Mõni aeg tagasi pakuti mulle tööl edutamist. Võtsin selle vastu. Seejärel aga toimusid ettevõttes muutused, millega kohe arvestada ei osanud. Tunnen, et uus töökoht kulutab liigselt mu närve. Tuleb pidevalt kustutada erinevaid tulekahjusid, samas oodatakse tulemusi. Lisaks on mu laps muutunud klammerduvaks, mis teeb olukorra veel raskemaks. Võimalus oleks ka endisele töökohale naasta. Mida teha? Kas veel vaadata, et äkki harjun uue ametiga ära või siiski proovida endisele kohale naasta? Samas siis jääks mulle plekk külge, et ei saanud uue töökohaga hakkama ning edaspidi oleks ehk muudele kohtadele saamine/kandideerimine raskem. Palganumber on uues ametis küll kõrgem, kuid tunnen nüüd, et pole seda vaeva väärt. Kahetsen, et edutamise vastu võtsin.
Teema: Kahetsen et võtsin edutamise vastu
Vahel on targem olla madalamal töökohal ja olla ka tööajal “oma aja peremees”. Mitte nii, et keegi sul kogu aeg seljas istub ja ei saa normaalsel ajal töölt minema. Lisaks veel pinge ja vastutus. Aga mida sulle soovitada. Mine tagasi vanale kohale, kui see on võimalk.
Sama ettevõtte sees võib-olla tõesti uuesti edutamist ei pakuta, aga töökohta vahetades pole küll erilist vahet, kui just ise ei hakka kurtma, kuidas ikka ei saanud hakkama.
Kuidas sa ise tunned, kas vajad väljakutseid või mitte? Kas oled rahul, et oled reatöötaja või on sul soov midagi saavutada? Kas teed ületunde või milles lapse klammerdumine väljendub?
Mina ei saa inimestest aru, kellel puudub soov midagi rohkem saavutada, teha midagi rohkemat ja saada ka normaalset palka.
Sõbrannale olen soovitanud, et mine õpi sotsiaaltööd, see ala sobiks temale väga hästi, saaksid normaalsele tööle, mitte ei istu poes päevade kaupa. Ma ei räägi neist, kellel puudub selleks vaimne võimekus.
Kuidas sa ise tunned, kas vajad väljakutseid või mitte? Kas oled rahul, et oled reatöötaja või on sul soov midagi saavutada? Kas teed ületunde või milles lapse klammerdumine väljendub?
Mina ei saa inimestest aru, kellel puudub soov midagi rohkem saavutada, teha midagi rohkemat ja saada ka normaalset palka.
Sõbrannale olen soovitanud, et mine õpi sotsiaaltööd, see ala sobiks temale väga hästi, saaksid normaalsele tööle, mitte ei istu poes päevade kaupa. Ma ei räägi neist, kellel puudub selleks vaimne võimekus.
Klammerdumine väljendub selles, et laps ei taha üksi kodus olla. On vaja näiteks kasvõi kullerile vastu minna paki võtmiseks, siis ei tahab ka selleks ajaks õue kaasa tulla. Tuleb koolist koju, siis hakkab helistama, et kaua veel tööl läheb jmt, vahest nutab telefoni otsas.
Saavutusvajadus on olemas, kuid tunnen nüüd, et selleks pole praegu ikkagi õige aeg. Samas võin oma tulevikuväljavaated ära rikkuda, kuna jääb mulje, et ei saanud hakkama.
sul on võimalus öelda, et kahjuks oli perekondlikel põhjustel halb hetk uus väljakutse vastu võtta. Ära ütle, et töö ei meeldi või kahtled hakkamasaamises.
Tean ise, kui närvesööv on juhiamet ja kuidas igatsesin vana rahulikku spetsialistitööd. Ise ma muutust ei soovinud, oli sundseis. Tagasiteed polnud ja lahkusin ettevõttest tervise ja närvide säästmiseks.
Oleneb, kaua sa seda uut tööd teinud oled. Mina enda pealt tean, et iga algus on raske ja minu jaoks veel eriti pingeline. Ma nimelt võtan töömõtted koju kaasa ja asi võib olla nii hull, et ei saa enam öösiti magada, tekivad pingepeavalud jne. Ehk siis minul on kehv pingetaluvus.
Ma asendasin otsest ülemust ja see periood oli ikka parajalt jama. Esiteks ma õppisin eelnevalt seda tööd ja võin öelda, et kuu ajaga sain alles asjast aimu. Olin aeglane ja jõudsin vaevalt oma ülesanded ära täita. Samas eeldati, et ma teeks ära veel ka teiste puuduvate töötajate töö, kelle tööd ma tegelikult teha ei osanudki. Lisaks olin ma nagu mingi pasamagnet, sest igasugused tehnilised probleemid tekkisid, mis ei olenenud minust, ja siis oli vaja ka neid lahendada. Ühesõnaga mul jäi töötundidest puudu. Aga samas ma tean, et kui ma seda tööd juba kolmandat kuud teeksin, läheb asi aina kergemaks. Sa saad targemaks, osavamaks, kiiremaks ja kui hästi läheb, õpid õhtul ukse tööl kinni tõmbama ja oma töömõtted jätad tööle. See viimane on minu jaoks kõige keerulisem, sest varem ma teadsin täpselt, mis minu ülesanded on. Mingit eriliselt suurt vastutust polnud ja muremõtteid ei tekkinud.
Mina soovitan natuke veel pikemalt proovida ja alles siis vaadata. Inimene on äärmiselt kohanemisvõimeline ja harjub kõigega. Pärast naerad oma hirmude üle.
Iga uue töökoha ja edutamise puhul on on nii pool aastat kuni aasta keeruline. See ongi arengu osa. Muidugi kohane uute väljakutsetega ära, tulevikus teed neid uusi ulesandeid oluliselt väiksema närvi- ja ajakuluga, sest sa oled vana kala.
Ka laps peab aru saama, et elu osa on muutused. Ta saab väärtusliku õppetunni, et tal on edukas ema, kes saab tööl hakkama ning kuigi on keerulisemad ajad, siis see on ajutine. Kas sina tahaks, et sinu laps tulevikus jätaks raskuste puhul pingutamata? Ei, kuid seega näita talle, et on keerulien aeg, kuid sedavõrra rohkem saab oma elu heaks elada. Saad tööl hakkama, oled ka lapsele toeks.
Muuseas, mina väga soovin, et mul sellised probleemid oleks, sest olen hetkel kõrgelt positsioonil töötanuna töötu. Ka ei näe ma, et elu annaks mulle hetkel uut võimalust. Olen rõõmus, et elu on sulle selle suurepärase võimaluse andnud.
Iga uue töökoha ja edutamise puhul on on nii pool aastat kuni aasta keeruline. See ongi arengu osa.
Loomulikult. On alati ka asju, mida sa isegi ei oska. Selle kohta öeldakse – fake it until you make it. Ehk siis seni, kuni suur pilt avaneb, teeskle. Kõlab halvasti, aga see pole nii mõeldud. Mõeldud on, et kuula, pane tähele, jälgi, uuri, aga ära virise, ära kurda, ära ohi. Näita üles entusiasmi. Usu mind – 6-10 kuu pärast on see sulle kõik lapsemäng ja sa ei saa enam üldse aru, mis sind nii hirmutas.
Kui sul on nüüd alluvaid, siis loe mõni raamat juhtimisest. Näiteks see, mille pealkiri on “Keskasmejuht kahe tule vahel”. Või võta kursus “Spetsialistist juhiks” – neid koolitusi 1-2 päeva, pakuvad paljud firmad.
Kuidas sa ise tunned, kas vajad väljakutseid või mitte? Kas oled rahul, et oled reatöötaja või on sul soov midagi saavutada? Kas teed ületunde või milles lapse klammerdumine väljendub?
Mina ei saa inimestest aru, kellel puudub soov midagi rohkem saavutada, teha midagi rohkemat ja saada ka normaalset palka.
Sõbrannale olen soovitanud, et mine õpi sotsiaaltööd, see ala sobiks temale väga hästi, saaksid normaalsele tööle, mitte ei istu poes päevade kaupa. Ma ei räägi neist, kellel puudub selleks vaimne võimekus.
Klammerdumine väljendub selles, et laps ei taha üksi kodus olla. On vaja näiteks kasvõi kullerile vastu minna paki võtmiseks, siis ei tahab ka selleks ajaks õue kaasa tulla. Tuleb koolist koju, siis hakkab helistama, et kaua veel tööl läheb jmt, vahest nutab telefoni otsas.
Saavutusvajadus on olemas, kuid tunnen nüüd, et selleks pole praegu ikkagi õige aeg. Samas võin oma tulevikuväljavaated ära rikkuda, kuna jääb mulje, et ei saanud hakkama.
Kas tööpäevad läksid pikemaks, et laps sedasi klammerdub? Või said sa varem kodus töötada?
Iga uue töökoha ja edutamise puhul on on nii pool aastat kuni aasta keeruline.
Mu arust nii kaua küll ei ole. Pigem ikka 2-3 kuu pärast on oluliselt lihtsam.
Olen olnud samas seisus ja mõtlesin sama, et ehk ikka harjun. Ei harjunud ma midagi, hoopis läbi põlesin. Mul polnud võimalik ka vanale kohale naasta, palgati teine inimene. Asi lõppes sellega, et ma suutnud enam magada, hommikul läksin reaalselt nutuga tööle. Lõpuks vahetasin töökohta. Ehk siis minu soovitus – kui sul on võimalik, mine vanale kohale tagasi. Karjääri on ka siis aega teha, kui laps on suurem.
Kuidas sa ise tunned, kas vajad väljakutseid või mitte? Kas oled rahul, et oled reatöötaja või on sul soov midagi saavutada? Kas teed ületunde või milles lapse klammerdumine väljendub?
Mina ei saa inimestest aru, kellel puudub soov midagi rohkem saavutada, teha midagi rohkemat ja saada ka normaalset palka.
Sõbrannale olen soovitanud, et mine õpi sotsiaaltööd, see ala sobiks temale väga hästi, saaksid normaalsele tööle, mitte ei istu poes päevade kaupa. Ma ei räägi neist, kellel puudub selleks vaimne võimekus.
Klammerdumine väljendub selles, et laps ei taha üksi kodus olla. On vaja näiteks kasvõi kullerile vastu minna paki võtmiseks, siis ei tahab ka selleks ajaks õue kaasa tulla. Tuleb koolist koju, siis hakkab helistama, et kaua veel tööl läheb jmt, vahest nutab telefoni otsas.
Saavutusvajadus on olemas, kuid tunnen nüüd, et selleks pole praegu ikkagi õige aeg. Samas võin oma tulevikuväljavaated ära rikkuda, kuna jääb mulje, et ei saanud hakkama.
Puudega laps?
Karjääri on ka siis aega teha, kui laps on suurem.
Kui palju suurem, kui laps on juba koolilaps?! Võib muidugi oodata kuni laps on täiskasvanu ja oma elu peal, aga siis on karjääritegemiseks lootusetult hilja.
Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks lapsepoolset klammerdumist õhutama või hoogustama. Sellega kasvatame ainult väikeseid egoiste, kes teavad, et pisarate, karjumise ja füüsiliselt jala küljes rippumisega saab vanemaid manipuleerida.
Pole vaja ka ignoreerida, muidugi, aga isegi kaheaastasele saab rääkida, selgitada ja selgitada, miks ema peab ära minema ja et kisamine ja pisarad ei aita. See on ju nagu täiskasvanutega. Tegu loob kordamisel harjumise, harjumuse kordamine iseloomu.
Ja räägidki, vajadusel katkise plaadi meetodil (googelda) lapsele, kuhu sa pead minema ja miks sa pead minema ning miks see lapsele hea on, kui sa tööle lähed (kasvõi juba see on lapse enda huvides, et siis ta saab süüa, jõulukingituse, sõbra sünnipäevale, mängutuppa, mänguasja või suvel randa – kui ema tööle ei läheks, ta ei saaks neist midagi). Kahe-kolmene ei pruugi muidugi sellest kohe aru saada, aga kordad, kordad ja kordad ning EI ANNA järele ega haletse teda, oh sa pisikene, õienupukene, muidugi tule postkasti juurde kaasa, ole ikka emmega, tule opa.
Mina olen ilmselt nii nõme inimene, et endisele (madalamale) ametikohale samas asutuses enam tagasi ei läheks. Pingutaksin siiski edasi sellel edutatud ametikohal ja kui ca aasta jooksul selgub, et see töö mulle siiski ei sobi, siis leiaksin uue töö juba mõnes teises asutuses.
Kas tööpäevad läksid pikemaks, et laps sedasi klammerdub? Või said sa varem kodus töötada?
Varem oli jah rohkem vabagraafik. Nüüd peab olema pidevalt reageerimisvalmis.
Mina olen ilmselt nii nõme inimene, et endisele (madalamale) ametikohale samas asutuses enam tagasi ei läheks. Pingutaksin siiski edasi sellel edutatud ametikohal ja kui ca aasta jooksul selgub, et see töö mulle siiski ei sobi, siis leiaksin uue töö juba mõnes teises asutuses.
Tegu on hea täöandjaga, ma ei tahaks sellest ettevõttest lahkuda. Samuti ei tea, et kuidas mujal olema hakkaks. Äkki parseldasin oma hea eelmise töökoha maha ja kõik muu ning mujal ongi veel hullem.
Mina olen ilmselt nii nõme inimene, et endisele (madalamale) ametikohale samas asutuses enam tagasi ei läheks. Pingutaksin siiski edasi sellel edutatud ametikohal ja kui ca aasta jooksul selgub, et see töö mulle siiski ei sobi, siis leiaksin uue töö juba mõnes teises asutuses.
No just, et uued väljakutsed tuleb vastu võtta. Kõrgema ametikoha puhul saab õppida uusi oskuseid, kuid kui organisatsioon inimest arengus ei toeta, siis tasub uue kogemusega uude kohta liikuda.
No see koolilapse selline klammerdumine on küll asi, mis tuleb välja juurida, mitte sellele järele anda või sellepärast mingeid elumuutusi teha. Oledki konkreetne, kui asja ei ole, siis ei helistata ja ei nunnuta telefoni otsas, et küll emme varsti tuleb. Aga kui ütled, et kuueks jõuad, siis kindlasti ka pead kuueks jõudma, kui hilined, siis annad lapsele sellest teada.
Tööl käitud samamoodi. Selgroogu vaja. Kui situatsioon on spetsialistist juhiks, siis on sul kindlasti puudu delegeerimisoskused. Need ei tule üleöö, oled ju harjunud, et kui tööd on vaja teha, siis ise teed. Nüüd on vaja harjuda sellega, et sinu töö on oma tiimi tööle panek ja kõik mis sa ise teed, mis ei seostu inimeste juhtimise ja strateegiatega, on täiesti kõrvaline tegevus ja ei tohiks sinu töölaual üldse olla. Jaga kõik asjad kolme D-kuhilasse. Do, Delete, Delegate. Delete hunnik – unustatud. Do hunnik saab olla maksimaalselt nii suur kui Delegate hunnik jagatud alluvate arvuga. Ehk siis kui sul on 3 alluvat, siis Do hunnik saab olla maksimaalselt 1/3 Delegate hunnikust. Reaalsuses peaks see olema veelgi väiksem, sest kõik need 3 alluvat on samuti sinu Do hunnikus ja nendega tuleb tegeleda. Vaata oma sissetulevaid tööülesandeid selle pilguga ja mõtle, kas on probleem selles, et sa ei saa tööga hakkama või siis sa ei oska veel piisavalt hästi seda hunnikut õigetesse kohtadesse laiali kühveldada. Ja ükskõik kumb see vastus siis ei oleks, küsi abi. Keegi ei eelda, et inimene 1. päevast uuel tööl kõigega ise ja üksi hakkama saab. Need, kes abi küsivad, saavad enamasti palju kindlamalt ja kiiremini ree peale kui need, kes õnnetult oma portsu otsas istuvad ja masenduvad.
Vaata oma sissetulevaid tööülesandeid selle pilguga ja mõtle, kas on probleem selles, et sa ei saa tööga hakkama või siis sa ei oska veel piisavalt hästi seda hunnikut õigetesse kohtadesse laiali kühveldada.
Ei saa selle lause mõttest aru. Kui ei oska piisavalt hästi hunnikut õigesse kohta laiali kühveldada, siis ju ei saagi oma tööga hakkama.
Ei saa selle lause mõttest aru. Kui ei oska piisavalt hästi hunnikut õigesse kohta laiali kühveldada, siis ju ei saagi oma tööga hakkama.
Valesti väljendatud jah. Mõtlesin pigem, et kas ei valda teemat või ei oska delegeerida.
Olen olnud samas seisus ja mõtlesin sama, et ehk ikka harjun. Ei harjunud ma midagi, hoopis läbi põlesin. Mul polnud võimalik ka vanale kohale naasta, palgati teine inimene. Asi lõppes sellega, et ma suutnud enam magada, hommikul läksin reaalselt nutuga tööle. Lõpuks vahetasin töökohta. Ehk siis minu soovitus – kui sul on võimalik, mine vanale kohale tagasi. Karjääri on ka siis aega teha, kui laps on suurem.
Mul on sarnane kogemus. Kohe minu ametikõrgenduse alguses algas ka asutuse ümberehitus, olulise osakonna lisamine ja tuli esimene koroonalaine, paanika, kus me keegi midagi ei teadnud. 30% töötajaid oli pidevalt puudu, eriti väiksemate laste vanemad.
9 kuud pidasin vastu, aga järjest hullemaks läks ning lõpuks esitasin endale küsimuse “miks ma seda endaga teen”. Unetus, lühimäluhäired, suutmatus väljaspool tööd inimestega suhelda, lõunate ära jätmine ajapuudusest, 230+h tööl keskmiselt. Ei, aitäh.
Oleks ka eelmise koha tagasi saanud, aga otsustasin asutusest üldse lahkuda ning paar kuud isegi ei otsinud tööd, oma inimväärikust ja tasakaalu otsisin taga. Siis läksin oma edutamiseelsele spetsialisti tööle teise asutusse ning pean seda siiani õigeks otsuseks. Korras närvid, kompetents, uus asutus on ka hästi juhitud ning hea sisekliima ja inimsuhetega.
Siis läksin oma edutamiseelsele spetsialisti tööle teise asutusse ning pean seda siiani õigeks otsuseks. Korras närvid, kompetents, uus asutus on ka hästi juhitud ning hea sisekliima ja inimsuhetega.
Siis oli ilmselt tööturul parem olukord ka kui praegu. Ise töölt ära minnes, saab TA ainult viimase palga, aga uue töö leidmine võib osutuda täna keerulisemaks kui esiti arvati. Võib juhtuda, et hädaga tuleb vastu võtta mõni lihttöö koht, kus tööd on palju, aga palka makstakse vähe. Kas TA siis on õnnelikum või jätkub lapse jaoks rohkem aega? Kahtlen sügavalt.
Mul on sarnane kogemus. Kohe minu ametikõrgenduse alguses algas ka asutuse ümberehitus, olulise osakonna lisamine ja tuli esimene koroonalaine, paanika, kus me keegi midagi ei teadnud. 30% töötajaid oli pidevalt puudu, eriti väiksemate laste vanemad. 9 kuud pidasin vastu, aga järjest hullemaks läks ning lõpuks esitasin endale küsimuse “miks ma seda endaga teen”. Unetus, lühimäluhäired, suutmatus väljaspool tööd inimestega suhelda, lõunate ära jätmine ajapuudusest, 230+h tööl keskmiselt. Ei, aitäh.
Umbes nii on jah. Lisaks ilmnes, et kui mõni töötaja eemalt vaadates teeb korralikult tööd, siis tegelikult on seal alkoprobleemid jm hädad. Käi kannul ja vaata, et asjad tehtud saaks. Sellistest tegelastest tuleks lahti saada, aga uut töötajat asemele leida on raske. Siit tekibki küsimus, et mille jaoks tõmmelda. Kokkuvõttes ehk jagan ja võimlen ja võitlen seal tööl, laps(ed) lõpuks suured ning siis öeldakse, et teid enam ei vajata, koondame ära vmt. Oma elu ei taha ka tööandjale ohverdada, kuna ei tea, kui tänulikud nad kokkuvõttes on mu panuse üle. S.t. pere jääb alatiseks, kuid töö ei pruugi (läheb pankrotti, lollid otsused juhatuselt, tahetakse mingil põhjusel lahti saada vmt). Seepärast mõtlengi, et ehk on mõistlikum kitsalt oma rida ajada, mitte ettevõtte probleeme lahendada, mille tekitamise eest mina tegelikult vastutav pole.
Kokkuvõttes ehk jagan ja võimlen ja võitlen seal tööl, laps(ed) lõpuks suured ning siis öeldakse, et teid enam ei vajata, koondame ära vmt. Oma elu ei taha ka tööandjale ohverdada, kuna ei tea, kui tänulikud nad kokkuvõttes on mu panuse üle. S.t. pere jääb alatiseks, kuid töö ei pruugi (läheb pankrotti, lollid otsused juhatuselt, tahetakse mingil põhjusel lahti saada vmt). Seepärast mõtlengi, et ehk on mõistlikum kitsalt oma rida ajada, mitte ettevõtte probleeme lahendada, mille tekitamise eest mina tegelikult vastutav pole.
Sa oled üsna rumal ja naiivne, kui arvad, et lihtsama töö puhul ollakse sulle kuidagi rohkem tänulikud või sinust ei saada lahti, kui sind enam vaja pole. Ime, et sind üldse edutati.
Sa oled üsna rumal ja naiivne, kui arvad, et lihtsama töö puhul ollakse sulle kuidagi rohkem tänulikud või sinust ei saada lahti, kui sind enam vaja pole. Ime, et sind üldse edutati.
Sa valid personali lausa läbi perekooli foorumi.
Muidugi igasugu töö kohta kehtib sama jutt, et võidakse vajadusel silmagi pilgutamata lahti saada. Kuid siin on omad agad. Kui olla juht asutuses/ettevõttes, siis võib ühel hetkel tööst ilma jäädes selguda, et muud väljundit nagu polegi. Nii nagu 17.11.2023 kl 10:18 sõna võtnud käol.
Muidugi igasugu töö kohta kehtib sama jutt, et võidakse vajadusel silmagi pilgutamata lahti saada. Kuid siin on omad agad. Kui olla juht asutuses/ettevõttes, siis võib ühel hetkel tööst ilma jäädes selguda, et muud väljundit nagu polegi. Nii nagu 17.11.2023 kl 10:18 sõna võtnud käol.
Et lahti lastud koristajal või poemüüjal on rohkem väljundeid kui lahti lastud keskastmejuhil?! Veel üks rumal ja naiivne.
Muidugi igasugu töö kohta kehtib sama jutt, et võidakse vajadusel silmagi pilgutamata lahti saada. Kuid siin on omad agad. Kui olla juht asutuses/ettevõttes, siis võib ühel hetkel tööst ilma jäädes selguda, et muud väljundit nagu polegi. Nii nagu 17.11.2023 kl 10:18 sõna võtnud käol.
Et lahti lastud koristajal või poemüüjal on rohkem väljundeid kui lahti lastud keskastmejuhil?! Veel üks rumal ja naiivne.
Olen teemaalgataja. Ma pole koristaja või poemüüja, kes edutati nt kaupluse juhatajaks. Eelmine töökoht nõudis kraadi olemasolu ja õppimist, et sellel ametil üldse töötada (palk oli paarsada eurot üle Eesti keskmise, seega juba piidavalt korralik). Väljundeid on tegelikult ka mujal (muudel sama ala ametikohtadel) töötamiseks, kuid ei taha CV-sse musta plekki. Pärast vaadatakse, et okei, võtame selle inimese tööle, siis mõtleb jälle ümber, et töö ikka ei meeldi ja laseb jalga. Et selline tuulelipp.
Muidugi igasugu töö kohta kehtib sama jutt, et võidakse vajadusel silmagi pilgutamata lahti saada. Kuid siin on omad agad. Kui olla juht asutuses/ettevõttes, siis võib ühel hetkel tööst ilma jäädes selguda, et muud väljundit nagu polegi. Nii nagu 17.11.2023 kl 10:18 sõna võtnud käol.
Et lahti lastud koristajal või poemüüjal on rohkem väljundeid kui lahti lastud keskastmejuhil?! Veel üks rumal ja naiivne.
Olen teemaalgataja. Ma pole koristaja või poemüüja, kes edutati nt kaupluse juhatajaks. Eelmine töökoht nõudis kraadi olemasolu ja õppimist, et sellel ametil üldse töötada (palk oli paarsada eurot üle Eesti keskmise, seega juba piidavalt korralik). Väljundeid on tegelikult ka mujal (muudel sama ala ametikohtadel) töötamiseks, kuid ei taha CV-sse musta plekki. Pärast vaadatakse, et okei, võtame selle inimese tööle, siis mõtleb jälle ümber, et töö ikka ei meeldi ja laseb jalga. Et selline tuulelipp.
Mina ei arvanud kordagi, et sul selline lihtsalt kohalt edutamine oli. Küll ei tasu selle musta pleki pärast muretseda, sest see on loomulik., et inimesed vahetavad töökohti. Tark tööandja peab normaalseks, et inimene ei tööta terve oma tööaja vältel vaid ühes kohas ja võtab ka pikemaid puhkuseid. Sa ei pea vestlusel seda oma pikka dilemmat seletama, lihtsalt ütled, et uus koht paistab sobilikum. Eks elu näitab, et kas on, sest töökuulutus ja alguses jutt võivad päris töökohast erinevad olla. On küll ma veel super koht imelikuks osutunud, mina olen kahes kohas käinud vestlusel, sain lausa kõrgema positsiooni pakkumise.
