Teema: Kahtlased ämmad-äiad

Mul tegelikult on elus ämmade-äiadega vedanud, aga eks väiksed kiiksud on meil kõigil.
Eksäial oli väike viinaviga. Kui oli tähtpäev nende juures, siis tihti oli äi juba peo alguseks napsine ja ajas hülgemöla suust välja. Kas rääkis nilbeid anektoote või kärkis ämmaga. Ja no siis see sööma sundimine! Tavaliselt see rohkem nagu naiste rida, aga tema muudkui pakkus, et sööge seda ja toda. Muidu olid toredad lihtsad inimesed, hiljem ka supervanavanemad.
Praegune äi on hoopis teisest puust – karske, kuid natuke tähtsust täis vanakooli härra, kellel nôudepesumasinat pole vaja, sest naine ju peseb. Ämm aga on ilmselgelt liiga hea inimene, kes laseb nii mehel, pojal kui tütrel end kamandada. Olen korduvalt sellel teemal oma mehega pahandanud, sest kodus saab ta küll külmikust ise piima kätte ilma kedagi käsutamata. Kuid jällegi, suures plaanis on nad toredad inimesed, kes on igal hetkel valmis meid aitama.

Minu endise mehe ema on minu hinnangul väga jube inimene. Pealtnäha muidugi sätitud ja klanitud mutike, kuid sisemist ilu pole talle küll jagatud. Endast väga heal arvamusel, kahtlaselt palju oma poegadest sisse võetud ja kontrolliv ala telefonikõned iga päev, detailideni uurimised kuidas elu on, õpetamised, kuidas elama peaks, mitte millegagi rahul olemine, raha üle tähtsustamine ja lihtsalt alp olemine. Oma poegade suhteid on ta elu jooksul lõhkunud mitmeid, ei teagi, miks tahab olla oma poegade maailmanaba. Mugav ja laisk on ka, meeldib tegeleda jõudeeluga, stiilis sõbrannadega kohvikus keelt peksta või teleka ees lesida ja kohvi rüübata või uusi kleite poodidest otsida. Väga väga ebameeldiv inimene ja õnneks puuduvad nüüd igasugused suhted kuna enam ei ela mehega koos. Väga kummaline inimene. Mehe jätsin maha küll muude asjade pärast ka, kuid ka selle pärast, et ta 40selt ikka veel emme manitsustele allus.

Mul on ämmade-äiadega vedanud selles suhtes, et mul pole neid õieti nagu olnudki(gerontofiilia üks plusse:))…Ämmad on kas surnud olnud või kuskil üsna kaugel elanud. Äiadega on isegi rohkem kokkupuuteid olnud, aga need on olnud kõik sümpaatsed vanahärrad.

#2987684:

Ämm on kahtlaselt sõgedas vaimustuses iseendast, konkureeriv ja tähelepanujanune.

Mul samasugune tähelepanu janu on nii suur, et ta ei pane vist kordagi suud kinni 🙂

Minu eksämm töötas Soomes ja oli arvamusel, et ta on tohutult rikas. Mind pidas ta kullakaevajaks ja arvas, et tema tohutu rikkuse tõttu ma tema naiivsele pojakesele pilgu peale paningi. Õudselt kamandav ja tülinoriv oli ta ka. Kui ta Soomest meile külla saabus, läksid nad pojaga juba sadamast meie poole sõites raginal tülli, tulid kisaga korterisse sisse ja lasid toas edasi. Mina istusin köögis, panin kaks ust vahepealt kinni ja üritasin vastu pidada. Vahel ka läksin linnapeale jalutama, kui ämm tulemas oli. Mis rikkusesse puutub, siis ämm tegi Soomes lihttööd ja teenis ka vastavalt. Mina sain rohkem kui kaks Eesti keskmist, olen kõrgharidusega spetsialist. Arvan, et minu palganumber ei jäänud ämma omale kuigipalju alla. Aga talle nii meeldis kujutleda ennast mingi rikka prouana, kellele Eestis kõik peaksid alt üles vaatama. Samamoodi suhtus ta ka oma õdedesse. Kui me tema pojaga juba lahus olime, kohtusime eksämmaga ükskord juhuslikult tänavalt. Mul oli seljas talvemantel, mis oli olemas juba tema pojaga kooselu ajal. Ta mõõtis mind ja mantlit pika pilguga ning ütles, kui sa mu pojaga oleks kokku jäänud, oleks sul praegu uus kasukas seljas!

Inimesi on igasuguseid ja enamus vanemaid inimesi mõtlevad et on omaarust väga targad ja peavad seda tarkust edasi andma miniale kes kindlasti on loll kui lauajalg ja kui minia ei soovi seda ämma tarkust omaks võtta siis ongi tüli majas. Sellises olukorras kõige lihtsam mitte suhelda, eirata algusest lõpuni tema keelde ja käske, kaua ta ikka suudab, tüdineb ära ja rahu majas, aga nii kui kord järeleandmine teha hakkab jälle kiun pihta. Seega kui ei soovi tüli ja pahandust peab olema ühtmoodi järjepidev ja eirama inimest. Minul hoiab ta ise eemale, teab et ega ma ikka õppust talt ei võta ja teen asju omamoodi. Nüüd kurdab et lapsed ei kuula ta sõna, kehitan õlgu ja vaikin. Räägime neutraalsetel teemadel, pole probleeme.

Minu elu kahest ämm-äi paarist oli mul parem klapp eksi vanematega. Kuigi nüüdse mehe vanemad on üles kasvatanud suurepärase mehe, kes on kordades parem kui eks ja on üldiselt heatahtlikud inimesed, ei ole nende seltskonnas nii hea ja kerge kui esimeste ämma-äiaga. Eksi emaga oli jutt nagu sõbrannaga, mina uurisin tema elu kohta ja tema minu kohta. Külla minnes pani kohe kohvi/tee tulele ja midagi head lauale ja tema juures oli hubane ja tunne, et oleme oodatud. Meile külla tulles ka istusime ja ajasime juttu ja oli tore olla.
Eelmine äi oli ka parem, sest temaga sai suhelda ikka, aitas ka kui vaja. Praegune äi ei räägi peaaegu üldse.

Nüüdse ämmaga pole ma pea 10 aasta jooksul end mugavalt tundma hakanud. Kokkulepitult külla minnes ühmeb, et kui midagi soovime, siis ise teeme. Temal on kiire, palju tööd. Tegemist pensionäriga, kelle tööks on hobid nagu käsitöö ja aed. Ma siiani ei teagi, kas ta solvus kohe algusaastatel sellest, et meil ikka külla minnes kosti ka oli kaasa võetud. Hiljem hakkas ütlema, et ta pole midagi valmistanud, kuna meil on ju endal tavaliselt söök kaasas (mingid koogid või soolased suupisted). Klassika on see, et peale ämma-äia külastust mis kestab mitmeid tunde ja kus me aitame ka tööd teha, suundume väravast välja sõites esimesse söögikohta, mis teepeale jääb. Lastel juba kõhud korisevad. Üle 15 minuti juttu ajades ei saa istuda, ämm tõuseb püsti ja teatab otsustavalt, et nüüd on isegi juba kaua istutud, tema kohe ei saa rohkem niimoodi, peab välja minema ja midagi kasulikku tegema.
Kõige omapärasem on see, et teda ei huvita meie juures mitte miski. Mehe töö kohta mõnikord küsib, aga ei küsi kunagi minu töö, meie laste või minu vanemate heaolu kohta. Kogu aeg räägib teistest ja endast. Detailselt võib rääkida mingi minu jaoks tundmatu naabri elust. Kui hakkan ise rääkima lastest, oma vanematest või tööst, siis segab vahele ja viib jutu mujale. Minu jaoks jääb arusaamatuks see, kas ta vaid meist huvitub nii vähe, sest teistest näib väga palju teadvat. Meist ta midagi teada ei saa, kuna ta ei küsi ja ei lase ka rääkida ilma juttu katkestamata. Viimati ta solvus kui me ei tahtnud minna vaatama 20-minutise jalutuskäigu kaugusele ühe sugulase suvilasse mingit aeda, mida ta seal aitas teha ja tahtis meile näidata. Olid miinuskraadid ja keegi meist ei olnud väljasolemiseks riides, aga kui alguses kohe ütlesime, et sinnaminek täna ei sobi, siis ta hakkas jonnima nagu väike laps. Lauas istudes oli vait, vaatas mind imeliku pilguga ja kohati olid pisarad silmas. Tema öeldud kommentaaridest sai aru, et tema meelest ainult mina ei taha sinna minna, kuigi mu mees ka ei tahtnud. Lõpuks me mehega ei pidanud pingele vastu ja käisime siis ära seal. Siis oli ämm jälle normaalses tujus, nagu laps kellele on kommi keelatud ja siis jälle kommi lubatakse. Autoga me ei saanud sinna minna, kuna äi oli tol hetkel tööl, ämm autoga ei sõida ja meil autos 5 kohta ja kolm last. Ühe ettepanekuna soovitas ämm, et lähme autoga, aga jätame kõik lapsed koju või siis ainult kõige vanema, kes on ka nii noor et pole veel üksi kodus olnud.

Minu emast, mu eksi emast ja praeguse mehe emast saingi kõige paremini läbi eksi emaga.

Eksämm oli padujoodik aga muidu heasüdamlik. Elasime eksiga üle aasta juba koos, kui ämma esimest korda kohtasin, sest ta tuli meile lihtsalt pohmakaga ukse taha. Olin üksi kodus. Pistis käe pihku, ütles, kes on, marssis tuppa ja küsis, kas kohvi ka saab. Tegin siis kohvi ja jutustasime, kuni mees koju jõudis. Käis vahel kaootiliselt niimoodi ukse taga. Peale selle, et tal lõhnad küljes olid ja ta oma järjekorras kuuenda abikaasa käest vahel sinise silma sai ja teda siis majutada tuli, suurt muret temaga polnud. Meie tegemistesse ta suurt ei sekkunud. Eksäia ei olnudki mul.

Uus ämm on paras uss. Alguses jättis mõistliku ja toreda inimese mulje ja juba mõtlesin, et vaat kui vahva inimene aga siis hakkas tagaselja pihta. Kõige krooniks suutis ühel aastal perekondliku jõuluistumisegi nii korraldada, et kutsutud oli mehe eks koos oma lastega (erinevatest pesakondadest) nii, et eksnaine serveeris meile, et “oi sel aastal laps isa juurde jõuludeks ei saa, sest neil plaanid tehtud”. Meid muidugi ei kutsutud, sest eksnaisel “on ebamugav”. No hea küll, sulle sümpatiseerib eksnaine rohkem, mida iganes aga oot, su oma poeg ei ole kutsutud ja isa ei saa ise lapselapsega oma ema juurde minna, vaid seda teeb eks?

Teine juhus. Mehe vennalapsel oli sünnipäev. Ämm siis teatab, et “me laupäeval peame seal sünnipäeva aga te võite ju mõni päev enne või pärast läbi käia. Meil oli laupäev muudest plaanidest vaba muidu.

Kolmas stiilinäide. Kutsusime ämma külla, et lähme kõik koos teatrisse või kuskile kultuuriüritusele. Saab lapselapsega ka sotsialiseeruda ja värki-särki. Kutse oli juunis, plaanid juuliks. Sellest on nüüd pool aastat möödas aga kes aega kohale tulla pole saanud, on ämm. “Liiga pikk maa on”.

Äi on vaikne ja tagasihoidlik.

Nii me elame 🙂

#2987920:

paras rongaema, aga see ei takistanud tal juba täiskasvanud laste eludesse täielikult sisse sõitmast. Kui ei saanud soovitud tähelepanu, siis võttis nina täis ja hakkas valimatult kõikidele helistama, ka lastele, loopides igasugu süüdistusi siia-sinna. Keegi ei armastavat teda, temast ei hoolita, lapsed on tänamatud töllmokad, miniad on ussitajad, väimehed mökud, lapselapsed ei anna näole, jne.
… Võõrustada ta oskas. Alati oli kogu elamine hästi hubane ja jõululik, süüa vaaritas palju ja hästi, kingitusi meeldis talle teha ja need olid tõesti väga läbimõeldud. Nii tore oli sinna minna, alati oli tunne, et meid on väga oodatud. Teda küll meie elu ei huvitanud üldse, tahtis lihtsalt, et meie tema ettevalmistusi ja elu-olu kiidaksime.

Lõvi?

Usun et ka ämmadel on rääkida lugusid miniate kohta, kuidas miniad siit Perekoolist omale ideid nopivad et reaalelus vanemat põlvkonda peenelt mõnitades “paika panna”. Ainult et vanemal põlvkonnal on rohkem delikaatsust neid lugusid siin mitte avalikustada, mida küll kõike välja ei mõelda, et ämmast lahti saada kui teda enam vaja ei ole…

vaja on ämma enda arvates. Selle pärast ongi vaja ennast toppida täiskasvanud inimeste asjadesse. Pärast on vihane solvumine kui ei avaldata erilist austust maas roomamise näol. Seda ei saada aru, et ei ole teda vaja algusest peale teiste peresse ülemust mängima

Minu ämm tundus alguses tore. Kuid aja möödudes on ta hakanud näitama vähem meeldivaid külgi.

Ta tunnustab ja kiidab ainult oma lapsi. Hindab vaid meessoost järeltulijaid, teeb ka lapselastel vahet. Ausalt öeldes on päris südantlõhestav vaadata, kuidas kallistab ja hoiab väikest pojapoega, kuid pojatütre jaoks aega ei leia ja talle kingitusi ka ei too.

Kui soovib, oskab ämm olla hea võõrustaja. Kahjuks ei taha / ei jaksa ta seda alati olla ja siis teatab ta laua ääres, kui jutuks tulevad laste kasvatamisega seotud mured ja rõõmud, et probleemid on seotud puuduva emaarmastusega. Ja lapse ema istub samas lauas …

Ei soovi kuidagi ‘ämmaklišeed’ toita, kuid oma ämmaga olen hakanud distantsi hoidma, sest tema (üli)teravad avaldused tekitavad pingeid ka poegade ja miniate vahel.

Äiaga on seuhted alati head olnud, suuresti ka seetõttu, et ta on oluliselt vähem meie pereellu sekkunud ja palju heatahtlikumalt suhelnud nii minu kui lastega.

Suhtlen eksämmaga siiani. Hästi saame läbi ja oli mul sõbranna eest. Väga ok inimene ja juttu meil jätkus alati.
Praegust ämma ei näegi, elab teises riigis. Ei oska eriti arvata, üsna isekas,tige ja hoolimatu on. Ei ole aru saanud sellest inimesest. Tal on pojast ka üsna ükskõik ja lapsel vanaema tema näol puudub. Äiaga saan normaalselt läbi.
Siiski hulle ämmasid pole näinudki. Selle asemel on enda emaga suhted viletsad.

Minu eksmehe ämm on paras valevorst. Nimelt olin tema pojaga koos kes oli vägivaldne minu vastu. Eksämm nägi minu sinikaid-marrastusi jms. (ka nägi paar korda kuidas tema pojakene mind tõukas ja kallale tuli) aga eksämm hakkas valetama minu kohta oma poja uuele pruudile, et küll mina olen paras valetaja ja tema poeg pole kunagi mind puudutanud 😀 ei imesta kah seda ämma viha minu vastu, tutvusin eksmehega kui too oli 27 ja elas oma ema-isaga koos kahetoalises korteris. Mina olin see utsitaja ja tahtsin mehega koos elada omas kodus mitte kolida kokku eksmehe ema-isa juurde. Ehk siis tema mõistes ma varastasin tema poja 😀

Ämm-äi ei uskunud mu töökohta. No see pole iseeneset kahtlane, aga nende riigis teeb seda tööd ikka vanemapoolne soliidne härra, mitte noor hipitüdruk. No et mitte mind valetamises oleks süüdistatud, aga siuke imelik olek. Õnneks mu töökoht ja nimi ilusti avslik, et said aru, et ma ei aja käojaani.