12 aastat. Ütleme nii, et tööandjate pärast muretseda ei maksa, sest neil pole siin midagi kobiseda – kui just tõesti pole lepingus kohustust teisest tööandjast teada anda. Kui kumbki töö üksteist ei sega, siis anna aga minna. Probleemid tekivad mujal.
Esiteks pole sugugi kindel, kas need tööd ikkagi ühel hetkel üksteist ei sega. Mul tekkis küll selliseid olukordi, kus pidi usinasti kombineerima, et oleks mõlemas kohas asjad tehtud. Näiteks sattus ühele ajale kiire periood kahes kohas ja põhimõtteliselt tõmbasin end rihmaks, et hakkama saada. See poleks olnud mõeldav, kui kumbki tööandja poleks minu teisest kohast teadlik olnud, sest oli mitmel korral vaja abi graafikute sättimisega. Õnneks mul sellega probleeme polnud.
Teine asi – hakkab nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Mul oli aastas kokku umbes 10 vaba päeva ehk… kujuta ise ette. Sõbrad hakkasid ära kaduma, sest üritustele ma üldjuhul ei jõudnud. See oli juba vana nali, et ah, temaga ei maksa arvestada, ta on tööl. Väsimus oli ka suur. Üldiselt töötasin seitse päeva nädalas. Puhkust ei olnud kunagi, sest ühe töökoha puhkus tähendas seda, et rabasin teises kohas sellevõrra topelt, et saaks hiljem natuke hinge tõmmata. Ja ega rikkaks ikka saanud, pigem hakkas kujunema töönarkomaania, sest kuna muud elu polnud, elasin vaid selle nimelt, et oma töös parim olla. Niipea, kui tekkis mingisugune vähimgi vaba aeg – kohe jain haigeks. Organism oli nii ületöötanud, et vähimagi rutiinimuutuse puhul andis kohe märku, et midagi on valesti. See ei lugenud midagi, et mõlemad tööd mulle meeldisid ja ei tekitanud stressi ega midagi. Ausalt öeldes ei saanud ma enne arugi, kui hull see oli, kui selle pulli ära lõpetasin. Hetkel ei teeks seda mingil juhul, kui just nälga surema ei hakkaks.
