Nii. Nüüd kaalun 49,5kg, pikkust on 174 ja olen 39-aastane 4 lapse ema.
Väga sale olen olnud elu aeg, kuid normaalkaal on minu puhul vahemik 53-56kg.
Olen käinud endokrinoloogi juures, teinud kõikvõimalikud vereanalüüsid, kilpnäärme- ja rinnauuringud, vähirakke ei leidu jne. Vitamiinide-mineraalide tase on normis, kolesterool ülihea jne. Aga kaal läheb ikka alla, vaatamata täiesti normaalsele ja tervislikule toidule 4 korda päevas.
Ilmselt on teguriks stress, mis põletab meeletult kaloreid. Kaalulangus hakkas natuke üle aasta tagasi, kui lõpetasin antidepressantide võtmise ja sain sellest jõudu, et oma hullust abikaasast lahku minna. Algul oli kõik mõistetav, kuna ta terroriseeris mind aktiivselt veel vähemalt pool aastat – kuid nüüd mul enam olulist stressi pole. Pigem on asi selles, et loobusin pärais pikaks ajaks seksuaalsuhetest. Koos kaalulangusega tekkisid ka südamerütmihäired, EKG muidugi mõista korras (olevat lausa ideaalne).
Olen siis väga tegelenud selle kaaluteemaga. Kaks kuud tagasi tutvusin meeldiva inimesega ja mõnda aega on jälle seda seksivärkigi harrastatud. Kaal tõusis isegi 51-51,5 peale. ja nüüd olen nädalaga jälle kolinal kukkunud, kuigi söön rohkem kui varem. Põhjus ilmselt selles, et vaatamata võitlemisest tunnen, et olen vist armunud ning see teeb mind kohutavalt haavatavaks ja ebakindlaks. Mõlemal on suhteliselt keerulised elud ja vähe aega kokku saada – ja nii ma siis vaevlen, ei suuda korralikult töödki teha või milleski muust mõelda. Vihkan oma emotsionaalset ebastabiilsust ja tahaks kuhugi põgeneda – aga kuhu põgeneda iseenda mõtete eest?
Igatahes olen nüüd kindel, et asi on psühholoogiline. vaatamata kaalulangusele on mul energia laes, unevajadus vähene, ei ole külmavares jne. Isu normaalne, juuksed välja ei lange, tsükkel ka taastus pärast pausi, mis oli põhjustatud prolaktiini kõrgest tasemest (tase normaliseerus).
Ja sellest mõte – antidepressante ma võtta ei taha, see teeb mind täiesti antiseksuaalseks, alumine ots muutub täiesti tundetuks, nagu oleks väga täis vms. Järelikult peaks kuidagi seda energiakaotust kompenseerima. Mingeid ülisuuri koguseid toitu tihedalt vaaritada ja süüa pole mul võimalik, siis mul muuks aega ei jääkski. Kas on lihtsamaid vahendeid mingite valgujookide vms näol? Seda oleks ilmselt lihtne manustada ka tööl olles, kus mul tegelikult isegi sööginurka ei ole. On kellelgi mingeid soovitusi?
Ma tõesti hädas, olen täiesti anorektilise välimusega, kõik riided on suureks jäänud ja puusaluud püsti.