Sünnitusest on möödas 4 kuud. Oli minu esimene sünnitus. Läks kiirelt, kuid oli lapse jaoks raske, nabanöör oli ümber kaela, laps ei saanud hästi välja ning tekkis hapnikupuudus. Sai pärast lisahapnikku. Selle tõttu ning veel erinevate asjaolude ning arusaamatuste tõttu ei saanud ma last pärast sündi oma rinnale. Kohe, kui mulle õmblused tehtud olid, pidin kõndima teise palatisse, seega laps läks isaga ees ära ja oli seni isa rinnal. Kui mina palatisse jõudsin, avaldas ämmaemand mulle tugevat survet, et laps ruttu ruttu tissi otsa. Mingit muud kontkti lapsega enne luua ei õnnestunudki (ei võtnud teda oma rinnale vms).Olin loll ja kogenematu ja alles sünnitusest shokis ning tegin kõik, mis mulle öeldi. Laps ei osanud alguses rinda võtta. Seega kulgeski järgmine tund ja veel kauemgi selliselt, et koos ämmaemandaga või mehega üritasime kõigest jõust lapsele tissi suhu toppida. Lapsuke nuttis ja oli hädas, mina nutsin ja olin närvis. Istuda ma ei saanud, seega olin pikali lapse kõrval. Tagantjärele mõeldes tundub see kõik nii kole ja ma ei saa aru, kuidas ma nii tegutsesin. Ma ei saandudki last oma rinnale, kuigi olin palju lugenud, kui oluline see lapsele on. Tal vaesekesel oli niigi nii raske, miks ma ei andnud talle aega kohanemiseks, miks ma ei võtnud teda palatis oma rinna peale, ei otsinud temaga kontakti… Kohe kohe süüa saada ei olnud ju nii oluline kui meie esimesed hetked omavahel.. Need olid tema elu esimesed hetked ja ma tunnen süümepiinu, et rikkusin need ära ja et sellel on omad tagajärjed.
Ega ma ilmselt mingit vastust ei ootagi, tahan lihtsalt esmasünnitajatele kaasa öelda, et mõelge ikka enne kui midagi teete, ämmaemandate soovitused ei ole alati puhas kuld ja just teile kõige parem lahendus. Tuleb käituda oma sisetunde järgi ja ennast usaldada. Et teie oma esimesi hetki naudiksite! Mina jään seda ilmselt elu lõpuni igatsema.
Teema: Kahetsen oma teguviisi vahetult pärast sünnitust
Ka minul oli samamoodi kui sul. Nabanöör oli ümber kaela, südamelöögid praktiliselt olematud, ma ei suutnud teda välja pressida piisavalt kiiresti ja tekkis hapnikupuudus. Õnneks suudeti ta kiirelt elule äratada, kuid vajas hiljem intensiivis ja lastehaiglas pikalt jälgimist. Ma olin shokis. Laps viidi mu juurest kohe minema ja öeldi, et enne järgmist hommikut ma teda ei näe. Kõik need kujutluspildid, kuidas ma oma lapse kohe rinnale saan ja me rahulikult tutvume ja suhet loome, pidin unustama. Raseduse ajal vaatasin videoid ja lugesin, kui oluline see kõik on ja nutsin kui mõtlesin nende laste peale, kes peavad ihuüksinda meeleheitlikult karjudes selle maailmaga \”kohanema\”. Ja nüüd oli minu laps üks nendest. 4 tundi hiljem kutsuti mind siiski talle süüa andma. Olin väga õnnelik, kuid need esimesed tunnid jäid meil siiski olemata. Sellegipoolest, nüüd ma hellitan ja hoolitsen ta eest nii kuis jaksan. Üritan talle võimalikult turvalise ja rahu pakkuva keskkonna luua.
Sa oled hea ema ja sul on talle kindlasti palju anda!
Hormoonid?
9a tagasi oli mu emal keiser, saime omale pisikese õe. Keiser tehti narkoosis. Mina olin esimene, kes haiglasse jõudis, ema oli opi toast veel palatisse toomata. Õe sain mina esimesena oma sülle.
Kuid siiski on emal õega väga tugev side ning olenemata sellest, et mina olin temaga esimesena nahk-naha kontaktis, on tal mu vennaga hoopis tugevam side, kui minuga. Ja seda algusest saadik.
Saan aru, et oled pettunud, et kõik nii ei läinud, kui sa tahtsid/lootsid. Aga äkki oli olulisem, see et su laps lisahapnikku saaks ning see tõttu ei saanud sa teda kohe rinnale. Kui ämmaemand oleks ta sulle rinnale pannud ja hiljem lapsele hapnikku andnud, oleks sellel kurvad tagajärjed olnud.
Pea vastu ja püüa praeguset ja tulevastest hetkedest rõõmu tunda. Mis olnud, see olnud. Tähtis on, mis hetkel on ja mis tulevik toob 😉
Keskendu parem sellele, et lapsega kõik korras on, ta on elus ja terve. Ole tänulik, et nabanöörist ja hapnikupuudusest ei ole tüsistusi. Ära vaeva oma pead sellega, mida sa enam muuta ei saa. Kõik ei lähe alati nii nagu planeeritud. Keskendu olevikule, mitte minevikule!
Rasedusjärgne depressioon. Mõtle selle, et ta küll ei saanud kohe su rinnal olla, aga kõik need 9 kuud oli see pisike su kõhus ja kasvas/arenes seal.
Ma küll sain oma lapse endale alguses kohe kõhu peale, kuid järgnevad 2 nädalat tegeles ainult issi lapsega. Mina olin ainult söögilaud;) Esimest korda võtsin oma lapse endale sülle, siis kui ta oli ca nädalane. Enne oli ta minu kõrval voodis… ei saanud lihtsalt püsti olla, et teda hoida:) Ei tunne süümepiinu, pole lihtsalt mõtet… Meil oli ka muide söömisega alguses probleeme, toitsin nibukaitsmega, sest lihtsalt nii valus oli, et nutsin iga kord kui tema süüa tahtis… ja seda mitu-mitu kuud. Lõpuks toitsin teda kokku 1a7k.
Sinu jutust ei saanud aru, kas sa üldse said ta lõpuks sööma??
Ma ei liigitaks seda nüüd küll depressiooniks kohe. Samuti on vastik kuulda sõna hormoonid (nii raseduse ajal kui hiljem). Jube vastiku maiguga. Kui midagi tavatut teen või tunnen ja keegi ütleb, et ah raseda hormoonid siis mingu metsa! Endal sul on hormoonid, minul on minu tunded ja kõik!
Muidugi on süümepiinad, mõistan sind täiesti. Ja see, et laps ei mäleta midagi, ei tähenda ka midagi. SINA ju mäletad ja see ongi valus, et sina tead, et sina tegid valesti ja nüüd piinab. Usun, et sinu hirm ei olegi selles, et tänu sellele edasine kontakt lapsega oleks väiksem vaid sündimise hetkel oli laps niigi segaduses ja sina ei teinud midagi, et tema ilmaletulekut ta jaoks talutavamaks muuta. Ja sa ei saagi selle jaoks enam midagi teha nagu sa ka ise aru oled saanud, lihtsalt kahju on ja kõik. Järgmine kord oled kogenum lihtsalt ja ei lase ämmakal pähe istuda. Nüüd lihtsalt üritad lapse kõrval kaine mõistusega olla teistel temale tähtsatel hetkedel 🙂
Ausalt, loen su postitust ja ma ei saa jutule pihta-jah, saan aru, et kahetsed, et last rinnale ei võtnud (või lausa süüdistad, et tegid mis kästi jnt..kummaline) Mis erinevate asjaolude tõttu sul laps rinnale ei saanud siis?
ma sain last esimest korda sülle ja samamoodi ka rinna otsa alles järgmise päeva lõuna ajal…mitte midagi mu elus pole sellega muutunud,ka lapsega.
Kahjutunne ikka jääb mingiks ajaks. Aga see möödub aja jooksul, kui sa seda lased.
Minu esimene sünnitus oli selline ideaalilähedane, nahk-naha kontakt, sujuv esimene rinnaandmine jne. Pidasin loomulikuks, et ka teine sünnitus on nii. Paraku polnud. Lapsuke sai vaid hetkeks mu sülle, siis oli kiire, nabanöör lõigati läbi, mina narkoosi ja hiljem intensiivi. Ja nii ta läks. Laps hetkel 6-kuune ja ikka vahel kahetsusega meenutan, et kõik ei läinud päris plaanipäraselt. Aga kas saabki sünnitus minna plaanipäraselt? Püüdsin leppida. Kaisutan last palju ja tegelikult olen väga õnnelik, et hetkel teda hoida saan, kõik oleks palju halvemini võinud lõppeda.
Seega lase sel minna. See on minevik, olematuks teha ei saa. Tunne rõõmu praegustest hetkedest!
Saan sinust täiesti aru, sest põen ka väga oma 2 sünnituse pärast, mis olid väga kaugel ideaalsest.
Samas olen aru saanud ja üsna kindel selles, et ideaalset sünnitust on siiski väga vähestel, enamasti erineb tegelik sünnitus endale ette kujutatud ideaalsest sünnitusest olulisel määral.
Enda puhul saan ka sellest aru, et sünnitusjärgselt ja imetamisega seoses siiski hormoonid võimendavad erinevaid mõtteid ja tundeid seoses sünnitusega.
Ega muu ei aita kui aeg ja endaga rahu tegemine. Kokkuvõttes on ju tähtsaim, et beebiga on kõik hästi!
Edu ja jõudu sulle, teemaalgataja!
mul oli keiser ja lapse juurde sain järgmine päev.hiljem ka nutsin kui imetamine oli raske ja kõik muu sealjuures kogemata. see läheb üle ja hiljem sa sellele ei mõtle. tulevad varsti uued hetked mida meenutada. see et alguses raske, oli pigem sellest et laps shokis ja sina ka, ära mõtle oma peas seda üle ja siis saab kõik korda.mina oma lapsega väga lähedane vaatamata kõigele
Tead, pigem ole ülirõõmus selle üle, et sul on terve laps. See, mitu minutit hiljem sa teda näha-katsuda ja tunda said, ei oma tegelikkuses üldse nii suurt tähtsust. Sul on terve laps ja see on kordades olulisem.
Meie kaksikud sündisid erakorralise keisriga teisipäeval ning ma nägin neid esimest korda reedel. Senini võitlesin iseenda allesjäämise eest. Reedeks olin nii kabe, et lasin ennast saata teise majja laste juurde. Rinnapiima mul ei tekkinudki, sest lapsed olid esimesed 2 nädalat kuvöösis ning väljalüpsmine minus piima taastootmise jaoks vajalikke tundeid ei tekitanud. Lapsed aga olid tilluksed ja ise imeda ei jaksanud.
Praegu kui kaksikud on 4a8kuused, ei taju-tunne ma, et meil poleks emotsionaalset lähedust: selle kujunadamisel ja kujunemisel on ka 100 muud olulist tegurit.
Lühikokkuvõte pikale jutule on see, et ära süüdista ennast, ära põe ja tunne rõõmu on tervest ja tublist lapsest. Ma tean, mida ma räägin:)
PS! Ka mina nägin ideaalis sünnitamist ja esimest kohtumist lastega teistsugusena ette, kuid ma ei lase ennast kammitseda sellest, kuidas läks. Meil ON terved lapsed ja muu mind ei huvita.
Tead, seda hetke kiputakse üle tähtsustama, et \”kas nüüd või kõik on mokas\”. Jah, see algus on ikka tähtis, aga sul on oma lapsega aega luua oma suhet, hoida ja hellitada teda eluaeg. Kõik ei ole kaugeltki päästmatult kadunud.
(ka erakorralise keisriga kaksikute ema)
sul on praegu see periood kus kõik on veel hell ja värske. ma ei hakka ütlema, et sa ei kaotanud midagi või no pmst ju tegelt ei kaotandki. su esimene sünnitus, sul polegi ju väga võrrelda nii võrd kogemusega kui sellega mida oled kuulnud/lugenud.
minu sünnitus kestis kaua, igast juhtmete ja masinate all, ma ei olnud võimeline liikuma ja lõpus last korralikult välja pressima, sai ta väga madala hindegi. ja kui ta pandi mulle kõhule- ma ei suutnud sellele keskenduda, sest ma olin nii läbi omadega, värisesin füüsilisest pingutusest. esimene pilk hoopis kui ma last nägin oli see kui äe pani ta mähkimislauale ja VOT see HETK oli minu jaoks just see SEE HETK. ja tisssi otsa suruti kohe, pigistati tiss suhu, ei andnud keegi mulle aega kosumiseks ega lapsele. seega ma ei näe, et äe oleks teinud kuidagi liiga või valesti sulle ja su lapsele. ja tead, isalähedus on lapsele sama oluline kui ema. mina nt sünnitasin üksi, nüüd võtan mehe kaasa et ta kogeks ka just SEDA hetke.
Mõistan Sind nii hästi.
Mina süüdistan end ka selles, et ei mäleta oma tibu esimest kuud peaaegu üldse. Olin ka hästi shokis kõigest, mis sünnitusega kaasnes ja sellest, et mu muidu toetav mees kadus mu elust ära. St, et leidis, et töö ja trennid on olulisemad ja ma jäin täiesti üksi.
Endal oli väga raske taastumine. Väga raske.
Tänaseks tibu juba päris suur. Saan aru, et ma ei tohi end süüdistada. Sellest aitab mul mu laps üle olla.
Kui talle silma vaatan hommikuti kui ta ärkab ja seda rõõmsat naerul nägu vaatan – see kaalub kõik üle.
Jah – hinges on valus, et lapse isa lapsega ei tegele… aga kui vataan ainult iseenda ja oma lapse suhet siis näen ja tajun, et annan talle kõik, mis ta praegu oma elus vajab. Beebi poole aastane 🙂
Varsti kui ta Sul naeratama ja naerma hakkab – siis usu mind – oled uuesti õnnelik!
Naerata talle palju, tegele temaga, hoida teda (mina spetsiaalselt võtsin ta enda kõrvale magama kuigi olin enne lapse saamist selle vastane). Ja Su laps Su lähedusest piisava turvatunde.
Kas Sa nüüd toidad teda ise?
Eraldi märgin ära seda, et olen väga õnnelik kui loen selliseid postitusi nagu selle teema juures on. Sest näen kui palju emasid on, kes oma beebisid ja lapsi hoiavad ja armastavad. Peale emaks saamist on eriti valus näha linnas, poodides jne emasid, kes nii halvasti käituvad ja räägivad oma lastega.
See on täiesti loomulik et sa ennast nii tunned. Esimene sünnitus ja sa olid juba ettevalmistunud, kuidas kõik peale sünnitust toimuma hakkab. Aga juhtus, et ootamatult olid teises situatsioonis ja sa ei suutnud olukorda kontrollida, see viis su segadusse.
Ka minu esimese lapse sünd oli tema jaoks raske. Sünnitasin väikses linnas ja peale sündi viidi laps Tallinna Lastehaiglasse. Sain tema juurde alles kolmandal päeval ja muidugi oli kohe oluline saada laps rinda võtma. Oli väga raske ja pingeline, olin valmis loobuma, kuid sain ta lõpuks silikoon kaitsmega rinda võtma.
Andsin küll vapralt rinda aga olin endas pettunud, et olen nii saamatu ja tahtsin ju et kõik sujuks hästi.
Aga siis hakkasin asja vaatama hoopis nii, et \”järgmine kord olen targem\” 🙂 ja osavam. Ma ei ole sellepärast halb ema.
Ja nüüd teise lapsega ma olengi targem ja osavam, ma ei muretse paljude asjade pärast mille pärast esimese lapse ajal muretsesin. Ma teatsin mida kujutab endast sünnitus ja mis toimub peale sünnitust.
Sa oled kindlasti väga hea ema ja järgmine kord palju osavam 🙂
http://www.synnitusmaja.ee/raseduskriisi-noustamine-5/
Soovitan !
Olen kange \”mutt\” ja ei vaja abi jne. Olen 2 x käinud ja no uskumatu, kui kerge on olla ! Võõrale rääkida muret ja ta ei halvusta, ei uskunud, et nii positiivselt mõjub.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
