Kuulge, kuidas tänapäeval on – kas on tavaline, et kui laps saab kahe, siis ta püüab hinnet parandada, või pigem mitte? Minu kooliajal oli endastmõistetav, et mindi parandama, just kahe puhul. Küsisin täna õpetajalt, kas laps saab oma kahte parandada, ja õpetaja oli kuidagi meeldivalt üllatunud 🙂
Mitmendas klassis laps käib, ehk oles pidanud ta ise küsima? Just kuulsin, kui õpetaja ütles lastele, et kes kirjandit tähtajaks ei esitanud, ei pea seda enam tegema, pani hindeks ühe ja see läks trimestri hinde panekul arvesse. Koolil (õpetajal) on hinnete parandamiseks omad reeglid, mida lapsed peaksid teadma.
Ikka parandatakse. Minu lapsel (7 klass) on antud kahe kõrval kohe tähtaeg, mis ajani saab uuesti teha. Kahtesid on tal küll väga üksikuid olnud, pigem tuleb ette seda, et distantsõppe ajal unustab mõne töö tegemata või esitamata. Siis sama lugu. Meie koolis on õpetajad muidugi enamuses toredad ja trimestri lõpu lähenedes juhivad lastel tähelepanu, et viimane aeg järele vastata, esitada jne.
Hinnete parandamise kohta uurib ja lepib aja kokku muidugi laps ise, mitte mina. Ma vajadusel utsitan ainult tagant.
Saab ikka parandada kui laps ise huvitatud on. Kooli hindamise korras on kirjas, et parandamiseks on aega 2 nädalat, aga lubatakse ka hiljem. Mõni õpetaja on lubanud ka kolmesid parandada kui teab, et laps on enamaks võimeline kui see 3 mis ta tunnistuse hinde ära rikuks.
Ma oleksin õpetajana ka väga üllatunud, kui keegi tuleks õigeaegselt oma negaiivset hinnet parandama. Hetkel on kõige levinum samm õpilastel see, et oodatakse trimestri lõpuni oma hinnet, äkki venitab 3 välja. Seaduste järgi on kõik hinded võrdsed ja isegi kui anda varem teada, et mõne hinde, näiteks kontrolltöö, kaal on suurem, tulevad vanemad kooli ja nõuavad, et trimestri hindeks oleks lapsel see, mida eKool keskmiseks välja arvutab.
Trimestrihinnet on õpilastel alati võimalus parandada ja nii ongi, et trimesri jooksul tulevad parandama pigem tublimad või motiveeritud vanemate lapsed, koondhinde järel tiksuvad kohale kõik teised.
Trimestrihinnet on õpilastel alati võimalus parandada ja nii ongi, et trimesri jooksul tulevad parandama pigem tublimad või motiveeritud vanemate lapsed, koondhinde järel tiksuvad kohale kõik teised.
See on küll imelik lähenemine. Meie koolis tuleb ikka trimestri jooksul oma puudulikud ära parandada. Puudulikke parandada saab 10 koolipäeva. Kui juba trimestrihinne on 2 välja pandud, siis seda parandada ei saa. On võimalik teised kaks trimestrit siis selline hinne saada, et koondhinne tuleks positiivne. Mõnel üksikul juhul võib trimestrihinde panemisel pikendust saada, aga seda väga mõjuvatel asjaoludel (pikk haigus vms).
Olen õpetaja ja kahe teismelise vanem. Loomulikult tulevad lapsed oma puudulikke hindeid või tegemata töid järele vastama ja loomulikult teevad seda ka minu lapsed. Enamus tulevad paari nädala jooksul ise sooviga tööd parandada, vähestele peab ise peale käima ja mõni väga üksik ei tee ka siis tööd järele. Ka sõnalise hindamise puhul on tarvis töö uuesti teha, kui esimesel korral ei suudetud teemat piisaval määral omandada.
Ma olen täiesti nõus, et see lõputu parandamine on jabur. Kuid õpilastel on seaduse põhjal õigus parandada oma negatiivseid hindeid. Isegi siis, kui põhikooli riiklikus õppekavas ei ole koondhinnete parandamine eraldi välja toodud, siis pärast kaebust haridusametile või haridusministeeriumile tuleb ikka õpilasele vastu tulla. Koolide peale on kaevatud ka siis, kui kevadel ei ole lubatud sügisel tehtud tööde hindeid parandada ja koolid on olnud sunnitud seda lubama. Sarnane juhus jõudis ka õiguskantslerini (siin ja siin saab lugeda).
Lisaks sellele ei tohi jätta õpilasele lihtsalt kohustuseks teised õppeaasta koondhinded positiivsed saada, et aastahinne positiivne tuleks. Seaduse järgi tuleb siis koostada individuaalne õppekava või määrata tugisüsteem (konsultatsioonid, sotsiaalpedagoogi või eripedagoogi abi jmt). Siis ongi vahest mõistlikum lubada kõigil trimestrihinnet parandada selle asemel, et märgatavale osale õpilastest IÕKd teha.
Mu kogemus on muidugi kallutatud sellise keskpärase magalarajooni kontingendi tõttu. Loodan, et Eestis on ka piisavalt koole, kus on mõistlikud lapsed ja vanemad ei käi, väljaprinditud seadused, mööda õpetajaid ja kooli juhtkonda iga negatiivse hinde korral.
Lisaks sellele ei tohi jätta õpilasele lihtsalt kohustuseks teised õppeaasta koondhinded positiivsed saada, et aastahinne positiivne tuleks. Seaduse järgi tuleb siis koostada individuaalne õppekava või määrata tugisüsteem (konsultatsioonid, sotsiaalpedagoogi või eripedagoogi abi jmt). Siis ongi vahest mõistlikum lubada kõigil trimestrihinnet parandada selle asemel, et märgatavale osale õpilastest IÕKd teha.
Jaa, otse loomulikult on siis konsultatsioonid ja/või IÕK. Mul ei ole neid kahelisi muidugi ka märgatav osa õpilastest, nagu mainid, vaid minu poolt õpetatavatest lastest (neid on üle 150) olenevalt trimestrist 1-3. Lihtsalt ei saa lõputult venitada seda kummi, elus nii ei saa…
7. klass. Teema on omandatud, valikvastustega ülesandes jäi tal lihtsalt kahe silma vahele teine töökäsk (täienda vastuseid) ja Opiq saatis õpetajale info, et töö sooritatud 33%-le. Õpetaja ise polevat töid näinud.
Laps on kindel, et edaspidi tulevad paremad hinded ja tema ei hakka õpetajalt mingit uut võimalust küsima. Las siis olla. Loodan, et sellest kahest alates ei hakkagi nüüd lõdvalt võtma.
Eks see oleneb õpetajast, aga õpetajad üldiselt vaatavad neid Opiqus sooritatud töid igaühte individuaalselt ja püüavad aru saada mis ja miks valesti läks. Opiqus on õpetajal väga lihtne ebaõnnestunud tööd õpilasele tagasi saata, nii et kindlasti tasuks õpetajale lühike kirjake saata. Kasvõi harjutamise mõttes, sest distantsõpet jagub nüüd tükiks ajaks ja tasub harjutada interneti vahendusel õpetajatega suhtlemist.
Üldjuhul on eesmärk mitte karistamine vaid see, et laps lõpuks teadmised omandaks. Seega jah, hindeid ikka parandatakse, aga laps võiks ise selle parandamise vastu huvi üles näidata. Pigem on nii, et õpetajad pakuvad järgitegemise ajad aga lapsed ise ei tunne järgi tegemise vastu mingit huvi. Kui laps lihtsalt ei tule hinnet parandama, pole õpetajal kuigipalju võimalusi teda selleks sundida.
