Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kadunud kuid nüüd leitud Taavi

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )

Teema: Kadunud kuid nüüd leitud Taavi

Postitas:
Kägu

Depressioon on haigus ja suitsiid on depressiooni suremise viis. Me ei süüdista haiget või lähedasi, kui keegi sureb vähki või grippi. Miks me süüdistame, kui keegi sureb depressiooni? Sest depressioon pole silmaga nähtav ja vereprooviga mõõdetav?

Kes süüdistab muidu? Lisan veel, et depressiooni ei ravi rohud, vaid seda saavad leevendada lähedased inimesed toeks olemisega, mõistmisega jne ja inimene ise, kui tal veel vähegi jaksu ja tahtmist on. Keegi ei süüdista, vaid reaalsus lihtsalt on selline paraku.

Sa ise süüdistad ju. Et kui depressioon läheb üle käte, on süüdi lähedased, kes pole piisavalt toeks. See ei ole nii. Jah, see võib olla täiendavaks abiks, kuid on kordi, kui see kõik ei aita. Ei rohud ega lähedased. Ravi lihtsalt ei mõju.

+20
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon on haigus ja suitsiid on depressiooni suremise viis. Me ei süüdista haiget või lähedasi, kui keegi sureb vähki või grippi. Miks me süüdistame, kui keegi sureb depressiooni? Sest depressioon pole silmaga nähtav ja vereprooviga mõõdetav?

Kes süüdistab muidu? Lisan veel, et depressiooni ei ravi rohud, vaid seda saavad leevendada lähedased inimesed toeks olemisega, mõistmisega jne ja inimene ise, kui tal veel vähegi jaksu ja tahtmist on. Keegi ei süüdista, vaid reaalsus lihtsalt on selline paraku.

Sa ise süüdistad ju. Et kui depressioon läheb üle käte, on süüdi lähedased, kes pole piisavalt toeks. See ei ole nii. Jah, see võib olla täiendavaks abiks, kuid on kordi, kui see kõik ei aita. Ei rohud ega lähedased. Ravi lihtsalt ei mõju.

Ei süüdista. Tean, et on juhtumeid, kus ei aitagi miski.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon on haigus ja suitsiid on depressiooni suremise viis. Me ei süüdista haiget või lähedasi, kui keegi sureb vähki või grippi. Miks me süüdistame, kui keegi sureb depressiooni? Sest depressioon pole silmaga nähtav ja vereprooviga mõõdetav?

Kes süüdistab muidu? Lisan veel, et depressiooni ei ravi rohud, vaid seda saavad leevendada lähedased inimesed toeks olemisega, mõistmisega jne ja inimene ise, kui tal veel vähegi jaksu ja tahtmist on. Keegi ei süüdista, vaid reaalsus lihtsalt on selline paraku.

Sa ise süüdistad ju. Et kui depressioon läheb üle käte, on süüdi lähedased, kes pole piisavalt toeks. See ei ole nii. Jah, see võib olla täiendavaks abiks, kuid on kordi, kui see kõik ei aita. Ei rohud ega lähedased. Ravi lihtsalt ei mõju.

Ei süüdista. Tean, et on juhtumeid, kus ei aitagi miski.

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.
Aitab küll- psühholoog.
Kes süüdistas? Üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

+3
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon on haigus ja suitsiid on depressiooni suremise viis. Me ei süüdista haiget või lähedasi, kui keegi sureb vähki või grippi. Miks me süüdistame, kui keegi sureb depressiooni? Sest depressioon pole silmaga nähtav ja vereprooviga mõõdetav?

Kes süüdistab muidu? Lisan veel, et depressiooni ei ravi rohud, vaid seda saavad leevendada lähedased inimesed toeks olemisega, mõistmisega jne ja inimene ise, kui tal veel vähegi jaksu ja tahtmist on. Keegi ei süüdista, vaid reaalsus lihtsalt on selline paraku.

Sa ise süüdistad ju. Et kui depressioon läheb üle käte, on süüdi lähedased, kes pole piisavalt toeks. See ei ole nii. Jah, see võib olla täiendavaks abiks, kuid on kordi, kui see kõik ei aita. Ei rohud ega lähedased. Ravi lihtsalt ei mõju.

Ei süüdista. Tean, et on juhtumeid, kus ei aitagi miski.

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.

Aitab küll, psühholoog.

Kes süüdistas, üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

Tundub, et hoopis sinul on vajadus kedagi suvaliselt süüdistada ja rünnata, et kohe tagajalgadel valmis ja ootamas iga sõna, millest kinni hakata ja rünnata.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon on haigus ja suitsiid on depressiooni suremise viis. Me ei süüdista haiget või lähedasi, kui keegi sureb vähki või grippi. Miks me süüdistame, kui keegi sureb depressiooni? Sest depressioon pole silmaga nähtav ja vereprooviga mõõdetav?

Kes süüdistab muidu? Lisan veel, et depressiooni ei ravi rohud, vaid seda saavad leevendada lähedased inimesed toeks olemisega, mõistmisega jne ja inimene ise, kui tal veel vähegi jaksu ja tahtmist on. Keegi ei süüdista, vaid reaalsus lihtsalt on selline paraku.

Sa ise süüdistad ju. Et kui depressioon läheb üle käte, on süüdi lähedased, kes pole piisavalt toeks. See ei ole nii. Jah, see võib olla täiendavaks abiks, kuid on kordi, kui see kõik ei aita. Ei rohud ega lähedased. Ravi lihtsalt ei mõju.

Ei süüdista. Tean, et on juhtumeid, kus ei aitagi miski.

Palun jaga neid juhtumeid, on meile ka õpetlikud ennetuseks.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

+24
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

Kaasaelamine otsinguperioodil ongi igati ok, aga siin ei ole ju enam tegemist “otsimise jälgimisega”. Noormees on leitud, kadumise põhjus on teada – enesetapp. Mis pisidetaile teil veel urgitseda vaja on?
Mõelge ometi perekonna ja lähedaste peale ka.

+6
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

Kaasaelamine otsinguperioodil ongi igati ok, aga siin ei ole ju enam tegemist “otsimise jälgimisega”. Noormees on leitud, kadumise põhjus on teada – enesetapp. Mis pisidetaile teil veel urgitseda vaja on?

Mõelge ometi perekonna ja lähedaste peale ka.

Häirib see sõna ” urgitseda”. Täna just lugesin artiklit maakoolides kiusamisest.Pidi sada korda hullem olema suurlinnas kiusamisest.
Mõelge ometi oma lastele maapiirkondades ja ärge laske mõjutada sellistest sõnavõttudest.
Loomulikult ei taheta ” urgitsemist”.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul läks nii südamesse, 20a noor mees, mis ometi võis olla põhjuseks, leiti juba oma nädal tagasi, mitte elusalt. Teab keegi tagamaid. Ma ei tea miks, kuid läks eriti südamesse. Kas teda kiusati pikkuse pärast, perekondlikud põhjused..

https://www.postimees.ee/7040331/jogevamaal-kadunud-20-aastast-taavit-pole-endiselt-leitud

Läks ta jee sul “nii südamesse”, kui oletad siin kiusamist, pikkust vm. Lihtsalt ebaterve uudishimu.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Head päevajätku teile.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda.

…ütleb kägu, ja kirjutab veel 8 korda.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.

Aitab küll- psühholoog.

Kes süüdistas? Üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

Kui kirjas on, et miski ei aita, siis mõeldaksegi seda, et ka psühholoogi-psühhiaatriga koostööst ei ole abi saadud. Tean isegi selliseid inimesi. Jah, mõne psühholoogiga polegi klappi ja tulebki mitu tükki ära proovida, aga kõik inimesed terveks ei saa (=haigusega elama ei õpi), nagu ka muudest haigustest.

Tean inimesi, kes on korduvalt erinevat abi saanud (psühholoog, psühhiaater, teraapiad, ravimid), aga mingit erilist leevendust pole sealt tulnud. Tean ka neid, kes on enesetapu teinud. See on arusaadav. Kui on nii raske, ei pea teiste nimel elama. See on inimese enda valik ja seda tuleb aktsepteerida. On kurb, kui enesetapp on tehtud ENNE abi otsimist ja jäävad kahtlused, et kas oleks saanud teda veel kuidagi aidata, aga kui abi on otsitud ja seegi ei toimi, aktsepteerin otsust.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui miski ei aita, siis inimene ongi parandamatult haige ja surmale määratud. Kõik.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.

Aitab küll- psühholoog.

Kes süüdistas? Üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

Kui kirjas on, et miski ei aita, siis mõeldaksegi seda, et ka psühholoogi-psühhiaatriga koostööst ei ole abi saadud. Tean isegi selliseid inimesi. Jah, mõne psühholoogiga polegi klappi ja tulebki mitu tükki ära proovida, aga kõik inimesed terveks ei saa (=haigusega elama ei õpi), nagu ka muudest haigustest.

Tean inimesi, kes on korduvalt erinevat abi saanud (psühholoog, psühhiaater, teraapiad, ravimid), aga mingit erilist leevendust pole sealt tulnud. Tean ka neid, kes on enesetapu teinud. See on arusaadav. Kui on nii raske, ei pea teiste nimel elama. See on inimese enda valik ja seda tuleb aktsepteerida. On kurb, kui enesetapp on tehtud ENNE abi otsimist ja jäävad kahtlused, et kas oleks saanud teda veel kuidagi aidata, aga kui abi on otsitud ja seegi ei toimi, aktsepteerin otsust.

Ma olen nõus, ei peagi teiste pärast elama.
Aga sellega ma nõus pole, et on olemas ravimatu depressioon. Lihtsalt on raske leida pädevat inimest ja see võtab aega.
Ja loomulikult peab olema ka hea kontakt.
Paraku on nii, et sa pead ise üldjuhul maksma selle eest ja see ei ole odav lõbu. 1 tund on 50 eurot ja ühe tunniga ei saa midagi korda. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks osad inimesed ei saa ravi, sest see on kättesaamatu.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.

Aitab küll- psühholoog.

Kes süüdistas? Üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

Kui kirjas on, et miski ei aita, siis mõeldaksegi seda, et ka psühholoogi-psühhiaatriga koostööst ei ole abi saadud. Tean isegi selliseid inimesi. Jah, mõne psühholoogiga polegi klappi ja tulebki mitu tükki ära proovida, aga kõik inimesed terveks ei saa (=haigusega elama ei õpi), nagu ka muudest haigustest.

Tean inimesi, kes on korduvalt erinevat abi saanud (psühholoog, psühhiaater, teraapiad, ravimid), aga mingit erilist leevendust pole sealt tulnud. Tean ka neid, kes on enesetapu teinud. See on arusaadav. Kui on nii raske, ei pea teiste nimel elama. See on inimese enda valik ja seda tuleb aktsepteerida. On kurb, kui enesetapp on tehtud ENNE abi otsimist ja jäävad kahtlused, et kas oleks saanud teda veel kuidagi aidata, aga kui abi on otsitud ja seegi ei toimi, aktsepteerin otsust.

Ma olen nõus, ei peagi teiste pärast elama.

Aga sellega ma nõus pole, et on olemas ravimatu depressioon. Lihtsalt on raske leida pädevat inimest ja see võtab aega.

Ja loomulikult peab olema ka hea kontakt.

Paraku on nii, et sa pead ise üldjuhul maksma selle eest ja see ei ole odav lõbu. 1 tund on 50 eurot ja ühe tunniga ei saa midagi korda. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks osad inimesed ei saa ravi, sest see on kättesaamatu.

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

+1
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

see on jama jutt, et depresioonis inimese kõrval ei saa midagi tema heaks teha. Saab küll. Saab õpetada oma lastele emotsioonidega toimetulekut, pakkudes neile head kasvukeskkonda (jah, vahel tuleb alkohoolikust mees maha jätta), tuleb hoida suhteid sugulaste vahel (mitte et onu ja tädi on nõmedad, pole piisavalt sellised ja sellised), väärtustada inimsuhteid ja oma perekonda.
Rääkida omavahel, tean, et vahel on tüütu.
Kui oma inimene on ravil, tuleb talle helistada ja anda talle luba helistada.
Olen ise viinud inimesi ravile, saanud selle eest sõimata, öösel kell 1 saanud neilt kõnesid, et tapan ennast ära, kui sitt on olla. Kohe hommikul kõne psühhiaaatrile, et rohud üle vaadata.
Depressioonist tuleb rääkida, rääkida, rääkida.
Õpetada lastele maast madalast rutiine, kuidas nad saaks halvast tujust võitu, kuidas vahel peab ennast sundima, ei tohi karta jne jne Rohkem emotsionaalset intelligentsust õpetada, et oskaksk valida endale partneri, mitte ei osaleks kaassõltlasena. Sest neid tuleb ravile saata, lihtsalt hea olemine ei aita neid.

See kõik on võimalik ja igaühe panus inimeste vaheliste suhete paranemiseks on vajalik!

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

Üleüldiselt arvan mina, et paljud inimesed jäävad elama sinna kus on nad kasvanud, ehk kui maakolkas on sündinud, siis sinna nad ka jäävad. Ei ole kõigis seda meeletut edasipürgimist, eriti kui vanematelt selleks mingit tuge ei tule. Teiseks võib oma eluga nullist alustamine mõnele inimesele ületamatult raske olla. Kolmandaks elavad nii mõnedki inimesed maakolgastes sellepärast, et sinna on neil võimalik eluase soetada või on saadud pärandus ja paremate elukohtade puudumisel sinna kolitakse. Põhjusi on kindlasti palju ja kõik inimesed ei saa elada linnades.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

Üleüldiselt arvan mina, et paljud inimesed jäävad elama sinna kus on nad kasvanud, ehk kui maakolkas on sündinud, siis sinna nad ka jäävad. Ei ole kõigis seda meeletut edasipürgimist, eriti kui vanematelt selleks mingit tuge ei tule. Teiseks võib oma eluga nullist alustamine mõnele inimesele ületamatult raske olla. Kolmandaks elavad nii mõnedki inimesed maakolgastes sellepärast, et sinna on neil võimalik eluase soetada või on saadud pärandus ja paremate elukohtade puudumisel sinna kolitakse. Põhjusi on kindlasti palju ja kõik inimesed ei saa elada linnades.

Ma ei räägi mitte sõnagi linnast, vaid liikumisvõimega ükskõik-mis-kohast. Ka päris tumba saab aru, et kui tema kodukohas ongi kaks puumaja ja kirik ning ainuke liiklusvahend päevinäinud jalgratas, siis sellises kohas vegeteerimine ei ole jätkusuutlik. Ei tasu siis hädaldada, et maal pole tööd, poodi, kooli, teenuseid, võimalusi jne, kui inimene ise ennast sunnismaiseks teeb. Võttes vastu pärandi juba teeb.
Ma ise elaksin tõesti pigem üüripinnal kui kuskil (liikumis)võimalusteta urkas OMAS kv-s. Fakt on, et kui sul pole oma transporti, siis ei saa sa ehituspoest tapeetigi tuua, elamine aga vajab aegajalt värskendamist, et mitte perekoolika moodi öeldes – omas majas olla alati midagi kõpitseda. Ilmselt peetaksegi silmas neid ümberkukkuvaid sarasid.
Elada maal, väga olematu regionaalpoliitika, taristu ja toimiva transpordita kohas on lollus. Ükskõik kui aatelised ja emotsionaalsed põhjused ka ei oleks.

0
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

Üleüldiselt arvan mina, et paljud inimesed jäävad elama sinna kus on nad kasvanud, ehk kui maakolkas on sündinud, siis sinna nad ka jäävad. Ei ole kõigis seda meeletut edasipürgimist, eriti kui vanematelt selleks mingit tuge ei tule. Teiseks võib oma eluga nullist alustamine mõnele inimesele ületamatult raske olla. Kolmandaks elavad nii mõnedki inimesed maakolgastes sellepärast, et sinna on neil võimalik eluase soetada või on saadud pärandus ja paremate elukohtade puudumisel sinna kolitakse. Põhjusi on kindlasti palju ja kõik inimesed ei saa elada linnades.

täitsa mööda kommentaar, olles ise maalt pärit (jah on uhke tunne, kui sul on juured kindlalt ühes maakonnas) siis kes tahab läheb ja kes ei taha ei lähe. Minu naabrid maal on miljonilise käibega ettevõtete omanikud, kel on peres mitu autot ning lapsed välismaa ülikoolides. Palju tehakse turismitalusid või on väga ilusad maakodud. Suured teed jäävad eemale, seega sa ei näe seda ilu, kui ei tea otsida.
Ma kohe ei saa üldse aru, mis maaelust sa räägid.
jah, on mõned elu hammasrataste vahele jäänud kuid neid on linnas ka. Seal vähemalt on nad väärikad, teevad paar tööotsa ja siis jälle joovad, mitte nagu linnas, kus käivad prügikastides ja siis jälle joovad.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mismõttes ei aita miski, see on rumal jutt.

Aitab küll- psühholoog.

Kes süüdistas? Üks eelnevalt süüdistas enesetapjat egoistiks ja sina süüdistasid lähedasi.

Kui kirjas on, et miski ei aita, siis mõeldaksegi seda, et ka psühholoogi-psühhiaatriga koostööst ei ole abi saadud. Tean isegi selliseid inimesi. Jah, mõne psühholoogiga polegi klappi ja tulebki mitu tükki ära proovida, aga kõik inimesed terveks ei saa (=haigusega elama ei õpi), nagu ka muudest haigustest.

Tean inimesi, kes on korduvalt erinevat abi saanud (psühholoog, psühhiaater, teraapiad, ravimid), aga mingit erilist leevendust pole sealt tulnud. Tean ka neid, kes on enesetapu teinud. See on arusaadav. Kui on nii raske, ei pea teiste nimel elama. See on inimese enda valik ja seda tuleb aktsepteerida. On kurb, kui enesetapp on tehtud ENNE abi otsimist ja jäävad kahtlused, et kas oleks saanud teda veel kuidagi aidata, aga kui abi on otsitud ja seegi ei toimi, aktsepteerin otsust.

Ma olen nõus, ei peagi teiste pärast elama.

Aga sellega ma nõus pole, et on olemas ravimatu depressioon. Lihtsalt on raske leida pädevat inimest ja see võtab aega.

Ja loomulikult peab olema ka hea kontakt.

Paraku on nii, et sa pead ise üldjuhul maksma selle eest ja see ei ole odav lõbu. 1 tund on 50 eurot ja ühe tunniga ei saa midagi korda. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks osad inimesed ei saa ravi, sest see on kättesaamatu.

12 aastat käin juba psühhiaatri juures, võtan ravimeid, käin psühholoogi vastuvõtul ja teiste terapeutide vastuvõtul, aga kõik kisub aina hullemaks. Mujal riikides saab ka raske depressiooniga lasta eutanaasia teha. Meil kahjuks ei saa. Muidu laseksin teha. Nii palju raha aga pole ja sellist summat koguda ka ei jaksa, et teises riigis eutanaasia teed minna.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

Üleüldiselt arvan mina, et paljud inimesed jäävad elama sinna kus on nad kasvanud, ehk kui maakolkas on sündinud, siis sinna nad ka jäävad. Ei ole kõigis seda meeletut edasipürgimist, eriti kui vanematelt selleks mingit tuge ei tule. Teiseks võib oma eluga nullist alustamine mõnele inimesele ületamatult raske olla. Kolmandaks elavad nii mõnedki inimesed maakolgastes sellepärast, et sinna on neil võimalik eluase soetada või on saadud pärandus ja paremate elukohtade puudumisel sinna kolitakse. Põhjusi on kindlasti palju ja kõik inimesed ei saa elada linnades.

täitsa mööda kommentaar, olles ise maalt pärit (jah on uhke tunne, kui sul on juured kindlalt ühes maakonnas) siis kes tahab läheb ja kes ei taha ei lähe. Minu naabrid maal on miljonilise käibega ettevõtete omanikud, kel on peres mitu autot ning lapsed välismaa ülikoolides. Palju tehakse turismitalusid või on väga ilusad maakodud. Suured teed jäävad eemale, seega sa ei näe seda ilu, kui ei tea otsida.

Ma kohe ei saa üldse aru, mis maaelust sa räägid.

jah, on mõned elu hammasrataste vahele jäänud kuid neid on linnas ka. Seal vähemalt on nad väärikad, teevad paar tööotsa ja siis jälle joovad, mitte nagu linnas, kus käivad prügikastides ja siis jälle joovad.

Jah, kuna sulle on sattunud miljonärist naabrid maal, siis sa ei saa mitte milleski aru. Arusaadav. Kui nüüd vaadata ja uskuda nt Kodutunde ( nüüd uue saate ) jutte, et on uskumatu kui palju on inimesi ja peresid , kes elavad kohutavates tingimustes, siis nad valetavad? Muidugi on maal ka hästi hakkama saavaid inimesi, kindlasti on. Enamus on. Aga alati on neid , kes ei saa. Neid ei peagi olema palju aga on piisavalt. Veab sul , et sa ei neid ei tunne ega tea, on kohe vähem muret elus. Sest mida ei näe, seda pole olemas.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arvates on inimlik huvi täiesti loomulik. See on midagi muud kui haiglane uudishimu.
Inimesed tihti võrdlevad või samastavad end teistega. Teiste olukordadest ka õpitakse.
Ikka ju tahetakse teada, MIKS nii läheb, kas oleks saanud midagi muuta, vmt.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mujal riikides saab ka raske depressiooniga lasta eutanaasia teha. Meil kahjuks ei saa. Muidu laseksin teha. Nii palju raha aga pole ja sellist summat koguda ka ei jaksa, et teises riigis eutanaasia teed minna.

See ei vasta tõele.

Millistes riikides siis täpsemalt?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mujal riikides saab ka raske depressiooniga lasta eutanaasia teha. Meil kahjuks ei saa. Muidu laseksin teha. Nii palju raha aga pole ja sellist summat koguda ka ei jaksa, et teises riigis eutanaasia teed minna.

See ei vasta tõele.

Millistes riikides siis täpsemalt?

Jah see vastab tõele ja loodan et millalgi oskad ise uurida, kus riigis saab ka raske deprekaga eutanaasia lasta teha.

+3
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun ka, et ravi võib olla aitaks aga kui elatakse maakohtades, kus suurematesse linnadesse on sadu kilomeetreid, bussiliiklus on olematu. Kõigil inimestel pole autosid ja rahalisi võimalusi. Ja kujutan ette, et depressioonis inimene küll ei jõua mõelda, mitme bussiga ta nüüd psühholoogi juurde saab, siis mitme bussiga tagasi. Kurb olukord

See on küll kontektsiväline, aga ma tahaks alati küsida neilt “aga maal on nii ja naa” inimestelt (nende “mõistjatelt”), et miks peab nui neljaks kuskil kolkas elama, eriti kuu pole elementaarset liikumusvõimalustki? Ei, see ei käi hetkel tolle noormehe kohta (pole tema elulooga kursiski), see jutt on üleüldine.

Üleüldiselt arvan mina, et paljud inimesed jäävad elama sinna kus on nad kasvanud, ehk kui maakolkas on sündinud, siis sinna nad ka jäävad. Ei ole kõigis seda meeletut edasipürgimist, eriti kui vanematelt selleks mingit tuge ei tule. Teiseks võib oma eluga nullist alustamine mõnele inimesele ületamatult raske olla. Kolmandaks elavad nii mõnedki inimesed maakolgastes sellepärast, et sinna on neil võimalik eluase soetada või on saadud pärandus ja paremate elukohtade puudumisel sinna kolitakse. Põhjusi on kindlasti palju ja kõik inimesed ei saa elada linnades.

täitsa mööda kommentaar, olles ise maalt pärit (jah on uhke tunne, kui sul on juured kindlalt ühes maakonnas) siis kes tahab läheb ja kes ei taha ei lähe. Minu naabrid maal on miljonilise käibega ettevõtete omanikud, kel on peres mitu autot ning lapsed välismaa ülikoolides. Palju tehakse turismitalusid või on väga ilusad maakodud. Suured teed jäävad eemale, seega sa ei näe seda ilu, kui ei tea otsida.

Ma kohe ei saa üldse aru, mis maaelust sa räägid.

jah, on mõned elu hammasrataste vahele jäänud kuid neid on linnas ka. Seal vähemalt on nad väärikad, teevad paar tööotsa ja siis jälle joovad, mitte nagu linnas, kus käivad prügikastides ja siis jälle joovad.

Jah, kuna sulle on sattunud miljonärist naabrid maal, siis sa ei saa mitte milleski aru. Arusaadav. Kui nüüd vaadata ja uskuda nt Kodutunde ( nüüd uue saate ) jutte, et on uskumatu kui palju on inimesi ja peresid , kes elavad kohutavates tingimustes, siis nad valetavad? Muidugi on maal ka hästi hakkama saavaid inimesi, kindlasti on. Enamus on. Aga alati on neid , kes ei saa. Neid ei peagi olema palju aga on piisavalt. Veab sul , et sa ei neid ei tunne ega tea, on kohe vähem muret elus. Sest mida ei näe, seda pole olemas.

ei väida, et neid ei ole, muidugi on!
Kuid väita, et inimesed jäävad maale, sest nad ei oska mujale minna ja neil pole võimalust. A la, et kui maale sündisid, siis ongi väljavaade viletsam, valikuid vähem, sellega ma ei nõustu.
On linnas neid, kes ei saa hakkama, on maal neid samamoodi.
Inimesed kõik.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, kuna sulle on sattunud miljonärist naabrid maal, siis sa ei saa mitte milleski aru. Arusaadav. Kui nüüd vaadata ja uskuda nt Kodutunde ( nüüd uue saate ) jutte, et on uskumatu kui palju on inimesi ja peresid , kes elavad kohutavates tingimustes, siis nad valetavad? Muidugi on maal ka hästi hakkama saavaid inimesi, kindlasti on. Enamus on. Aga alati on neid , kes ei saa. Neid ei peagi olema palju aga on piisavalt. Veab sul , et sa ei neid ei tunne ega tea, on kohe vähem muret elus. Sest mida ei näe, seda pole olemas.

Ei, mis sa nüüd ironiseerid seda kägu? Mina selle kohavaliku jutu teemasse tõin ja asja mõte oligi, et kui on koht, kus pole mitte midagi, siis miks seal peaks elama. Jutt polnud sellest, et maal/linnas pole/on hakkamasaajaid/mitte hakkamasaajaid.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah see vastab tõele ja loodan et millalgi oskad ise uurida, kus riigis saab ka raske deprekaga eutanaasia lasta teha.

Miks neist psühholoogidest siis abi ei ole?
Deprekas on kahe kõrva vahel kinni. Kui sa ei hakka ennast ja aitajat kaasamõtlemisega aitama, siis ongi väga raske mingit konstruktiivset lahendust leida.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

Kaasaelamine otsinguperioodil ongi igati ok, aga siin ei ole ju enam tegemist “otsimise jälgimisega”. Noormees on leitud, kadumise põhjus on teada – enesetapp. Mis pisidetaile teil veel urgitseda vaja on?

Mõelge ometi perekonna ja lähedaste peale ka.

Hämmastav topeltmoraal.
Meie peame mõtlema tema pere ja lähedaste peale, et mitte neile haiget teha, aga noormees ise ei pidanuks sellele mõtlema, enne kui oma pere ja lähedased surmani kannatama jättis?
Ilmselt saan uuesti miinuseid, aga veelkord, tunnengi kaasa vaid järelejääjatele ehk perele, mitte enesetapjale endale.
Ja leian, et enesetappudest peaks rääkima, et inimesed oskaks märke näha, ennetada ning ehk mõni ummikus inimene jääks elama.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

Kaasaelamine otsinguperioodil ongi igati ok, aga siin ei ole ju enam tegemist “otsimise jälgimisega”. Noormees on leitud, kadumise põhjus on teada – enesetapp. Mis pisidetaile teil veel urgitseda vaja on?

Mõelge ometi perekonna ja lähedaste peale ka.

Hämmastav topeltmoraal.

Meie peame mõtlema tema pere ja lähedaste peale, et mitte neile haiget teha, aga noormees ise ei pidanuks sellele mõtlema, enne kui oma pere ja lähedased surmani kannatama jättis?

Ilmselt saan uuesti miinuseid, aga veelkord, tunnengi kaasa vaid järelejääjatele ehk perele, mitte enesetapjale endale.

Ja leian, et enesetappudest peaks rääkima, et inimesed oskaks märke näha, ennetada ning ehk mõni ummikus inimene jääks elama.[/

Miks peetakse haiglaseks huviks kellegi otsimise jälgimist kui see on ka avalikkuses kajastatud? Näiteks eelmine aasta kadus Ülle, ma väga elasin kaasa kuna mu eakaaslane ja mul tema elukoha kandis sugulasi. Pisikese koha tragöödia ja elasin minagi kaasa tema loole. Ei leia, et see kuidagi haiglane oleks.

Kaasaelamine otsinguperioodil ongi igati ok, aga siin ei ole ju enam tegemist “otsimise jälgimisega”. Noormees on leitud, kadumise põhjus on teada – enesetapp. Mis pisidetaile teil veel urgitseda vaja on?

Mõelge ometi perekonna ja lähedaste peale ka.

Hämmastav topeltmoraal.

Meie peame mõtlema tema pere ja lähedaste peale, et mitte neile haiget teha, aga noormees ise ei pidanuks sellele mõtlema, enne kui oma pere ja lähedased surmani kannatama jättis?

Ilmselt saan uuesti miinuseid, aga veelkord, tunnengi kaasa vaid järelejääjatele ehk perele, mitte enesetapjale endale.

Ja leian, et enesetappudest peaks rääkima, et inimesed oskaks märke näha, ennetada ning ehk mõni ummikus inimene jääks elama.

Solvang.
Mul on kahju, et keegi on nii pehmeke. Teistele on hea öelda, aga talle ei tohi.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

see on jama jutt, et depresioonis inimese kõrval ei saa midagi tema heaks teha. Saab küll. Saab õpetada oma lastele emotsioonidega toimetulekut, pakkudes neile head kasvukeskkonda (jah, vahel tuleb alkohoolikust mees maha jätta), tuleb hoida suhteid sugulaste vahel (mitte et onu ja tädi on nõmedad, pole piisavalt sellised ja sellised), väärtustada inimsuhteid ja oma perekonda.

Rääkida omavahel, tean, et vahel on tüütu.

Kui oma inimene on ravil, tuleb talle helistada ja anda talle luba helistada.

Olen ise viinud inimesi ravile, saanud selle eest sõimata, öösel kell 1 saanud neilt kõnesid, et tapan ennast ära, kui sitt on olla. Kohe hommikul kõne psühhiaaatrile, et rohud üle vaadata.

Depressioonist tuleb rääkida, rääkida, rääkida.

Õpetada lastele maast madalast rutiine, kuidas nad saaks halvast tujust võitu, kuidas vahel peab ennast sundima, ei tohi karta jne jne Rohkem emotsionaalset intelligentsust õpetada, et oskaksk valida endale partneri, mitte ei osaleks kaassõltlasena. Sest neid tuleb ravile saata, lihtsalt hea olemine ei aita neid.

See kõik on võimalik ja igaühe panus inimeste vaheliste suhete paranemiseks on vajalik!

Oi kuidas ma tahaks et keegi mu suitsiidse teismelise tütre suudaks haigusest välja rääkida. Kolm aastat oleme proovinud. Psühholoogid, psühhiaatrid, mina tean juba sügavuti kuidas ta mõtleb ja tunneb – rääkinud oleme sellest väga palju. Kahte depressiooniravimit proovitud – kummatki polnud abi. Mõnikord ma kardan teemat tõstatada – võib-olla ta hetkel ei mõtlegi enesetapust, siis ei taha seda mõtet jälle pähe tuua. Kõige hullem on, et ta ei taha elada ega terveks saada. Ta tahab surra. Meie sunnime teda elama. Ma tunnen, et meie oleme egoistid, mitte tema. Aga ei anna alla.

+5
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kadunud kuid nüüd leitud Taavi