Teema: ka rikkad nutavad

#4070268:

#4070266:

Ikka peab, loe nüüd läbi see mis ma kopeerisin

Oled sa ohmoon või mis sul peaga toimub?

Kiirlaen pole pere heaks võetud kohustus.

Eks tee oma varalahusus ära, kui sa teiste kogemusi ei usu.

#4070272:

#4070271:

Eks tee oma varalahusus ära, kui sa teiste kogemusi ei usu.

???? Sa, ohmu, maksid mehe kiirlaenud ära?

Kui sa soovid elu kus keegi ei saa sinu kallale tulla, siis ära abiellu. Mina tsiteerisingi seda inimest kes väitis, et abiellub ainult varalahususlepinguga, aga see säästa teda mehe võetud võlgade maksmisest sest see on abikaasade solidaarsus.

#4070288:

#4070287:

Kui sa soovid elu kus keegi ei saa sinu kallale tulla, siis ära abiellu. Mina tsiteerisingi seda inimest kes väitis, et abiellub ainult varalahususlepinguga, aga see säästa teda mehe võetud võlgade maksmisest sest see on abikaasade solidaarsus.

Tsiteerisidki mind, aga su teadmised on kesised.

Selle saad ise teada kui abiellud

#4070295:

#4070292:

Selle saad ise teada kui abiellud

Muide, sulle teadmiseks-isegi ühisvara korral ei võeta teise poole ühisvarast maksmisele:

teise abikaasa õppelaenu

muid laene, mis on enda tarbeks võetud

mitte ühtki laenu, mis pole võetud(tõendatult) pere huvides.

Mõttetu on kivipeaga vaielda. Küll kohus sulle selle selgeks teeb, et saab küll abikaasalt nõuda ka teise õppelaenu tasumist kui ta ei suuda võlga tasuda.

Näinud seda kõrvalt õe pealt. Tema abielus oli ka tugev vaimne vägivsld, mille all kannatasid ka lapsed. See oli ka lõpuks tõukeks, miks õde lahutas ja nö häärberi magalarajooni väikse üürika vastu vahetas. Alguses oli tal ikka väga raske, kuna lahutus oli kole, mees elatist ei maksnud ja tal oli oma med õe palgaga raske hakkama saada. Tänaseks (5 a hiljem) on ta omandanud hea magistri kraadi ja rabab küll mitmes kohas tööd teha, kuid on õnnelik ja rahul. Ja mus kõige tähtsam, ka lapsed on rahulikud ja õnnelikud.

Me olime mehega koos nö materiaalselt kindlustatud st suur eramaja, uued autod, vähemalt 2x aastas reisid, ülikalleid asju ei ostnud, aga üldiselt ostsime seda, mida tahtsime ja hinda ei vaadanud. Peres 4 last ning lahutusega see kadus. Mees elatist ei maksa ning oma keskmise palgaga üksi majandada oli raske, sest kaks viimast last olid väikesed ning üks ei käinud lasteaias. Õnneks mul oli oma 2 toaline korter. Maja jäi mehele, see oli peaaegu õiglane, aga kohtus oleks pool endale saanud. Uskusin, et ta võtab ka lapsi endale, aga ei. Mind aitas mõtlemise muutmine. Leppisin lahutusega kiirelt ja hakkasin eelarvet pidama. Tunnistan, et alguses olin miinuses ja viimastel päevadel enne palgapäeva polnud isegi raha saia osta.

Läksin lapse kõrvalt tööle ja see oli VHle lisaraha. Müüsin maha uue auto, siis korteri ja sain veidi laenu, et osta väike maja.

Kõige raskem oligi korteris elada, kui olin harjunud majas. Loobusin iluteenustest, uutest riietest, reisidest ning võtsin eesmärgiks muuta oma ellusuhtumist. Rahalises mõttes saan hakkama ja olen isegi õnnelik ning suhe lastega on palju parem. Ainus asi, mida igatsen on enda välimus. Stressiga olen palju juurde võtnud ning trenni jaoks mul energiat pole. Välimuselt ilmselt paljud mind enam ära ei tunne, aga see pole minu jaoks suur probleem. Lihtsalt olen avastanud, et mu ümber on palju imelisi ja toetavaid inimesi.

Lihtsalt sisendasin endale, et raha on vaid vahend asjade ostmiseks ning mul pole paljusid asju vaja.

#4070524:

#4069740:

Veel talvel elasin kaunis majas (ühisvara) ja meil oli kolm autot, millest ainult üks ühisvara, teised kaks talle kingitud.Veebruaris pakkisin asjad ja kolisin üürikasse. Olen näide ühest sellisest perest, kellele koroona aeg sai saatuslikuks. Päevade ja kuude kaupa koos. Eraldiolekuaega vähe. Töö mõlemal kodust. Hobid ka samad. Vahetevahel sõitsin kuskile….aga paljud kohad olid ju hoopis kinni. Lõpuks hakkas häirima juba seegi, kuidas mees sokke jalga pani või mis liigutusega postkastist ajalehte võttis. Täiesti absurd! KÕIK hakkas närvidele käima.

Kullakene, sellise asja pärast kolisid välja ja loobusid mugavast elust? Minu jaoks on see normaalsus, mind häirivad peaaegu KÕIK inimesed ja ma ei suuda päriselt mitte kellegagi koos elada. Lihtsalt, pea iga liigutus, iga eluavaldus häirib. Ka lähisugulaste ja sõprade puhul. Loomulikult on probleem tegelikult minus, aga ma ei saa sinna midagi parata ega seda muuta. Kui mul mingi ime läbi õnnestuks kooselu ja kodu rajamine kellegagi koos, siis selle pärast, et ta mind peale esialgse kire lahtumist häirima hakkab, kõigest loobuma ei hakkaks. Nagunii häirib:) Suures majas saab eraldi tubades viibida ning teisi inimesi mittesallida on seal mõnusam kui paneelmaja korteris.

Ei, ma ei taha kiusata ennast ega teda. Pigem söön ülepäeviti, kui seksin vastu tahtmist. Täiesti kindlasti ei soovi näha ennnast veelgi enam muutumas normaalsest naisest kaagutajaks, torisejaks, põlgavaks. Kindlasti ei taha ka kunagi näha enam mehe silmis, keda olen armastanud, põlgavat pisematki pilku minu suunas. Piisas, et nägin seda pärast paljusid aastaid abielu viimaste nädalate jooksul kaks-kolm korda ning ei. See oli liiga valus – need pilgud mulle olid ju tingitud sellest, et mina tegin sääsest elevanti, pahandasin, kiunusin, sulgesin end pidevalt teise tuppa, hakkasin käsutama ja kamandama. Olen sallija inimene, aga põlesin läbi. Jälestan seda, missuguseks muutusin (ja ikka muidugi olen). Kui saame mehega kokku, siis ka tema on tüdinud. Kutsus küll tagasi, andis lubadusi muutuda, ilmselt muutuski. Aga mina ju ei muutunud tagasi. Oleme pool tunnikest ühes ruumis ja mul kisub juba raskeks mitte teravusi öelda. Surun maha. Ei, mina nii elada ei oska, nagu sa soovitad.

Naabritega harjumine jah on tõsine vaev. Õnneks on nende 8 kuuga selge, et suuri skandaale siin pole, pisemaid ebameeldivusi vähe.

#4071029:

Kui loon pere, siis tõenäoliselt olen ka rahaliselt hädas, aga südant sundida ei saa.

Kui lood pere…

Eks lastega inimesed muutuvad paratamatult pragmaatilisemaks. Enne lapsi ongi väga tavaline käia pea pilvedes ning elada õhust ja armastusest.

#4069001:

ka rikkad nutavad

ennem k.se pähe tõusmist ja ka selle huumas hõljudes ka rikkad peeretavad. Kas rahaga koos kadus ka mõistus ja inimeseks olemise kunst? Kas sõgedaks tarbimine tähendas rikkust.  Raha saab alati uue teenida. Kui pea otsas, siis ei ole elus mingeid kukkumisi eriti, ole rikas või ole vaene. Miks sind välja vahetati?

#4069167:

#4069161:

Mis rumal vaese naise jutt see on? Häbistad kogu naissugu oma saamatusele õhutamisega. Kuidas see abiellumine kellegi rikkaks teeb? Enne abielu soetatu on nagunii lahusvara, abielu ajal soetatu jah ühisvara juhul k u i mõlemad sinna panustavad. Räägid nagu prostituut. Ega abielus olemine pole mingi tööstaaži kogumine. Vaestel meestel soovitad ka iga hinna eest oma rikka naisega kuidagi see registreerimine ära ajada? Palju ise oled suutnud vara soetada? Või jõuame ikka selleni, et abielu on rikkale kahjulik, saamatu aga ootab sellest mingit õlekõrt

Nii ongi. Varalahusus on ainus vorm, mille puhul olen (naisena)valmis abielluma. Ning järgmine samm on testament lapsele.

Jah, see kehtib siis, kui vahetad pidevalt mehi ja on sina-minu-meie lapsed. Inimesed, kes on ausalt kõik üheskoos üles töötanud, neile sobib abielu ausalt ja väga hästi.

Mis olulist erinevust on kas elada korteri tubades või majade tubades? Käin iga ilmaga eramajadest mööda, enamusel on õues ainult muru ja väga harva kui mõnd maja elanikku õues näha on. Ei paterda seal keegi kohvitassiga paljajalu murul ringi nagu pk tüüpunistus on.

#4071029:

Oma maja tahaks vaid aia pärast, muidu ei näe korteris elamises mingit probleemi. Väga mugav elu on see ju. Ei pea muru niitma, lund lükkama, ei lähe tohutuid summasid korrashoidmisele, ei pea kütma jne jne.

Ükski mees, kes mulle meeldinud on, pole olnud jõukas ja ei ole seda kunagi oluliseks pidanud. Kui loon pere, siis tõenäoliselt olen ka rahaliselt hädas, aga südant sundida ei saa. Ei tõmba need ärimehe- ja juhitüüpi mehed. Ja ei suudaks majandusliku mugavuse pärast taluda inimest ja suhet, mis igapäevaselt mind ruineerib. Pigem vaesem, aga stressivabam.

Mul oli jõukas mees. Minust 8 a vanem ja abiellusime, kui õppisin ülikoolis esimesel kursusel. Vahepeal elasin paar aastat välismaal, peale gümnaasiumi lõpetamist. Läksin au pairiks, mis osutus väga lahedaks kogemuseks ja sealse perega oli ka palju reisimist. Esimene reis oli kohe Sitsiiliasse kuuks ajaks 🙂 Käisin seal ka kolm aastat tagasi (2 nädalat).

Meile ostis mees kodu Tartu kesklinna, uude kortermajja. Vanemuine ja Kaubamaja olid 2 minuti jalutuskäigu kaugusel. Sealt oli mul mugav koolis käia (TÜ). Sellest lähtudes saigi valik tehtud. Abiellusime märtsis, korteri ostsime aprillis ja ei mingit varalahusust ega laenu võtmist. Abiellusime ju siiski mõttega “kuni surm meid lahutab”..

Õnne jagus meil 14-ks aastaks. Oli palju reisimist- selle võimaluse üle olen siiralt tänulik. Reisin ka täna, aga mitte nii kaugele ja nii luksuslikult kui kaasa seda võimaldas. Nüüd olen avastanud Skandinaavia võlud ja meeldib samuti väga! Nii loodus kui inimesed.

Meid viis lahku mehe alkoholilembus, mis ajaga süvenes… kahjuks 🙁 Üks elu on meile antud ja mees sai seatud fakti ette: kas alkohol või abielu. Saanuks ju selle haiguse vastu abi otsida…

Korteri müüsime maha ja pool  sellest rahast sain mina omale. Mehele polnud see probleem: ta sai võtta iga aasta lõpus ühe korteri maksumuse jagu dividende välja. Pigem oli tal hea meel, et saan mina ka oma eluga edasi minna… Oli abiks nt. töömehe otsimisel (mitte küll enam maksmisel :)) , mida oli mu uue kodu (maja) juures tarvis teostada. Nt. lippaia ehitus.

Autod olid meil kõik otse salongist. Silberautost (nüüdne Veho). Iga paari aasta tagant vahetati see taas uue välja tulnud mudeli vastu. “Vana” auto võeti tagasi. Mulle see täitsa meeldis 😀

Miks mitte, kui on selline võimalus olemas. Üks kord ju elame. Tegelikult oli see rohkem ta kompanjoni teema, aga firmas oldi võrdsed (juhatuse liikmed mõlemad) ja tol mehel oli autode suhtes suurem kirg kui mu mehel. Aga oli põnev tallegi.

Meil, kusjuures, polnud lapsi. Teadlikult. Mehel olid juba esimesest abielust nii tütar kui poeg. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest ise ma lapsi ei soovi. Sobis ka mehele, õnneks. Kuigi vahel ta ikka tuli lagedale mõttega, “kui ilusad lapsed meil võiksid olla”. On ta enda omadki seda.

Tema kolis tagasi oma vanemate koju ja tegi seal põhjaliku remondi. Ütleme nii, et eliitrajoon Tartus ja ema ka juba eakas, kes vajab hoolt.

Mina kolisin samuti majja, veidi linnast välja, mille ehitas mu isa. Kasutati suvekoduna ja seisis tühjana. Muidu korralik suur elumaja. Vahetasin katuse, aknad. Uus mööbel. Aed ümber. Suur aed, tiik paistab aknast.

Kolisin küll uuest korterist lihtsamate oludega majja, kuid olen väga õnnelik ka siin. Minu jaoks pole muru niitmine (2h vältab) või lume lükkamine mingi probleem. Nagu ka kütmine.

Hoiabki vormis ja toonuses. Kass on mul samuti, seega justkui ehtne vanatüdruk 😀

Mis uut meest puudutab, siis…latt on kõrgel ja otseselt kedagi ei otsi. Kuigi varsti võiks pilgul avaramalt ringi käia lasta küll… Siia metsa keegi ise kohale ju tulla ei oska, peab siis ise end välja vedima. Peaks ka vist selle tutvuse teemaga “40+ vaba ja vallaline” liituma (olen 40) 🙂

Kõik lahkuminekud seega polegi nii traagilised. Saab n-ö teise elu juurde. Uus algus ja uus peatükk. Põnev.

#4069001:

Ütlen kohe ära, et siin saavad kaasa rääkida need, kes selles olukorras olnud või kõrvalt näinud, see pole teema – et kle ole vait, osadel pole söögirahagi.

Neile kes lahus, lahutatud ja nö kõrgemalt kukkuma pidanud. Kuidas olete materiaalselt hakkama saanud ja ka emotsionaalselt toime tulnud, kui on olnud lahkuminek.

Ja mitte selline kena ja mõistlik, vaid nagu ikka, viha ja solvumise pealt.

Nt elate heas elamurajoonis, sõidate kena autoga ja olete saanud endale kõike lubada.

Jah, on töökoht (keskmise palaga) ja väike kinnisvara (magalarajoonis nt), aga see ei mahutaks lapsi ega lemmikloomi.

Kuidas “langeda” hoopis teisele tasemele ja eluga edasi minna?

Olen selles olukorras olnud, aga lapsi polnud. Mis see tehnika ja taktika vaimselt sealt välja tulla oli – tagasi vaadates oli see puhtalt säästliku eluviisi romantiseerimine endale. Mõne aja pärast, poole aasta pärast ehk juba jõudiski kohale, et säästlik eluviis ongi mugavam. Lisaks see, et üldiselt saab raha juurde teenida.

Näide ka. Mul oli Jaguar, kas mitte teine või kolmas Eestis. Kui poolteist aastat sõitsin ühistranspordiga ja siis Fiatiga, päriselt ka oli Fiatiga hulk eeliseid. Näiteks see, et keegi ei jõllita kuskil poe parklas (nagu nüüd oleks, kui Bentley Rimi parklasse ajaks), keegi ei püüa sõbrustada sinuga jõukuse pärast. Ah, tegelikult oli terve kari muresid vähem. Muidugi mõned ka juures, aga näiteks kadus dilemma, et kui koristajad parajasti maja küürivad, kas siis on viisakas negližees keset nende tööd diivanil lebada või peaks näiteks selleks ajaks juuksuri panema ja kodust ära minema.

See oli mu elus kõige lihtsam üleminek. Aga alguses tuli seda endale tõesti ise sundromantiseerida, kui nii saab öelda. Tead, tegelikult oli maru hea enesetunne odava sitsist poekotiga turul poolt kilo räime, kaht sibulat ja üht kaalikat osta. Tundusin endale kohe kuidagi õilsam, kui eneseirooniliselt öelda. Loodussäästu kohapealt ka muidugi oli. Mõtlema õpetas, mida vaja, millal vaja, mis tõeliselt rõõmu valmistab.

Pärast, kui ennast ise üles töötasin ja leidsin ka tööka mehe ning tagasi jõukamasse ellu (mitte rikkussesse, ei saanud rikkaks) saabusin, oli palju raskem. Ühiskond ootab sinult imeasju, kui oled keskmisest paremal järjel. Probleem polegi rahas, annetamises näiteks, pigem selles, et kui oled kasvõi pisut keskmisest paremal järjel, kõik tahavad sinust midagi. See pole muidugi mitte ainult Eestis nii. Mõnes riigis, kus oleme vahepeal tööasjus paari aasta kaupa elanud, on see pe**epugemine palju hullem.

Ma huvi pärast küsin, mis on lõuna eestis sellises majas elamise kulu kuus, eeldades, et tasuta said kätte (isa suvila). Küte, elekter, kommud, sinu toit, auto kindlustused ja kütus, et iga päev Tartu vahet sõita saaks, eeldan? Kas ainult ahjuküte v õhksoojuspumbad, elektriküte samuti?

Rikka/tuntud inimese kompleksid segavad elu ikka päris palju, nagu ei kõlbaks miljonäril allahinnatud asja osta. Ma pidevalt ostan, aga ma ka “ainult” poolmiljonär 🙂 täielik pseudoprobleem, aga õnneks ma pole Kroonika kuulsus ja iga muti ei tunne.

Teemasse ütlen, et niikaua kui auto ja asjad on armsamad kui südamerahu, eks niikaua tuleb nende nimel ka kannatada. Kuni ühel hetkel saad aru, et kuradile kõik, ma pean siit minema saama. Ja kuna sa pole sündinud rikas vaid rikkus on mehe oma, siis tuleb sul oma nooruseaja elustandardiga uuesti harjuda ja näed, et korteril ja tavalisel sõiduautol ei olegi midagi nii hullu viga, kõlbab elada. Eks muidugi võid ju natuke protsessida lootuses midagi sadaa, aga mõnikord on targem lahkuda ka ilma mamonata ja sõjata, sest see on lihtsam. Ja tulid varem iseseisvalt toime, tuled nüüdki. Tööl oled käinud, haidus on? Need on ju endiselt alles. Kui pole, siis tuleb esiteks ennast üles töötada.