Suvel on perre sündimas uus beebi ning mõlgutan mõtet panna selleks ajaks kahene laps sügisel (paar kuud peale beebi sündi) lastehoidu. Mõtlesin, et hoius hakkaks ta käima näiteks 3 päeva nädalas, võibolla ka ainult hommikupoole. Mure on nimelt selles, et tegemist on sotsiaalse lapsega, kes naudib seltskonda ja huvitegevusi, kuid beebi kõrvalt ei oleks ju võimalik seda talle pakkuda ning ta peaks meiega päevast päeva kodus olema, okei, mänguväljakule saaks. Eriolukorra alguses vedas oma vahetusriiete kotti mööda tuba ja jorises… Seda tüüpi lapsed ilmselt harjuvad hoiuga kiiresti ka? Vähemalt kaugematele sugulastele oleme ta kohe jätnud ja ära läinud (üksikud korrad), tema tormab mängima.
Kas kellelgi on kogemust sellise lapse ja olukorraga? Igal pool räägitakse, kui halb on lapsehoid lapsele, endale mulle lasteaed ei meeldinud, kuid laps tundub teist tüüpi inimene. Tundub natuke tobe viia laps hoidu, kui ise kodus olen, kuid eks beebi kõrvalt ei ole tal ju ka väga mugav, kui peab muudkui ootama jne. Ja kui käiks 3 päeva aias, kasvõi ainult hommikul, võiks see talle ehk hoopis põnev olla..
Teema: Kahene hoidu, ise kodus?
Ma arvan, et sa lähed ise hulluks sellest pisikese beebi riidetoppimisest, et saaks suurema aeda viia ja paari tunni pärast kõik jälle uuesti, et tagasi tuua. 🙂 Kui just muidugi ka mees kodune pole.
Mul endal sama dilemma – kohe sünnib beebi ja vanem laps saab umbes siis kaheseks. Meil siiani on muidu käinud hoidja 2 korda nädalas pool päeva alates sellest ajast kui laps oli 11-kuune. Meil muidugi ei ole hetkel veel ka sõimekohta. Minu enda jaoks on suurim negatiivne külg see haiguste koju toomine – vanem laps ei olnud esimesel eluaastal kordagi haige ja see tegi elu ikka väga palju lihtsamaks. Muidugi eks mängutubades jne käiksime ikka aeg-ajalt ning ka sealt on võimalik mõni tore viirus koju tuua. Harjumise osas peaksid ilmselt lihtsalt proovima – ega muidu teada ei saa, sest lapsed on väga erinevad. Ega ma tegelikult midagi tarka soovitada oska. Edu endale parima lahenduse leidmisel!
Omal ajal mõlgutasin sarnaseid mõtteid. Lõpuks jätsin lapse ikka koju, ei kahetse. 2-aastane ei oska ses mõttes veel teistega koos mängida, et oleks ühismäng. Ka peab ta hoius võistlema teistega täiskasvanu tähelepanu pärast ja samas ei oska oma soove veel selgelt verbaalselt väljendada. Soovitaks panna aeda aasta hiljem, kui sotsiaalsed oskused ja sõnavara on rohkem arenenud.
Huvitegevustes me küll omal ajal käisime, beebi oli kaasas. Mingis laulumängu ringis ja meisterdamas/plökerdamas.
Mingil juhul ei viiks. Kahene on üldse veel liiga väike kollektiivis käimiseks. Kui sünnib beebi, vajab suurem laps topelt rohkem ema lähedust, sest beebi sünniga seoses on niigi ema tähelepanu rohkem beebil. Mis toimub siis väikelapse hinges, kui teda turvalisest kohast, oma kodust ära viiakse…
See võib(aga ei pruugi) kahesele tekitada lisastressi ja tunnet, et ta saadetakse kohe beebi saabudes kuhugi kodust ära. Laseks koduses olus vähemalt 3-4 kuud beebiga harjuda ja siis võib vaikselt lasteaiaga harjutada.
Sul on peas plaanid valmis, aga lastega ei saa niimoodi ette planeerida. Kust sa tead, et laps ka veel mõne kuu pärast varane ärkaja on, kui nt beebi öösel nutab ja temal ka sellest uni häiritud?
Või kuidas tead, et ta jääbki rõõmsalt sinust eralduma ka järgmises arenguetapis. Võib minna hoopis nii, et beebi tuleb majja ja kahene hakkab sul niimoodi jala küljes rippuma, et vetsu ka ei saa.
Laste puhul pole miski igavene, harjumused ja käitumine muutuvad üleöö.
Kui sa arvad, et lapsele võib lasteaias/sõimes/hoius olemine kasuks tulla, siis ikka vii. Minu 2a laps läks sõime, kui oli 1a 7k ja kordagi pole mingeid haiguseid koju toonud ja talle väga meeldib seal.
Kaheste hoid ei ole fun ja sotsialiseerumine, valdav osa ajast kulub riietumisele, söömisele, hügieenitoimingutele, teiste järele ootamisele jne. St loomulikult on peresid, kus muud võimalust ei ole, aga ka ülisotsiaalne kahene eelistab reeglina olla omadega. Peale selle pole olemas beebile arendavamat asja kui pere suurem laps.
Minu arust sul ju otsus juba valmis, kui keegi vastu hakkab vaidlema, kohe õigustad oma otsust. Eks siis vii ja näed siis, mis saab.
Ise ei viiks, st ei viinudki 2-aastast lasteaeda, kui sündis beebi, suurem läks lasteaeda 3,5-aastaselt osalise ajaga (2-3 päeva nädalas hommikuti) ja täisajaga alles siis, kui ise tööle ja väiksem ka lasteaeda läks (väiksem oli siis 3, suurem 5). Mina ei viitsinud küll seda varajast aja peale ärkamist, lapse valmis sättimist, vaata, et oleks kõik vajalikud riided vihmaks, lumeks, päikseks ja äikseks, minu jaoks on lasteaed alla 3-aastase puhul ikkagi hädavariant neile, kel muud võimalust majanduslikel põhjustel pole. Ja mõnus oli tegelikult 2 lapsega kodus olla, toimetasime oma tempos ja kui tekkis tunne, et vajame sotsiaalset turgutust, läksime kas sõprade-sugulaste poole, kus ka väikelapsi ees, käisime mängutoas mängimas, sõitsime vanaemadele külla või käisime ka palju matkamas, kohvikutes, spaades ujumas jne. Pealegi lõbustas suurem beebit ikka väga palju ja aitas temaga toimetada, kui suurem oligi mõnel päeval lasteaias, siis polnud sugugi lihtsam, pigem pidi ise beebiga palju rohkem sahmerdama, et tal igav poleks.
Huvitav lugeda, et siin on valdav arvamus, et 2-aastast ei peaks aeda/hoidu panema, kui muu võimalus. Mu enda tutvusringkond pidas 2-aastase lasteaias käimist elementaarseks – “miks juba ei käi lasteaias; tahab ju teistega mängida?”; “kas tõesti kavatsed maksimaalse aja lapsehoolduspuhkusel olla?”; “näe, temal sama vana laps, aga käib juba aasta aega tööl” jne kommentaarid olid tavalised. Majanduslikud põhjused ei olnud teema. Nii et suhtumisi on seinast seina 🙂
tegemist on sotsiaalse lapsega, kes naudib seltskonda ja huvitegevusi, kuid beebi kõrvalt ei oleks ju võimalik seda talle pakkuda
Miks sa arvad, et ei oleks?
Mis imeasju sa selle vastsündinuga peale siis plaanid hakata, et vanema jaoks enam aega poleks?
Meil oli sarnane olukord, suurem laps läks hoidu paar kuud enne väikse õe sündi, kuigi oli alla 2a vana. Oli samuti sotsiaalne laps ja rääkis täislausetega. Temaga sai juba läbi arutada, mis on toimumas. Meie perele oli see õige otsus, positiivne iga pereliikme seisukohast. Mingit äratõugatuse tunnet küll ei tekkinud, vastupidi, tema oli järsku suur ja tähtis lasteaialaps. Ei maksa võrrelda oma nõukaaegse lasteaiakogemusega. Meie hoius olid lapsed rõõmsad, mängisid omavahel, pärast pikemat äraolekut igatsesid hoidu ja sõprade juurde.
Kui hoidu paned, siis hakkad sa ise, kahene ja beebi takkajärgi ainult tõbine olema. Kahene + beebi, nendega saab ju vajadusel sotsialiseerumas edasi käia, võtad beebi kaasa ja lähedki oma lastega kuhugi koduste laste huviringi.
Kogu see viimine-toomine, haiguste pärast põdemine, lapse enda stress hoiuga kohanemisel jne, ei ole seda vaeva väärt. Ja õe/venna sünd + hoidu viimine, see võib lapsele hoopis negatiivselt mõjuda.
Nii et pigem oota teise lapse sünd ära, saa kodune rutiin kahe lapsega paika ja siis vaata, kas hoidu panna, kus huviringi käia jne.
Mul on laste vanusevahe 1,5 a. Kui noorem sündis, olin ümbruskonnas leidnu paar ema, kel sama vanusevahega lapsed ja kellega suhtlus klappis, käisime külas (kui lapsed olid terved), saime õues kokku. Mingis väikelaste isetegevusringis sai ka käidud, titad olid ka kaasas, suuremad said ka tegutseda. Aga sellised kokkusaamised olid ka pigem täiskasvanutele endile, et sai lobiseda, ega väikelapsed ise nii innukad koos mängijad selles vanuses ei ole. Beebi + väikelaps ise on tegelikult omajagu mõlema arengut kiirendav kooslus, väikelaps õpib üsna kiiresti, mida toredat beebiga teha saab (näitab asju, ajab naerma jne), nii et tegevust on kodus mõlemal.
Kui sa oled selleks valmis, et aeda viies oled kahe haige lapsega pidevalt kodus, jooksed arstide vahet siis palun vii muidugi oma kahene sinna.
Lasteaias tuleb haigusi sõimerühmas ette iga jumala kuu aastast. Pidevalt on mõni laps nohus, köhas, angiinis, silmapõletikus, tuulerõugetes, palavikus, rotaviiruses, kõrvapõletikus, kõripõletikus jne jne. See, mille toob sealt su kahene koju, seda põeb ka su beebi, arvesta ette. Lasteaed on üleüldse üks viiruste pesa.
Teisisõnu, ma ei viiks last sinna lähedalegi enne kui on aiarühma minek ehk 3-4selt. Kuna su noorem laps veel niipea lasteaeda nagunii ei lähe, pole ka vanemal mõtet minna. Sõimerühmas nad ei õpi ka seal teab mis raketiteadust, seega millestki ilma laps ei jää. Potile ja ise sööma, ise riietuma oskad teda ise õpetada kui aeg kätte jõuab. Midagi muud nad seal nagunii ei tee.
Kui ta käikski hoius näiteks nii, et lähen järgi peale lõunaund, oleks ta seal kokku max 15h nädalas (ärkveloleku ajal). Keskmisel nädalal on ta niigi minust sama kaua eemal, kui mitte rohkem (isaga, kuni käin toidupoes, käivad isaga metsas või kuskil jne), mis ei tundu kuidagi traumeeriv, kuid siis on ta ju siiski oma isaga…
See max 15 tundi on siis kaks korda nädalas 7,5 tundi ehk täistööpäev korraga? Lapse lasteaiasoleku aeg pikeneb lõunaunele jäämisega hüppeliselt. Meie lasteaia päevakava on selline, et 8.30-9 hommikusöök, 11.30-12 lõunasöök, u 15.30 ärkamine, enne 16t polnud mõtet järele minna; hoius, kus laps enne käis, oli päevakava üsna sama. Ehk et kui viia laps tõesti ainult õppetöö ajaks (pluss lõunasöök), nagu ma enda oma alguses viisin, on ta seal kolm tundi, aga kui viia õppetöö pluss lõunauni, siis vähemalt seitse. Võõras kohas magamine on lastele alguses kindlasti veel raskem harjuda kui võõras kohas mängimine – ja mille nimel, kui sa ise oled samal ajal kodus ja laps võiks niisama hästi omaenese voodis magada, mitte karjas? Aga kui sa lähed järgi pärast lõunasööki ja enne lõunaund, siis vähemalt meie lasteaias ja hoius oli see äärmiselt täpselt sihtimine, mis ilma beebitagi on piisavalt stressirohke. Mul endal on 1.-2. ja 3.-4. lapsel väike vahe ja selles osas topeltkogemus, et suuremat last kodus hoida on palju kergem kui ta aeda viia. Jah, nagunii läheksid beebiga jalutama, aga siis sa saad seda teha omas tempos ja kella vaatamata ja nii, nagu teie perele sobib.
Kui sul lasteaiakoht on olemas, siis hakka aga harjutama. Mingit mõtet pole siit küsida, igaühel on oma kogemusest lähtuv arvamus ja keegi ei ole ju hiromant, et ette teab, mismoodi sinu laps harjub aias.
Aa, sa rääkisid veel lastehoiust, see on ju hoopis leebem variant minu arust. Ära üldse põe, kui soovid, hakka aga harjutama tasapisi (sügisest pidasid vist silmas, jah?). Kui selgub, et lapsele kohe üldse ei sobi, jätad pooleli, aga kui lapsele meeldib, siis on teil kõigil elu lihtsam.
Need haigused saavad lapsed niikuinii kätte, kui mitte vanemalt õelt-vennalt titena, siis sõimest, ja kui mitte sõimest-lasteaiast (sest on kodune), siis koolist ikka. Üldiselt kehtib ikka seisukoht, et lapsed peavadki lapsena ka haigusi põdema, et immuunsus tugevneks. Kaitsesüstimisi saab teha hullemate asjade vastu (soovitan tänapäeval teha ka tuulerõugete vaktsiini) ja nohud-köhad on paratamatus. Koroona on muidugi iseasi.
Mina viisin lapse lasteaeda, kui ta oli 3 ja pidin tööle minema. Harjutama hakkasin varem, kui ta oli 2, just selle mõttega, et siis liiga äkki ei tuleks see asi ja harjutamine ei peaks turbokiirusel käima. See oli minu jaoks õige otsus – algul sain iga nohuga lapse koju jätta ja korralikult terveneda lasta, ei pidanud tatist last sõime viima ja tüsistusi ravima. Ja kui ma siis lõpuks tööle läksin, ei juhtunud seda klassikat, et titeemme tööl ei saagi käia, kuna iga kahe nädala tagant on laps jälle haige. Üldse on mu laps lasteaia jooksul õnneks suhteliselt vähe haige olnud; meil on ka ujulaga lasteaed ja ausalt, see teeb (enamasti) laste tervisega lausa imet.
Nii et otsusta aga enda ja oma lapse soovide järgi.
Meil läks 1a11k lasteaeda (sõimerühma) ca kuu enne beebi sündi. Käis 2-3 päeva nädalas, algul kuni lõunauneni, enne beebi sündi tegi ka mõned pikad päevad. Meie laps kohanes kiiresti, kuid seal oli ka lapsi, kes ikka iga hommikul nutsid, kui vanemad lahkusid. Õnneks alguses oli lapsi vähe (ca 6-7) ja õpetajad said lapsi lohutada.
Meie perele just sobis, et 2-3 päeva sain ainult beebiga tegeleda. Nt oli lihtsam beebi igakuine arstivisiit (laps ei pidanud nägema, et beebi hakkas süsti peale nutma; ühistranspordiga on ühe lapsega lihtsam liikuda). Nn piimatellimise perioodil võis beebi olla tunde rinna otsas ja vanema lapsega poleks olnud võimalik tegeleda. Päris pikalt oli aeg, kus magamisajad ei klappinud, kl 10-17.30 üks lastest magas ja kumbki ei jäänud vankris magama, st kogu selle aja pidi toas olema. Me elame 4ndal korrusel, vankrit tuleb toas hoida, seega õue minek oli üldse suur ettevõtmine.
Loomulikult on ka suurema kodusolemisel plusse – laste turvatunne on ju perega koos olles suurem; suuremale lapsele saab rääkida, et ta on suur laps, saab vanemaid aidata, ise riidesse panna, potil käia vms; lapsed kasvavad väga kiiresti ja lõpuks lähevad nad nagunii lasteaeda, miks mitte kodus olemise aega pikendada; kui beebi kõrvalt vähegi saab, siis miks mitte ka suuremale lapsele mõnd huviringi lubada; mõnel lapsel tekivad probleemid varakult lasteaeda minnes (potistreik, endasse sulgumine jne).
Haigustest niipalju, et ca 1x kuus oli meil laps haige, pigem olid väikesed nohud-köhad, palavikuga, raksemaid kulgevaid haigusi oli esimesel aastal ainult 1x. Beebi ei olnud esimese poolaasta jooksul kordagi haige, esimene nö raskem (palavikuga) haigus oli 1+ aastaselt.
Ühist lahendust ei ole. Proovige, kuidas teie perele sobib. Kas laps harjub lasteaiaga? Milline beebi on (magab hästi/halvasti, rahulik/väga tähelepanu otsiv jne)? Kuidas Sa ise end tunned pärast sünnitust, kui oled 2 lapsega kodus? Jah, lapsed on olulised, kuid kui lapsevanema tass on tühi, siis pole tal lapsele midagi pakkuda!
Ma mitu aastat tagasi sarnases olukorras – suurem laps juba käis lasteaias ja sündis beebi. Meil läks küll üle kivide-kändude.
Esiteks – suurema lapse rühmas oli iga kuu mingi rõve nakkushaigus: küll silmapõletik, küll tuulerõuged, küll enteroviirus jne. Ma hakkasin juba tegema musta huumorit, et mis seekord siis ‘kuu haiguseks’ saab? Kas viiruslik kopsupõletik? Jah, seda oli ka vähemalt kaks korda. Ok, haigused tuleb läbi põdeda, kuid vastsündinut/beebit (eriti kui beebi on nii väike, et pole jõutud veel vaktsineerida) peaks ikkagi hoidma nende haiguste eest. 10-kuusena viis kiirabi ta paariks päevaks ka haiglasse – järjekordne kõhutõbi (hoolimata sellest, et rotavaktsiin oli juba tehtud). Seega kui vanema lapse rühmas oli haigus liikvel, siis jätsin ta koju. Mis tähendas, et peaaegu iga kuu oli ta kodus.
Aeda pidin ise viima – st hommikul tuli mõlemad üles ajada ja riidesse. Beebi aga oli paras vankripõlgur – nagu kärusse tõstsin, röökis seal kuni väsimusest uinus. Lõunal kui järgi läksin, kordus sama: röökis ennast magama. Aeda kohale jõudes teda rühma ei saanud viia, jätsin käruga lasteaia hoovile – seni kuni suurema ära tõin. Kui vahepeal üles ärkas, siis karjus edasi. Vankriga harjus ta alles 7-8-kuu vanusena ära.
Kui sa nagunii plaanid hoidu viia alles paar kuud peale beebi sündi, siis teegi see otsus peale lapse sündi, kui näed, kuidas asi kulgema hakkab, kuidas peaks olema korraldatud hoidu viimine jmt
Aga arvesta, et hetkel ei võta keegi harjutama ja kui sügisel peaks tulema viiruse teine laine, nagu kõik ennustavad, siis nagunii peaksid ikka lapse koju jätma, kui ise nagunii kodune. Seda enam tasub selle otsusega oodata.
*Alla kolme aastasele on kodus kõige parem. Oma emaga. Ükskõik, kui seltskondlik ta on.
* Viirused. Mul kolm last. Usu, neid viiruseid tuleb. Beebi võtab väga kergelt kõik külge.
* Soovitan suurem just paariks kuuks koju jätta, mitte ära saata. Usu, ka tema vajab harjumist. Sina vajad harjumist. Tegelikult ei ole kodus nendega raske.
Olles ise lasteaias õpetaja, siis kurb on lugeda, kuidas suuremaid kodust ära saadetakse. Oleks suurem koolieelik, oleks teine lugu.
Soovitan pigem hoidjat – hoidja juurde koju või hoidja teie juurde või läheb hoidja lihtsalt ühe või mõlema lapsega välja. Kahene ei vaja teiste lastega sotsialiseerumist, see iga algab kolmeselt. Nii saad ise vahel puhata.
Ma mitu aastat tagasi sarnases olukorras – suurem laps juba käis lasteaias ja sündis beebi. Meil läks küll üle kivide-kändude.
Esiteks – suurema lapse rühmas oli iga kuu mingi rõve nakkushaigus: küll silmapõletik, küll tuulerõuged, küll enteroviirus jne. Ma hakkasin juba tegema musta huumorit, et mis seekord siis ‘kuu haiguseks’ saab? Kas viiruslik kopsupõletik? Jah, seda oli ka vähemalt kaks korda. Ok, haigused tuleb läbi põdeda, kuid vastsündinut/beebit (eriti kui beebi on nii väike, et pole jõutud veel vaktsineerida) peaks ikkagi hoidma nende haiguste eest. 10-kuusena viis kiirabi ta paariks päevaks ka haiglasse – järjekordne kõhutõbi (hoolimata sellest, et rotavaktsiin oli juba tehtud). Seega kui vanema lapse rühmas oli haigus liikvel, siis jätsin ta koju. Mis tähendas, et peaaegu iga kuu oli ta kodus.
Aeda pidin ise viima – st hommikul tuli mõlemad üles ajada ja riidesse. Beebi aga oli paras vankripõlgur – nagu kärusse tõstsin, röökis seal kuni väsimusest uinus. Lõunal kui järgi läksin, kordus sama: röökis ennast magama. Aeda kohale jõudes teda rühma ei saanud viia, jätsin käruga lasteaia hoovile – seni kuni suurema ära tõin. Kui vahepeal üles ärkas, siis karjus edasi. Vankriga harjus ta alles 7-8-kuu vanusena ära.
Täiesti nõus, haigused tuleb läbi põdeda, aga siiski mitte beebina ja paariaastasena. Nii väikeseid on raskem ravida, kuna paljusid ravimeid ei saa veel kasutada, samuti võivad neil haigused raskemini kulgeda. Vedelikupuudus tuleb kergesti, beebi ei saa imeda jms. Samuti ei saa sa ise ka haigete laste kõrvalt õue.
Kägu 10:42, kust tuleb selline teadmine, et lapsel on parim enne kolmandat eluaastat vaid emaga? Kui see tõesti nii oleks, miks ülejäänud maailm seda niimoodi ei praktiseeri. Mulle tundub alati selline argumenteerimine lihtsalt süütunde tekitamisena lapsevanemas.
Mul on tegelikult sama dilemma, kas panna laps osaajaga hoidu. (Ka teemaalgataja ei räägi, et laps 40 tundi nädalas lasteaias peab olema).
Siiani oleme käinud (välja arvatud eriolukorra aeg) mu sõbrannal külas peaaegu sama vanal lapsel ja tegelikult nad mängivad küll koos ja mu laps on sotsiaalne. Huvitub teistest lastest. Tõsi, nad ei mängi veel rollimänge nii nagu 5-aastased, kuid siiski.
Positiivsed aspetid:
* Immunsüsteem tugevneb ja laps muutub haigustele vastupidavaks. Esimeste sümtomite ilmnemisel saan ta kohe koju jätta. (Tööl käies on see komplitseeritud.)
* eakohane õppetegevus (last koolitavad spetsiaalse hariduse saanud inimesed)
* sotsiaalsete oskuste areng (oskus teistega arvestada, kõne areng)
* Harjutamisperiood on pikem ja paindlikum. (Mul on võimalus talle iga kell järgi minna ja vabu päevi teha.)
* Kui laps siiski ei kohane, pole probleemi ta lihtsalt koju jätta. (Tööle peaksin minema, siis seda ma enam kahjuks teha ei saaks.)
Negatiivsed aspektid:
* “tassib” haiguseid koju beebile (see on ainus, mis mind väga murelikuks teeb, sest näiteks tuulerõugete vaktsiini vist tehakse alles pooleaastaselt)
* võib saada trauma, sest peab emast eemal olema. (Vähetõenäoline, sest oleme last harjutanud erinevate inimestega (vajadusel on sugulased/sõbrad hoidnud), käinud ka beebikoolis (on viibinud kollektiivis), laps on harjunud olema ka muus keskonnas kui ema valvsa pilgu all.)
* Kägude/sugulaste/tuttavate/lasteaia õpetajate pahameel ja manipuleerimine väljenditega “hoolimatu ja halb ema” “tahab lapsest lahti saada” “ei hooli lapse tunnetest”
Kui sa nagunii plaanid hoidu viia alles paar kuud peale beebi sündi, siis teegi see otsus peale lapse sündi, kui näed, kuidas asi kulgema hakkab, kuidas peaks olema korraldatud hoidu viimine jmt
Aga arvesta, et hetkel ei võta keegi harjutama ja kui sügisel peaks tulema viiruse teine laine, nagu kõik ennustavad, siis nagunii peaksid ikka lapse koju jätma, kui ise nagunii kodune. Seda enam tasub selle otsusega oodata.
Kui viiruse teine laine tuleks, oleks mees niikuinii ka kodus ja kahe lapsega sellevõrra lihtsam. Koha pean kinni panema ilmselt juba lähiajal, muidu pole sügisel lootustki. Kuigi ilmselt saan ka kohast loobuda, kui asjad kodus rahulikult sujuvad. Ma ei kujuta hästi ette, et beebi sööks pool päeva tissi otsas ja ma peaks vanema lapsega veel tegelema samal ajal kuidagimoodi. Miskipärast ma sellele ei mõelnud, vanem laps sõi maksimaalselt 15min korraga.
No nagunii alguses on laps tihti haige, nii et ikka pead kahega korraga tegelema 🙂 Minul hakkas laps enne beebi sündi käim ahoisu, sest käisin tööl. Ja jätkas ka peale beebi sündi 3 p nädalas (2 a vanusevahe). Ja oli osaajast hoolimata iga 2 ndl tagant haige. Alguses lugesin vanemale lapsele raamatut, kui nooremat toitsin. Aga mingi hetk ei saanud noorem laps enam süüa, kui sagimine otimus, nii et toitsingi nii, et vanemale multikad peale, ise läksin magamistuppa, uks kinni ja nii toitsingi (kusjuures isegi nüüd 3-selt on tal raskusi söögilauas püsimisega ja “korraga” söömisega)… Selle pärast ette muretse, kuidagi saavad kõik hakkama ja pead olema leidlik ja ka mingites põhimõtetes vajadusel järgi andma, et kõik vajalik saaks tehtud (ja mõtle kriitiliselt, mis ikka on vajalik ja mis ei ole vajalik, nt kodu läikimine). Pigem on rasked just esimesed paar kuud, kui kõik kohanevad uue olukorraga.
