Teema: Kaaslase veidrused ja nendega kohanemine

No harjudki selle mõttega, et ilmselt on sul endal ka kiikse ja veidrusi, millega mehele närvidele käid.

No kui mingi veidrusega ei suuda harjuda juba alguses, siis ajaga muutub ainult hullemaks.
Palju hullem on, kui need kiiksud tekivad juba siis, kui pikalt kooselatud jne. nt mu mees on hakanud ka häälekalt sööma viimasel. Olen märganud, et teeb seda siis, kui midagi eriti maitsvat on, siis nagu ahmib suu korraga täis ja lihtsalt hirmus. Paar korda on teinud 5-aastane poeg märkuse, et issi, mis sa matsutad, aga mees nagu vist ei saa aru, et ta mälubki häälekalt ja saba lihtsal tkurjaks, et laps on ebaviisakas …

Ja ongi nõme, sest kui teed märkuse, siis oled nõme eit, kes tänitab, aga kui märkust ei tee, siis oled jälle nõme, kes ei suuda välja öelda, kui miski ei meeldi.

ma ka ei tea, kuidas öelda viisakalt, nii et inimene ei solvuks, et – palun mälu vaiksemalt, ära panes nii palju toitu suhu, kui siis ei suuda normaalselt mäluda (nagu 6-aastast õpetaks). Lauakombed on kuidagi õrn teema, justnagu hügieengi

#3381513:

Samuti on tüütu see, kui mees unustab tähtpäevad ära või kui need ei ole tema jaoks oluline.

Mis puudutab tähtpäevade meelespidamist (mulle oluline, mehele mitte), siis paar nädalat enne jõule või oma sünnipäeva saadan mehele veebipoe lingi ja kirjutan juurde, et soovin seda kingituseks. See meetod täitsa töötab. Esiteks saan asja, mida ma tõesti tahan, mees ei pea vaevama end üllatuse välja mõtlemisega ja mehele tuleb meelde, et tähtpäev on tulemas.

Mul on diagnoositud nii koormusastma kui kõver nina vahesein. Esimene on leevendatav ainult ravimitega, teise operatsiooni pean mõttetuks, kuna ebaõnnestumisi ja probleemi tagasitulekut on väga palju. Ka on mul osa hambaid välja tõmmatud.Seega olen ka mina isik, kes kipub matsutama ja hingeldama. Matsutan, kuna väga raske on süüa nii, et suu täiesti kinni, õhku ju ei tule, kui ninahingamine kehv. Kui on vaja nt matkal mingit järsemat tõusu võtta, võin vägagi hingeldama hakata.Mees teab küll, aga vahel teeb ikka selleteemalisi naljaga märkusi. Eelistan süüa kodus pigem omaette, seltskonnas püüan olla viisakas, aga siis jääb enamik toitu ka lihtsalt söömata. Kui olema matkal, palun matkakaaslastel minna ees, teen nalja, et olen viletsake, aga tegelikult saan siis rahus hingeldada, ilma et keegi oma šokeeritust väljendaks.
Abielus oleme siiski juba üle 20 aasta, ju need minu vead siis ikka nii hullud ei ole, et üldse koos elada ei kannata.

Eelmisele – rõvedate lauakommetele ja liigse peenutsemise vahele jääb veel tükk maad. Nt minu jaoks on täitsa okei, kui kanakoiba süüakse sõrmede vahel hoides (lapsed meil nii söövadki) – aga nautimine ei tähenda häälekat mäletsemist. nt oma kodus rasvaste sõrmede limpsimine on okei, aga seda ei pea tegema koos vastava heliga 😀

Me ka jutustame laua taga, aga ma eeldan, et suu on rääkimise ajaks tühjaks söödud või vähemalt enam-vähem tühjaks söödud, nii et toit põses ei moonuta kõnet, et kui vestluspartner naerab, siis ma ei pea vaatama tema mälutud toitu suus jne. St kõike saba teha nii, et ise naudid , aga teistes vastikustunnet ei tekita

Eelmisele, tunnen siiralt kaasa. Paarisuhtes võiks ikka olla võimalik end partneriga koos olles hästi tunda, mitte et sa peaksid koguaeg mööda peenikest nööri käima.

Mind häiris alguses elukaaslase poolt wc puhastamata jätmine. Kuna ma ise olen täielik wc-puhtuse friik, siis mind see väga häiris ja kui ta alguses peenikestest vihjetest aru ei saanud, siis mingi hetk võtsin ta konkreetselt ette ja tegin selgeks, et mina ei ole koristaja ega ka mitte ema, kes mehe tagant potti kasib. Võttis teadmiseks ja parandas end, tõsi – aegajalt tuleb talle seda meelde tuletada aga mitte enam nii. Korra aastas ehk, kui suure kiiruga on unustanud.

Söömiskiiksudest rääkides olen huvitaval kombel avastanud, et kolleegil söömise ajal lõualuud ragisevad. Ja vot see häirib mind nii tohutult, kui ta minu lähedal midagi sööb (olgu see siis kasvõi õun või saiake), et mul tekib vastukuserefleks ja tahtmine kõrvad kinni suruda. Olen siiani suutnud viisakat nägu tehes natuke eemale minna, kui ta taaskord midagi mugima asub.

Mind ajab hulluks, kui ta paneb nõud valesse kappi. No 10a on nõudel koht olnud, ta peseb tihti nõusid ja siis ajan mingit tassi taga ja leian hoopis mujalt sahtlist. Või riivi paneb hoopis teise kohta.
No mis värk on, kuidas talle need kohad meelde ei jää…

Ei puhasta muruniidukit ja ei hoia üldse tööriistu, kõik on mingis suures hunnikus laual. Ja garaazh ise meenutab prügimäge… Ma ei leia kunagi haamrit või tange, plaanis on osta endale oma tööriistakomplekt.
Kusjuures ma ise pole ka eriti süsteemne ega puhtusefriik, aga minu garaazhipoolel, kus on aiatarbed ja tööriistad, valitseb vähemalt mingi loogika ja asjad on puhtad.

Ei kustuta tulesid enda järel.

Aga rohkem ausalt öelda ei tulegi meelde, just selliseid kombeid, mida raske taluda.
Muidu me poleks ju jõudnud me praegusesse hetke, 14a kooselu ja 3 last.

#3381657:

Mina suudan küll viisakalt süüa (samas see takistab söömisest mõnu tundmist)

Kuidas, palun? 🙂

#3381804:

Eelmisele, tunnen siiralt kaasa. Paarisuhtes võiks ikka olla võimalik end partneriga koos olles hästi tunda, mitte et sa peaksid koguaeg mööda peenikest nööri käima.

Söömiskiiksudest rääkides olen huvitaval kombel avastanud, et kolleegil söömise ajal lõualuud ragisevad. Ja vot see häirib mind nii tohutult, kui ta minu lähedal midagi sööb (olgu see siis kasvõi õun või saiake), et mul tekib vastukuserefleks ja tahtmine kõrvad kinni suruda. Olen siiani suutnud viisakat nägu tehes natuke eemale minna, kui ta taaskord midagi mugima asub.

Kui minust räägid, siis võin väikse selgituse anda – kahjuks selle lõualuu ragisemisega ei saa miskit ettevõtta.
Näo-lõualuukirurg nentis lihtsalt, et lõualiigesed on kulunud ja tuleb niimoodi edasi elada.
Glükosamiiniga sain vähemasti nii palju ennast aidata, et vähemalt ei jää enam lõualuud lukku, kuid plõksumise/ragina vastu ei aita miski.

Muuseas, matsustamisest ei pruugi matsutaja ise aru saadagi. Minu tõehetk saabus, kui mu uus elukaaslane märkis ükskord, et mu noorim poeg matsutab liiga palju. Jäin talle suurte silmadega otsa vaatama, sest ta ise matsutab kordades tugevamini. Ise ta sellest teadlik ei olnud.

Aga muidu mind ka häirib, kui inimesed häälekalt nt õuna söövad – haukab vägeva krõmpsatusega ning tihtipeale käib lurin ka asja juurde.
Ise ma nt alati tükeldan õunad ja pirnid väikesteks sektoriteks enne sööma hakkamist. Poekraami loomulikult koorin ka lisaks.

Elukaaslasel on veel mõningaid kiikse. Aga minu põhimõte on, 2 täiskasvanut ei peaks tegelema teineteise ümberkasvatamisega. Olen ta endale sellisena võtnud ja sellisena ma teda ka aktsepteerin.
Olen talle mõningatest asjadest küll teada andnud, sest meil kõigil on oma nn “pimedad nurgad”, milledest me ise teadlikud ei ole. Olgu selleks mõni tahtmatu liigutus vms.
Mulle endale meeldiks, kui mind minu veidrustest teavitataks, siis saaksin ennast jälgida.
Tegelikult olengi nii paarist oma nõmedast harjumusest, millest ma ei ole teadlik olnud, lahti ka saanud

#3381877:

Mehed kes ei viitsi ennast pesta, haisevad, ei vaheta trussikuid, jätavad s*** potti, mäletsevad jne pole mingid veidrikud vaid puhta matsid. Ökk

Mitte ainult mehed, vaid ka naised, nagu siit lugeda saab?!

Väga vastik komme on ka toit suus rääkimine. Mitte just söögilauas ja suu päris täis, aga niimoodi komm põses susistamine ja sinna juurde veel nohinal läbi nina hingamine. Mõne arvates on see vist seksikas.

Minu kaaslane sööb hapukoort kõigega. Alguses häiris, enam mitte. Siis unustab koguaeg tühjad asjad/pakendid külmkappi. Koguaeg pean ütlema, et visaku minema kui otsa saab.

Mind ei häirinud algusaastatel mehe juures miski. Siis aga hakkas kohutavalt häirima see, et kui ta kohvi jõi, siis huulte tassiservale lähenedes hakkas ta juba eemalt ja varem õhku sisse imema, häälekalt muidugi. Ja siis, kui huuled puudutasid tassiserva, siis kostis kerge lurin koos õhu sissevooluga. See kõik toimus ka siis, kui kohv oli ammu jahtunud, nii et mitte kuuma pärast.
See oli niivõrd vastik, et ma enam ei suutnud temaga koos kohvi juua. Aga tegelikult oli lihtsalt armastus otsa saanud ja ma jätsin ta maha. Armastuse lõppemine oligi minu vastikuse tegelikuks põhjuseks.

#3381983:

#3381893:

#3381657:

Mina suudan küll viisakalt süüa (samas see takistab söömisest mõnu tundmist)

Kuidas, palun? ????

Viisakalt söömine tähendab minu jaoks, et ma ei saa samal ajal tuhandet muud mõtet mõelda, pean keskenduma söömisele, kuna mul nina kaudu hingamine on peaaegu olematu. Paraku on minu jaoks on see, et pean iga suutäie suhupaneku üle mõtlema ja mälumise kaunidust jälgima väga raske. Ma olen hajameelne inimene, mõte kipub lõõgastunud olukorras kogu aeg rändama minema ja sel ajal kui ma oma mõtteid mõlgutan, ei suuda ma tähele panna neid asju, mida ma teen alateadvuse baasil, näiteks söömist. Seega minu puhul ei ole võimalik ühendada viisakat söömist ja lõõgastunud olekut, kus saan rahulikult juttu ajada või omi mõtteid mõelda. Eks igaüks kujutab ette kui ebamugav on, kui ei saa oma kodus lõõgastuda. Mul on kaks võimalust: a) söön viisakalt aga ei naudi sest pean kogu aeg keskendunult mõtlema ülimalt igavale ja tüütule tegevusele – viisakalt söömisele (seetõttu glamuursed pidulikud üritused ei ole minu jaoks õndsuse tipp), b) naudin söömist aga aeg-ajalt võin juues klõnksatada, või kohmakalt midagi taldrikule tagasi kahvlilt pudistada või jututeemast ülesköetuna ei pane tähelegi, et lükkan toidupala põske ja kukun samal ajal kirglikult arutlema mingi teema üle.

Okei, sul on hingamisprobleemid. Aga miks sa oma lapsi, kellel neid ei ole, ka matslikele lauakommetele õhutad, on arusaamatu. Vähemalt nemad võiksid ju lauas viisakad olla, neil ei ole ju puuet nagu sul.

#3381983:

#3381893:

#3381657:

Mina suudan küll viisakalt süüa (samas see takistab söömisest mõnu tundmist)

Kuidas, palun? ????

Viisakalt söömine tähendab minu jaoks, et ma ei saa samal ajal tuhandet muud mõtet mõelda, pean keskenduma söömisele, kuna mul nina kaudu hingamine on peaaegu olematu. Paraku on minu jaoks on see, et pean iga suutäie suhupaneku üle mõtlema ja mälumise kaunidust jälgima väga raske. Ma olen hajameelne inimene, mõte kipub lõõgastunud olukorras kogu aeg rändama minema ja sel ajal kui ma oma mõtteid mõlgutan, ei suuda ma tähele panna neid asju, mida ma teen alateadvuse baasil, näiteks söömist. Seega minu puhul ei ole võimalik ühendada viisakat söömist ja lõõgastunud olekut, kus saan rahulikult juttu ajada või omi mõtteid mõelda. Eks igaüks kujutab ette kui ebamugav on, kui ei saa oma kodus lõõgastuda. Mul on kaks võimalust: a) söön viisakalt aga ei naudi sest pean kogu aeg keskendunult mõtlema ülimalt igavale ja tüütule tegevusele – viisakalt söömisele (seetõttu glamuursed pidulikud üritused ei ole minu jaoks õndsuse tipp), b) naudin söömist aga aeg-ajalt võin juues klõnksatada, või kohmakalt midagi taldrikule tagasi kahvlilt pudistada või jututeemast ülesköetuna ei pane tähelegi, et lükkan toidupala põske ja kukun samal ajal kirglikult arutlema mingi teema üle.

Sorry, aga see kõlab veidi pooletoobiselt.

Mu kaaslane matsutab. Kohutav, aga täiskasvanud inimeselt seda välja ei juuri ka. Laps väiksena ka vahel tegi mõne matsutamise liigutuse, aga ma kohe karjatasin tal suu kinni ega andnud mingit võimalust isa eeskuju järgida. Nüüd teismelisena on väga eeskujulik laua taga.
Ma ei kujuta ette ka, kust mehel see lätsutamine tuleb, eriti puuvilju süües. Miks see suu koos ei püsi? Kusjuures ise on väga korralik, puhas, lausa pedantne mees, lõhnab kui lilleõis.