ja lõhkuda pikk abielu, kui probleemid olid tasemel – ei meeldi, kuidas mees ajalehte kätte võtab. Kui hakkavad häirima teise inimese tavalised liigutused ja tegemised, siis on ju selgelt probleem endas ja sellega oleks pidanud tegelema, mitte lahku minema. Kahju lihtsalt, nii ära visatud pikast abielust kui ka sellest hirmsas vaesuses elamisest. Mõni kohe soovibki elada raskelt ja kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda.
Käisin psühholoogi ja psühhoterapeudi juures virtuaalselt 11 kuud + regulaarne jooga + eluaegne sport + maalimine + aiatöö + omad sõbrad. Ega sunniga meeldida ei saa. Ta enam ei meeldinud mulle abikaasana. Kas pidanuks raha pärast kannatama? Lapsed nii suured, et nemad saavad suurepäraselt aru, kuigi ega see neid ei õnnesta. Kannatasin siis palju rohkem, kui nüüd poes arvutades, kas saan osta ühe või kaks mugulsibulat.
Käisin psühholoogi ja psühhoterapeudi juures virtuaalselt 11 kuud + regulaarne jooga + eluaegne sport + maalimine + aiatöö + omad sõbrad. Ega sunniga meeldida ei saa. Ta enam ei meeldinud mulle abikaasana. Kas pidanuks raha pärast kannatama? Lapsed nii suured, et nemad saavad suurepäraselt aru, kuigi ega see neid ei õnnesta. Kannatasin siis palju rohkem, kui nüüd poes arvutades, kas saan osta ühe või kaks mugulsibulat.
Äge naine oled, soovin Sulle palju edu!
Paljud inimesed, kellel on võimalusi, pakuvad nagunii asjade ja välisega kõvasti üle. Mõttetu.
Tsiteerisid mind. Täiesti nõus sinuga. Lihtsalt üleminekuperiood on keeruline, st kui pole harjunud sepiku hinda vaatama, siis kulus rohkem kui paar kuud, enne kui uus rütm sisse tuli. Päriselt pole senini. TA-l läheb, ma usun, samamoodi.
Jah, nii on. Ma kujutan ette, kuna olen ise aastakümneid vaesuses elanud, siis on ikka kogemus, ligi 40 aastat, koos lapsepõlvega kokku, seega ei fantaseeri. Olen teinud elus palju tööd, nooruses eriti palju füüsilist tööd. Nii ise, kui koos mehega, hiljem lastega ka. Ma olen väga pikkamisi liikunud vaesusest välja, nii aeglaselt, et oli raske endale lubada midagi, millega polnud harjunud ja mis tundus priiskamisena. Näiteks, et osta poest vaba käega majapidamispaberit, apelsinimahla, jogurtit, sinki mitte sünnipäevaks ja hiljem, et lähen ja ostan endale nahkkindad, käsitöökraami koju või lõhnaõli vms. Valid nagu kalliskive ja jätad selle hetke meelde. Varsti hakkasin mõistma, et ma ei pea seda üldse väliselt paista laskma. Meie raha mehega, vaeva nähtud selle jaoks. Ja mulle piisas teadmisest, et ma võin lubada, kui tahan, aga ma ei pea ostma. Teadmine, et sa pole sundseisus, nagu ma noorena olin. Noore emana, kui lapsel oli üks paar linnapükse, kolmeaastasel, froteest õmmeldud, näiteks. Ja mina(24 a) sõbranna vanas voltidega seelikus kooli kokkutulekul, kus kursaõde küsis, et kooli ajal oli ju Maarikal täpselt sama seelik. Ja ma imestasin – kas tõesti! Kuigi tegelikult oligi see sõbranna põhikooli lõpuseelik. Võib ju imestada, et miks inimesed jalule ei saa ja ikka sente loevad nii pikalt. Kuid igal on selleks omad põhjused.
Kuid paljuski on see tunne peas kinni jah. Et kas pangaarvel on midagi ja sa ei laia, vaid sulle piisab teadmisest, et sul on tagala selle näol ja sa ostad poest ikka hakkliha ja teed ise sellest frikadellisuppi, sest tead raha väärtust. Või sul pole arvel eriti midagi ja sa pead tegema seda suppi. Mõtlesin, et sealtmaalt inimesed jagunevad. Ühed ei teha seda teha ühelgi juhul. Neil on keerulisem.
Minu meelest ei olse Sinu näide üldse teemasse.
Ilmselgelt olid nii õnnetu, et raha ei olnud enam üldse oluline.
Minu meelest ei olse Sinu näide üldse teemasse.
Ilmselgelt olid nii õnnetu, et raha ei olnud enam üldse oluline.
Ehk mitte 100% teemasse. Kuid veidi suhtumust rahasse ikka ja tunnetesse sellega. Muus osas sa täppi ei pannud. Raha on oluline. Aga sellega ei pea hulluma ega unustana, kuidad see tuleb. Kui ise ei teeni ega majanda, ka siis on asi midagi sootuks muud.
Varalahusus on seotud ainult selel varaga mis on lepingusse kirja pandud, aga see ei vabasta sind abikaasa võlgadest kui ta neid võtab. Naiivne vist oled.
Sa vist ei tee ühisvaral ja lahusvaral vahet?
Lahusvara on see mis lahusvara lepingusse on kirja pandud. Näiteks maja, auto, roolikelk.
Saad ju aru, vara on vara. Aga kui abikaasa on hasartmängusõltlane ja võtab kiirlaene, siis on laenude tagasi maksmine mõlema abikaasa teema. Kui mees ei jõua maksta, pöördutakse abikaasa poole. Ega keegi vara ei taha, tahetakse võlgade katteks raha ka abikaasalt.
Varalahusus on seotud ainult selel varaga mis on lepingusse kirja pandud, aga see ei vabasta sind abikaasa võlgadest kui ta neid võtab. Naiivne vist oled.
Sa vist ei tee ühisvaral ja lahusvaral vahet?
Lahusvara on see mis lahusvara lepingusse on kirja pandud. Näiteks maja, auto, roolikelk.
Saad ju aru, vara on vara. Aga kui abikaasa on hasartmängusõltlane ja võtab kiirlaene, siis on laenude tagasi maksmine mõlema abikaasa teema. Kui mees ei jõua maksta, pöördutakse abikaasa poole. Ega keegi vara ei taha, tahetakse võlgade katteks raha ka abikaasalt.
Sul ei ole õigus. Lahusvaralepingu teevad ka sellised paarid, kellest ühel on riskantne ettevõte, et kui see peaks pankrotti minema, ei lähe koos sellega kogu pere vara, vaid ainult ühe poole omand. Lahusvara puhul ei olda üksteise varade ega võlgade eest vastutavad.
Varalahusus on seotud ainult selel varaga mis on lepingusse kirja pandud, aga see ei vabasta sind abikaasa võlgadest kui ta neid võtab. Naiivne vist oled.
Sa vist ei tee ühisvaral ja lahusvaral vahet?
Lahusvara on see mis lahusvara lepingusse on kirja pandud. Näiteks maja, auto, roolikelk.
Saad ju aru, vara on vara. Aga kui abikaasa on hasartmängusõltlane ja võtab kiirlaene, siis on laenude tagasi maksmine mõlema abikaasa teema. Kui mees ei jõua maksta, pöördutakse abikaasa poole. Ega keegi vara ei taha, tahetakse võlgade katteks raha ka abikaasalt.
Rumal jutt, eriti hasartmängusõltuvuse koha pealt.
Teine abikaasa ei pea hasartmängusõltlase laene maksma(ma räägin, siis olukorrast kus on ühisvara).
Lahusvara puhul nagunii ei pea, aga isegi ühisvara puhul peab ainult teatud tingimustel.
Lahusvara on see mis lahusvara lepingusse on kirja pandud. Näiteks maja, auto, roolikelk. Saad ju aru, vara on vara. Aga kui abikaasa on hasartmängusõltlane ja võtab kiirlaene, siis on laenude tagasi maksmine mõlema abikaasa teema. Kui mees ei jõua maksta, pöördutakse abikaasa poole. Ega keegi vara ei taha, tahetakse võlgade katteks raha ka abikaasalt.
Lahusvara lepingusse ei panda midagi kirja, kui abikaasadel on lahusvara. Vara on automaatselt selle oma, kes selle soetas.
Mingeid kiirlaene ei maksa abikaasa ka ühisvara korral-kiirlaenud on kiirlaenuvõtja asi, teine abikaasa sinna ei puutu.
Kaua sa seda valesoga siin veel jagad?
Varalahusus on seotud ainult selel varaga mis on lepingusse kirja pandud, aga see ei vabasta sind abikaasa võlgadest kui ta neid võtab. Naiivne vist oled.
Sa vist ei tee ühisvaral ja lahusvaral vahet?
Lahusvara on see mis lahusvara lepingusse on kirja pandud. Näiteks maja, auto, roolikelk.
Saad ju aru, vara on vara. Aga kui abikaasa on hasartmängusõltlane ja võtab kiirlaene, siis on laenude tagasi maksmine mõlema abikaasa teema. Kui mees ei jõua maksta, pöördutakse abikaasa poole. Ega keegi vara ei taha, tahetakse võlgade katteks raha ka abikaasalt.
Sul ei ole õigus. Lahusvaralepingu teevad ka sellised paarid, kellest ühel on riskantne ettevõte, et kui see peaks pankrotti minema, ei lähe koos sellega kogu pere vara, vaid ainult ühe poole omand. Lahusvara puhul ei olda üksteise varade ega võlgade eest vastutavad.
Lahusvara on lahus ainult lahutuse korral, aga abikaasad on abikaasad nii heas kui halvas. Lahusvaraleping ei vabasta abikaasa põetamisest kui teine jääb raskelt haigeks. Kui lahusvaralepinguga abikaasa sureb, siis lesk pärib ikka abikaasa 50% lahusvarast jne. Samuti ei vabasta varalahususleping abikaasat võlgadest mida tuleb abikaasal tasuda. Kuidas see nii lihtne asi nii uskumatu teile tundub?
§ 33. Vastutus kolmanda isiku ees<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />(1) Abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses:<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />1) nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt;<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />2) abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest;<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />3) kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga.<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks on vaja ka teise abikaasa nõusolekut.<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />(3) Muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa.<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />Eeltoodust tulenevalt on võimalik, et Teil siiski on ühisvara ning nõudeid võib saada rahuldada ka ühisvara arvelt.<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />Võlgniku surma korral lähevad nõuded koos varaga pärijatele.<br style=”font-family: ‘Lucida Grande’, ‘Trebuchet MS’, Verdana, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 13px;” />Kahjuks ei ole foorumi tingimustes võimalik kõiki asjaolusid hinnata täpsusega, mis võimaldaks anda konkreetset nõu. Seetõttu soovitan konkreetsete vastuste saamiseks pöörduda individuaalsele õigusnõustamisele. Saame Teile abiks olla kui võtate ühendust juristaitab.ee veebilehel toodud viisil ja lepite kokku kohtumise juristiga, kes aitab Teie küsimustele vastuseid leida.
https://www.juristaitab.ee/forum/viewtopic.php?t=6314
§ 33. Vastutus kolmanda isiku ees
(1) Abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses:
1) nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt;
2) abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest;
3) kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks on vaja ka teise abikaasa nõusolekut.
(3) Muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa.
Eeltoodust tulenevalt on võimalik, et Teil siiski on ühisvara ning nõudeid võib saada rahuldada ka ühisvara arvelt.
Võlgniku surma korral lähevad nõuded koos varaga pärijatele.
Kahjuks ei ole foorumi tingimustes võimalik kõiki asjaolusid hinnata täpsusega, mis võimaldaks anda konkreetset nõu. Seetõttu soovitan konkreetsete vastuste saamiseks pöörduda individuaalsele õigusnõustamisele. Saame Teile abiks olla kui võtate ühendust juristaitab.ee veebilehel toodud viisil ja lepite kokku kohtumise juristiga, kes aitab Teie küsimustele vastuseid leida.
Kui ühel abikaasal on riskiettevõtlus, siis vastutab siiski ettevõte oma põhivaraga, kui täitmine pööratakse ettevõtte omaniku poole näiteks pankrotimenetluses, siis vastutab ka abikaasa. Lahusvara ei päästa abikaasat solidaarsuskohustusest.
Lahusvaraleping ei vabasta abikaasa põetamisest kui teine jääb raskelt haigeks. Kui lahusvaralepinguga abikaasa sureb, siis lesk pärib ikka abikaasa 50% lahusvarast jne. Samuti ei vabasta varalahususleping abikaasat võlgadest mida tuleb abikaasal tasuda. Kuidas see nii lihtne asi nii uskumatu teile tundub?
See on tõsi. Aga see on hoopis muu asi. Põetama peab. Võlgu tasuma ei pea.
PS: Üldjuhul tehakse lahusvaralepinguga koos ka testament, millest abikaasa välja jäetakse.
PS: Üldjuhul tehakse lahusvaralepinguga koos ka testament, millest abikaasa välja jäetakse.
Pidasin silmas, millega abikaasa pärijate ringist välistatakse.
Lahusvaraleping ei vabasta abikaasa põetamisest kui teine jääb raskelt haigeks. Kui lahusvaralepinguga abikaasa sureb, siis lesk pärib ikka abikaasa 50% lahusvarast jne. Samuti ei vabasta varalahususleping abikaasat võlgadest mida tuleb abikaasal tasuda. Kuidas see nii lihtne asi nii uskumatu teile tundub?
See on tõsi. Aga see on hoopis muu asi. Põetama peab. Võlgu tasuma ei pea.
PS: Üldjuhul tehakse lahusvaralepinguga koos ka testament, millest abikaasa välja jäetakse.
Ikka peab, loe nüüd läbi see mis ma kopeerisin
Esileht › Pereelu ja suhted › ka rikkad nutavad
