Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kaastundeavaldus läbi facebooki messengeri

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Kaastundeavaldus läbi facebooki messengeri

Postitas:
Kägu

Mis tundeid tekitaks teis seik, et eluaegne sõber saades teada, et pereliige on siit ilmast lahkunud ning maha maetud kirjutab messengeri tunnen südamest kaasa.
Olin 100% kindel et tuleb telefonikõne ja annab teada, et on olemas ja valmis minu juurde tulema ja toeks olema….
Seda aga ei juhtunud, jäi vaid messengeri kaastundeavaldus.
Kuidas talitaksite ja edasi käituksite?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega mina ka ei tahaks helistada, mine sa tea, mis olukorras inimene on, ja kas ta üldse tahabki rääkida. Ma ise eelistaksin ka kaastundeavaldusi kirjavormis, läbi messengeri väga ok. Eks ma vast tänaks siis, läbi messengeri ja ütleks, et tule minu juurde.

Väga raske on otsustada, kuidas käituda, kui kellelgi pereliige sureb. Hukka ei mõistaks küll ühtegi käitumisviisi. Kui tahad, et sõber tuleks ja oleks toeks, siis anna seda talle teada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma eelistaks, et mulle kirjutataks, mitte helistataks. Ja teeksin ka ise vastupidises olukorras sama. Leian, et su sõber käitus õigesti. Kui tahad temalt rohkem tuge, võta ise ühendust.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsi ja sulle antakse…

Kui sul on abi vaja, siis helista ja küsi. Tema sõnum sulle läbi facebooki polnud kuidagi vähemtähtis kui helistades.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt samad sõnad eelmise käoga. Läb messengeri on täiesti hea võimalus kaastunde avaldamiseks. Minul suri eelmisel aastal isa ja kirjutasin sellest ka paar rida tema mälestuseks FB-sse. Mõne jaoks on ka see kindlasti äärmiselt imelik. Aga mul on FB-s ka palju lapsepõlvetuttavaid, kes ka mu isa teadsid. Mõtlesin, nemad ehk tahaks teada. Sain ka mitu kaastundeavaldust messengeris. Minu jaoks täiesti ok. Ühe kaastundeavalduse sain ka kaardi peal postkasti 🙂
Ma ka selles olukorras ei julgeks helistada. Üks mu tuttav helistas ja ma hakkasin rääkima ja nutt tuli peale. Kõne jäigi pooleli. Sellel tuttaval võis väga halb tunne jääda. Ma pärast kirjutasin talle – messengeris – et vabandust, et pole hullu ja kõik on korras.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina isiklikult tunnen alati ebamugavust, kui ma pean kellelegi kaasatundeavalduse tegema lähedase surma puhul.

Mulle tundub, et see on nii suur šokk sellele inimesele, kes lähedase kaotas, et ükskõik, mis ma ütlen, tundub see ääretult kohatuna ja ei ole piisav tema leinas või siis sobilik.
Ma tahaks alati inimest siis kallistada või midagi südamest öelda, aga mulle tundub, et ma olen liiga pealetükkiv äkki. Et äkki ta ei taha, et tema niigi habrast olekut veel ülevoolava tundepuhanguga kõigutatakse.

Aga samas täiesti ütlemata jätmine oleks ikka liiga ebaviisakas ja tegelikult ju ma tahan anda märku, et ma olen olemas, kui ta peaks vajama ja …
No see on nii keeruline olukord. Äärmiselt tundlik teema.

Ja siis ma olengi üsna napisõnaline alati. Ilmselt tundun külm isegi. Aga ma sisimas ikka neelan pisaraid ja tunnen südamest kaasa. Mulle lihtsalt tundub, et minu ülevoolav kurbus ja kaastunne võib kuidagi kohatult (ehk isegi veidi sadistlikult) mõjuda ja lähedase lein on see, mis on hetkel olulisem kui minu sisemine kaastunne või vajadus oma tundeid välja näidata.

No umbes sama asi, et pulmas võib valget kanda ainult pruut. Nii et matusel võib justkui silmnähtavalt leinata ainult lähedane ja ei ole sobilik teda selles häirida.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei ole leinates võimeline rääkima, tahan ainult omaette nutta. Minu suurim hirm on siis, et keegi helistab ja ma pean veel ebaviisakas olema, kõne mitte vastuvõttes. Nii nagu su sõber tegi, mulle sobiks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Matsin nädal tagasi oma isa. Olen väga tänulik neile inimestele, kes oma kaastuneet FB või e-posti kaudu avaldasid. Helistajaid oli ka ja loomulikult olen ka neile toetuse ja abipakkumise eest sama tänulik, aga minu jaoks oli kirjalik suhtlus telefoniga rääkimisest lihtsam.

Ma olen seda tüüpi, et ei taha, et keegi mind füüsiliselt “toetama” tuleb. Ma ei ole lihtsalt teiste õla najal nutja, vaid tahan igas olukorras, ka oma leinaga, ise hakkama saada. Kui teemaalgataja aga mulle vastupidiselt suuremat tähelepanu ja toetust ootab, siis tema head tuttavad peaksid seda ju teadma…

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Kaastundeavaldust sms-i, e-kirja või messengeri teate näol pean väga viisakaks ja taktitundeliseks. Lähedasele sõbrale seda saates lisaksin ise “kui vajad milleski abi või tuge, palun anna teada”.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Igal juhul parem variant kui see, et ta oleks sinu seinale seda kirjutanud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Milles siin nali või mis siin veidrat on?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olin rõõmus just messengeri teadete üle – väga paljud sugulased/tuttavad/sõbrad ei satnud midagi, aga sel hetkel tähendab nii personaalne kaastundeavaldus nagu messengeri sõnum siiski palju. Kõned…. pigem mitte – raske oli neid pinges inimeste kõnesid vastu võtta ja sama juttu rääkida. Eks hiljem sai arutada, kellega soovi oli.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Milles siin nali või mis siin veidrat on?

Minu jaoks oli veider sellise teate lõppu panna emotikon 🙂
Sinu jaoks ei ole?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks ka oleks telefonikõnede vastu võtmine paras piin.
On inimesed, kes suhtlevad parema meelega kirjalikult ja need, kes tahavad igas olukorras helistada ja rääkida. Minule meeldib saada kirjalikke sõnumeid, sest need ei eelda, et ma olen saamise hetkel kohe valmis suhtlema ja vastama. See kehtib iseäranis veel kriisiolukorras.

0
0
Please wait...

Postitas:
nyah nyah

Mul surid sõber & lähisugulane nädalase vahega. Pärast teist juhtumit hakkasin vastama telefonile: ‘Smolnõi matusebyroo kuuleb, tee ruttu, meil on kiire!’

Kirjalikus vormis on aega öelda, aega mõelda, aega vastata.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Milles siin nali või mis siin veidrat on?

Minu jaoks oli veider sellise teate lõppu panna emotikon 🙂
Sinu jaoks ei ole?

Oh jumal, ju lihtsalt käsi automaatselt lisas selle lõppu. Vaevalt ta põrandal naerda rähkles.

Matustel jõllitad ka lähedasi kogu aja, et ikka kogu aeg kurva näoga oleksid ja pisaraid pühiksid…

Aga teemaalgatusest: eelistaksin kirjalikku kaastundeavaldust. Mäletan, et ega ma helistajatele midagi tarka ei osanud öelda, pigem ajas uuesti nutma, kui sellest rääkima pidi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles ongi internetisuhtluse kunst, mõni näeb rõõmsalt naeratavat emotikoni, teine jälle mõistab, et tegemist on kurva/jõuetu naeratusega.

Isiklikult eelistan kohe kindlasti kirjalikke kaastundeavaldusi, et justnimelt vastata neile siis, kui on aega ja tahtmist. Ma ei vastagi sellistel rasketel hetkedel telefonile, tegelen ainult matuseasjade ja lähemate pereliikmetega suhtlemisega. Sama on mul ka sünnipäevatervitustega, mulle tõesti ei meeldi, kui helistatakse, et õnne soovida. Siis tekib kohe vajadus vähemalt mõned minutid juttu puhuda. Sõnumile või FB postitusele on nii hea kiiresti ja lihtsalt vastata ja saab rahus oma tegemistega jätkata – olgu siis tööpäev või peo korraldamine.

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Milles siin nali või mis siin veidrat on?

Minu jaoks oli veider sellise teate lõppu panna emotikon 🙂
Sinu jaoks ei ole?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis tundeid tekitaks teis seik, et eluaegne sõber saades teada, et pereliige on siit ilmast lahkunud ning maha maetud kirjutab messengeri tunnen südamest kaasa.
Olin 100% kindel et tuleb telefonikõne ja annab teada, et on olemas ja valmis minu juurde tulema ja toeks olema….
Seda aga ei juhtunud, jäi vaid messengeri kaastundeavaldus.
Kuidas talitaksite ja edasi käituksite?

Karm, kui eeldab teistest seda, mida teine teha ei saa või teha ei kavatse. Äkki tunneks huvi, kas sõbraga on kõik korras, kui tema käitumine on täiesti tavapäratu? Äkki on temal ka midagi väga rasket hetkel käsil ja seetõttu taha ta suhelda silmast – silma, kuna ei saa oma probleemiga hakkama. Mis siis kui mõni tema lähedane on ka hetkel suremas ja ta elab seda protsessi sügavalt läbi? Või on su sõber raskelt haige ja teab, et temast ei ole sinu lohutajat. Äkki helistaks ja küsiks sõbra käest, kui tema käitumine oli tavatu, et kas temaga on kõik korras. See on hull egoism, kui arvatakse, et kui minul on halb, peavad kõik minule meelejärgi käituma. Aga mis siis kui teisel on sama seis või veel hullem ?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaata seda asja kõrvalt – tema pöördus kirjalikult otse Sinu poole, sina arutad siin asja paduvõõrastega samuti kirjalikult.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oligi leinaaja kõige raskem osa need lõputud telefonikõned. Sellal ei olnud veel facebooki ja tuli ükshaaval kõik läbi helistada. Rääkida ei suuda. Igaühele seleta, mis juhtus, uuesti ja uuesti, rääkida ja rääkida, olukorras, kus oleks tahtnud vaid valjusti ulguda. Õnneks mees võttis enda peale kaugemate sugulaste läbihelistamise, sest ma suutsin vaid mõne sõna öelda ja siis lihtsalt lahinal nutsin jälle toru otsas.
Taktitundelised inimesed kirjutavadki privaatselt. Sest nad arvestavad, et leinaja ehk ei suuda või ei saa või ei taha hetkel rääkida. Vastab siis, kui saab. Ja lisaks annab see veel võimaluse iga oma sõna enne selle ütlemist läbi mõelda, et kuidagi mitte riivata leinaja tundeid.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Puhas piin olid need telefonikõned peale ema surma. Kõri hakkas nöörima ja nutt tuli peale.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oligi leinaaja kõige raskem osa need lõputud telefonikõned. Sellal ei olnud veel facebooki ja tuli ükshaaval kõik läbi helistada. Rääkida ei suuda. Igaühele seleta, mis juhtus, uuesti ja uuesti, rääkida ja rääkida, olukorras, kus oleks tahtnud vaid valjusti ulguda. Õnneks mees võttis enda peale kaugemate sugulaste läbihelistamise, sest ma suutsin vaid mõne sõna öelda ja siis lihtsalt lahinal nutsin jälle toru otsas.
Taktitundelised inimesed kirjutavadki privaatselt. Sest nad arvestavad, et leinaja ehk ei suuda või ei saa või ei taha hetkel rääkida. Vastab siis, kui saab. Ja lisaks annab see veel võimaluse iga oma sõna enne selle ütlemist läbi mõelda, et kuidagi mitte riivata leinaja tundeid.

Ka minu isa suri veel enne kui sotsiaalmeedia laiemalt levima hakkas. Minu mees võttis kogu teatamise- ja matuseteema oma peale, mina poleks suutnud. Olin talle väga tänulik ja ütlesin samuti seda.
Ma jäin nagu juhmiks, ei taibanud igakord korrapealt mida küsiti või millest räägiti. Suulised kaastundeavaldused tundusid kuidagi ebasiirad, mida nad kõik muidugi ei olnud. Mul oli hiljem jube piinlik nii mõtlemise pärast, aga mees ütles pärast et olin väliselt ikka normaalselt käitunud. Seega eelistasin samuti kirjalikke pöördumisi, mul oli aega neile vastata.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle näitas tuttav oma messengerist teadet, milles teda teavitati sõbranna surmast, matuste ja peielaua toimumise ajast ja kohast. Teate lõppu oli lisatud: andke teada, kes saab tulla ja sinna järele – 🙂
Teate saatis lahkunu tütar.

Minu jaoks oli veider sellise teate lõppu panna emotikon 🙂
Sinu jaoks ei ole?

Oh, ma isegi ei saanud aru, et see emotikon oli osa teatest, arvasin, et see oli siia postitanu reaktsioon hoopis. Aga ma arvan, et see emotikon oli ka mingi viga lihtsalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sõprussuhtes nagu abieluski ei ole vaja eeldada ja arvata. Kui sa vajad sõpra, siis anna talle teada, et vajad teda. Ka kõige lähedasem inimene ei näe sinu pea sisse ega südamesse, mida tunned, mõtled või ootad.
Nagu ma aru sain, siis sõber sai üldse alles hiljem teada, kui pereliige oli juba mahagi maetud. siis ei tea ammugi, kuidas oleks parem toimida.
Kui minu ema helistas (ta ei oska sõnumeid saata) ja ütles, et isa ei ole enam (ei olnud ootamatu, sest isa oli juba pikalt haige), siis ega me rohkem saanudki sõnu vahetatud. kuidagi sain öeldud, et helistan pärast tagasi ja helistasingi alles mitu tundi hiljem, kui olin esimesed peatäied ära nutnud ja end kogunud. Enda täiskasvanud lapsele saatsin sõnumi, sest helistada pole mõtet, kui kõri nöörib kinni ja sõna ei tule suust.
Igatahes kaastunne sulle.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tegin just hiljuti seda, arvasin juba, et teema on minu sugulase tehtud aga kuna jutt eluaegsest sõbrast, siis ilmselgelt mitte. Kuidas ma ikka helistan, kui ei tea, et millega inimene parasjagu hõivatud on. Mingit tihedat suhtlust meie suguvõsas ei ole. Saatsin läbi FB kaastundeavalduse. Teemaalgataja puhul paneb imestama, et jutt on eluaegsest sõbrast aga miks siis sellele sõbrale ei antud teada, et inimene suri ja millal matused toimuvad. See sõber võib samamoodi mõelda, et ta ei ole sulle piisavalt oluline, sest sa ei võtnud temaga ühendust.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei olnud võimeline oma kaotusest rääkima pikka aega, nutt tuli peale.
Kirjutasingi sõpradega messengeris.
Mulle oli VÄGA oluline nende toetus ja OLEMASOLU mu jaoks.
Vahel oli valu nii talumatu ja messengeris oli siis hea rääkida.

Mul oli ka paar sõpra, kes ütlesid oma kaastundeavalduse ära ja EEMALDUSID.
Mu jaoks oli see kohutav shokk.
Rohkem ma nende inimestega sõber ei ole. Ei teinud mingit draamat, lihtsalt tunnen, et nad on sellised hea-ilma-sõbrad, keda rasketel aegadel ei saa usaldada. Tuttavad on nad küll edasi, aga mitte sõbrad.
See oli adresseeritud ühele kommenteerijale, kes ütles, et ta südames nii kohutavalt elab kaasa, aga seda leinajale välja ei näita. Osa inimesi leinabki nii, et ei soovi suhelda, aga paljud siiski soovivad kontaktis olla, oma tundeid jagada… Oleks hea vähemalt pakkuda, et kui leinaja soovib tuge ja suhelda, siis oled tema jaoks olemas.
Seda siis, kui tõesti oled sõber.
Niisama tuttavate puhul ei ole vaja selliseid lubadusi välja käia, aitab, kui sooja sõnaga meeles peetakse raskel hetkel.

Teemaalgatajale- loodan, et said aru, miks kaastundeavaldus tuli läbi messengeri, see ei tähenda, et sinust ei hoolita.
Kui sa soovid telefonis rääkida, siis kirjuta lihtsalt vastu, et äkki räägiks telefonis.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oli veider sellise teate lõppu panna emotikon 🙂
Sinu jaoks ei ole?

Lähedase inimese lahkumine võibki natuke peast soojaks teha, selles pole midagi imelikku. Kui minu ema suri, siis mäletan, kuidas üht inimest matusele kutsudes lipsas mul üle huulte, et “ja pidu toimub siis pärast meie juures”. Kujutasin elavalt ette, mida see inimene (vanem inimene pealegi) mõelda võis. Aga minu peal oli kogu asjaajamine, sest kogu ülejäänud suguvõsa oli nagu puuga pähe saanud. Ma jõin igal õhtul mitu kokteili, et vastu pidada ja see nädal surma ning matuste vahel üle elada. Mõni ime, et väheke sassi läksin.

0
0
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kaastundeavaldus läbi facebooki messengeri

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.