Mul eemaldati emakas, munasarjad jäeti. Enne lõpliku eemaldamist olin käinud kolm korda opil müoome eemaldamas. Iga korraga oli olukord hullem. Enne eemaldamist proovisime ravida beebipillidega ja Esmyaga. Väga kallis rohi. Jah, võttis veritsust vähemaks aga see pole rohi, mida elu lõpuni süüa. Kui ravikuuri lõpetasin, olid mul päevad peaaegu 2 kuud järjest. Hullemad päevad olid sellised, et kasutasin 2 supertampooni + ööside, mis olid abiks vaid paar tundi, kuni kõik läbi lekkis. Arst soovitas emaka eemaldamist (vanus üle 40 ja munarakkude arv tavalisest madalam) Ütlesin, et no proovime ikka veel ravida. Aga kui juba konkreetselt püsti tõustes hakkas veri mööda sääri alla voolama, helistasin arstile ja ütlesin ise, et kõik, mina rohkem ei suuda, palun mulle opiaeg kirja panna. Päevad hakkasid mul juba 9-aastaselt ning terve elu olnud veterohked ja jube valutavad. Peale oppi ma olen nüüd mõelnud, et miks ma nii kaua piinlesin. Lapsi ma niikuinii rohkem ei tahtnud (1 olemas). Täiesti loll jutt ja mõte ravida kallite ravimitega ning aegajalt ikkagi opil käia lõikamas. Ja tavaliselt, kes on tsüstide või müoomidega emakas hädas, nendel on tihti ka rindades tsüstid (nii ka mul). Günekoloog ja mammoloog mõlemad ütlesid, et need omavahel seotud küll.
Jah, kaalu on nüüdseks pisut juurde tulnud aga see ka kindlasti juba sellest, et vanus selline. Mõnikord kui olen raskeid asju tõstnud siis nagu lööb allapoole kuhugi valu sisse, aga see puhtalt minu enda viga… Raskuste käristamine pole niikuinii naiste töö.
Minul on peale emaka ja muu eemaldamist tervis läbi. Kõhul on rull, liigutamine on valus, käimine (eriti trepist) on valus ja raske. On tekkinud liited, organid alla vajunud. Ootan otsust uuesti lõikamise asjus.
Selliseid asju juhtub päris tihti, aga naistearstide jutt on alati üks, et pole seda emakat vaja, lõika aga ära. Ja seda räägitakse iga suurema verejooksu ja müoomi korral, mida ei proovitagi muudmoodi ravida, ikka lõikame emaka ära ja korras.
