Teema: Kahe aastase jonnituurid

Minu lapsel oli suureks jonni allikaks nälg.
Oli üsna kehva sööja ja see omakorda raskendas kõike.
Kui söömine paikka sai(st, et vältisin liiga pikki vahesid), vähenesid ka hüsteeriahood ja maas jonniga püherdamine. Eks oma panuse andis ka lasteaed. Nimelt lasteaias oli ta väga tubli ja viisakas, aga kodus siis õhtul elas ennast igati välja.

Vastavalt lastearstide juhendile 2-aastane laps:

• Ütleb oma nime
• Hüppab kahel jalal
• Avab uksi
• Võtab iseseisvalt riidest lahti
• Sööb ise
• Käib ise potil
• Kõne:
– 2-sõnalised laused
– kõne arengu hindamine koos lapsevanemaga ja kõne arengu toetamine

Ehk et pöördu arsti juurde kontrolli, kui 2-aastane ei räägi üldse või ei sea vähemalt 2 sõna lauseks (ei pea olema grammatiliselt korrektsed sõnad-laused, aga peavad omama mõtestatud tähendust, mitte olema suvalised fraasid või häälitsused, nt piisab, kui ütleb nt anna juua, minu oma, ei võta, anna siia, emme opa jne).

2-aastane on ka üldjuhul valmis kontrollima oma põit või vähemalt aru saama, kui piss on tulemas; aga seda ei saa lapselt nõuda, kui sa pole temaga potilkäimist järjepidevalt harjutanud. Ehk et laps ongi ilma mähkmeta ja sa paned teda nt iga tunni järel potile, ilmutades ise väga entusiastlikku rõõmu, kui õnnestubki midagi kinni püüda.

Pidev jonn võib olla frustratsioon väljendusraskuste tõttu, aga loomulikult on ka muidu kaheaastasele arenguliselt omane. Ainult jonni pärast seega ei peaks muretsema, aga kombinatsoonis kõnetusega on see piisav alus ASAP perearstile pöörduda.

Mulle tundub, et tal siiski on siis nii kindla tähendusega sõnu kui algelisi lauseid (nt “Tee lahti!”) – mis on väga positiivne, kuid ise vanemana pöörduksin siiski perearsti poole ja küsiksin saatekirja logopeedile, kes asjatundja pilguga üle vaataks, kas lapse kõne areng vajab natuke utsitamist või piisab tavalistest eakohastest tegevustest. Suure tõenäosusega muutub ka jonn harvemaks, kui lapse sõnavara laieneb ja jutt ladusamaks muutub.

1. Muretsemine ei aita kedagi. Kui tundub, et vaja, siis spetsialisti juurde.

2. See, kui palju 2,5a laps peaks rääkima, ei aita ka kedagi. Raamatu järgi peaks umbes sel ajal hakkama ilmuma baaslause (alus-öeldis-sihitis/määrus) ning täpsustuma grammatika, ilmuma asesõnad, mis-kes-kus küsimused, sõnavara peaks olema 300 ümber. Kui paljud raamatu järgi ka arenevad, ei tea. Alla 3-aastastel on kõne areng väga individuaalne ja paljud hiliskõnelejad on varsti eakaaslastel järel ja vahel eeski.

3. Potil käimine on harjutamise asi (õnnetustevabadus märksa individuaalsem). Selle kohta on näiteks raamatuid, mida koos vaadata, võib seinale kleepsutabeli teha jms motiveerimise nipid.

4. Jonnihoogude põhjused võivad olla näiteks väsimus (sh kehv unerežiim), nälg, üle- ja alastimulatsioon, ootamatused, muidugi ka võimetus end väljendada. Kõiki neid saab vanem teadlikult püüda vähendada. Vahel muidugi “lihtsalt peab” jonnima ka.

#3568571:

Teiseks need kohutavad jonnihood, midagi ei saa siis on kisa taevani, midagi ei sobi ka kisab, väsib ära siis jälle kisab… päevad läbi laps nutab kodus.. ja miski sel hetkel ei lohuta teda. Ma ei taha teadagi, mida naabrid mõtlevad või kas see neid häirib, sest seinad kostuvad hästi läbi.

See on nii väsitav, äkki oskab keegi kaasa rääkida, mida teha …

Mul on kolm last ja vähemalt kahel esimesel on kange iseloom ilmselt sünniga kaasa antud (viimane on ka juba jonninud, aga tema on liiga noor, et midagi ammendavat öelda).

Oled kuulnud terminit “kohutav kahene?” Minu lastel jonniea tipp jõudis kätte küll mitte täpselt 2a, vaid just kuskil 2-3a vahel.

Esimene laps karjus ja trampis jalgu nii, et maja värises. Umbes kolme aastaselt enam tüüpilist röökimise jonni ei olnud, küll aga algas draama tegemine ja vingumine igasugu pisiasjade ümber: “Emme, miks sa panid moosilusika purki?! Uuuuuuuu….” (ja nutab ja nutab). Teine laps oli alates 2,5a suur pikali maha viskaja.  Oligi nii, et sageli juba hommikul voodist tõustes ja potile minnes leidis midagi, mille kallal jonnida ja siis jätkas jonnihoogusid õhtuni välja. Oligi nii, et laps päevade kaupa vedeles maas ja nuttis ja karjus hirmsa häälega. Ta osutus jonnimise ja virisemise alal isegi veel hullemaks kui esimene laps. 3,5a vahetus ka temal maas vähkremise jonn rohkem draama tegemise vastu, kus laps pikali maha ei viska, küll aga vehib kätega ja karjub luust ja lihast läbi käiva vinguva (aia vahele jäänud sea) häälega.

Minu kogemus näitab, et 2,5-4 on jube röökimise, undamise ja vingumise iga (kõrvad löövad pilli iga päev). Alates 4a muutub laps normaalsemaks ja tasakaalukamaks ning 5a imestad suu lahti, et ohoooo, sellisest jonnijuurikast on nii mõistlik ja meeldiv laps saanud.

Ainus, mis ma tegin, on see, et ma ei andnud lastele jonnihoogude/draamahoogude ajal järgi, ütlesin: “Sa võid vinguda, aga lusikas jääb nüüd siia purki” vms. Aga see, et endale pähe istuda ei lase,  pole kindlasti imenipp, mis jonnihood/draamahood KOHE ära kaotaks. Mis puutub mingisse peegeldamisse (“Jaa, sa oled väga vihane praegu”) või tähelepanu kõrvalejuhtimisse – siis minu lapsed lihtsalt ei lasknud ennast ära kavaldada (ilmselt nägid läbi, et ahaa, see emme tahab mind nüüd kavalusega vait saada)  ja röökisid/vingusid edasi. Ma arvan, et need, kes räägivad, et on olemas mingeid  100% töötavaid nippe selleks, et lastel jonnihood nagu nipsti ära kaoks, pole tõeliselt kangeid jonnijuurikaid lihtsalt kogenud.

Aga lohutus on see, et ka kõige õudsematest jonnijuurikatest võivad kasvada täiesti normaalsed ja koostöötahtelised koolieelikud/koolilapsed. Praegu vanem laps ka käib koolis, on mõistlikult käituv ja usin, ise tahab õppida. Ka varsti 5a saav laps on aina mõistlikuma oleku ja käitumisega.