Teema: Kahtlustan autismi

Hmm, no siis on minul ka autist. Laps 1a6k, ütleb ainult 3 sõna. Kõnnib ja jookseb ilusti, aga mõnikord roomab ja käputab. Ei keela, las liigub nagu tahab. Minu oma sööb ka ise vaevaliselt, lusika pealt pudeneb lihtsalt maha. Kui laseksin ise süüa, siis topiks lihtsalt käega suhu. Üldjuhul annan talle ise. Kruusist oskab küll ise juua. Pea tagumine oli ka väikest viisi päevakorral, aga see on nüüdseks möödas.

Arst siiani midagi kummalist pole arvanud, kõne areng on lastel erinev,.

Päriselt????? Sa mõtled ikka julmalt üle. Minu 1a9k on sarnaseid käitumisjooni. Erinevuseks see, et ei tao oma pead kuskile ja ei kooga. Kusjuures meie fb beebigrupis on neid lapsi palju kes pead kuskile taovad vms. Vaevalt nad kõik autistid on. Pigem ei oska nii väikesed veel piisavalt hästi oma emotsioone välja näidata ja siis käituvad nii. Käputab meil vahel nalja pärast, ise naerab samal ajal. Taasavastas selle siis kui üks õhtu laua alt läbi roomas/käputas. Üle 10 sõna ei ütle, kuid saab aru kõigest mis talle räägitakse ja mis tal teha palutakse. Tal ka omad kindlad lenmikud asjad millega mängib. Vahel unustab ennast lausa pooleks tunniks nt klotsidest torni ehitama. Teine kord ei viitsi seda 5 minutidki teha. Kuna ta meil peres üksik laps hetkel veel ja lasteaias alles hakkab käima, siis on ka harjund üksi mängima. Teiste laste seltsis alguses jälgib ja mängib ka üksi ja siis mingi hetk lööb kampa. Sööb ise küll aga söögiisu kõikuv (hammaste tuleku ajal söögiisu kehv vahel). Söömisega on paljudel lastel probleeme mingis vanuses. Uute asjadega harjumine jne. Muidy on väga rõõmus ja seltsiv, räägib omas keeles pikad jutud meile maha ja mürada meeldib palju. Mingeid kahtlaseid klaasistunud pilgul tühjusesse vaatamist jms pole olnud. Sa tõesti mõtled üle.

Kui sa inglise keelt oskad, siis vaata videosid youtubest “early signs of autism”. Olulised momendid on pigem need, kas ta loob pilkkontakti, kas reageerib kõnetamisele, kas mõistab kõne kui sa annad mingeid korraldusi, kas ta matkib täiskasvanuid…

Kas just autism, kuid mina räägiksin küll mõne pädeva spetsialistiga, kas perearsti või psühhiaatriga. Kõne kõneks, kuid üht-teist tähelepanuväärivat oled lisaks loetlenud. Kena, et sa oskad ise kahtlustada. Siis saab ka vajadusel aidata.
Parem ikka varem kui hiljem, eriti sellise päriliku haiguse võimalikkuses. Ehk tehakse sellel juhul mingid uuringud, ma ei tea.
Kui laps ei saa õigel ajal oma ajule vajalikku tuge, siis pärast ei pruugi tasa teha saadagi. Igasugused komisjonid ja erilasteaiad-koolid on ju lapsi täis – kusagilt nad tulevad. Enamasti pole keegi kaheselt mingit ilmingut tählepanuväärseks nende käitumises pidanud.

Mul on kodus sama vana poiss. Ütleb 3 selget sõna. Samas, aru saab põhimõtteliselt kõigest (vii, too, anna, tee, aita jne). Sööb ise.
Pea tagumine hakkas umbes 1a2k vanuselt. Seda teeb ta siis, kui ei suuda ennast väljendada. Ja siis ka kui kui ei saa, mida tahab. Sõnu on vähe, aga väljendusoskus väga hea. Üldiselt saame 90% juhtudest aru, mida ta soovib.
Roomab ka mõnikord nalja pärast või kui autodega mängib. Ma ei muretse. Näen iga päev kuidas ta pisikesi asju juurde õpib ja meid kogu aeg “abistab”.
Seega teemaalagataja laps kõlab minu jaoks küll üpris tavalisena.

Jah, soovitan ka neuroloogi juures käia. Aga arvan ka, et nt kõne asjus muretseda on veel vara. Katsu rohkem jälgida seda kõnest arusaamist ja tähelepanu pööramist, “oma maailma sukeldumist”. Teiste lastega koos mängima õpitaksegi alles kuskil 3-aastaselt.

Kägu kirjutas:

Nii väikese puhul on väga raske mingeid järeldusi teha

meil on lapseeas diagnoosimine ju lapsekingades, praktiliselt sama mis arengumaades.

Töötan igapäevaselt autistlike väikelastega ja soovitan teemaalgatajal kiirkorras pöörduda neuroloogi poole. Sinu lapse käitumises on iseäralike jooni, eriti see kätega lehvitamine nt. Ka muud käitumisjooned viitavad autismile, kui need esinevad tunduvalt intensiivsemalt kui tavalapsel. Seda on kirjelduse järgi raske tuvastada, selleks on vaja spetsialistil last vaadelda. Väga tihti siiski vanemate kahtlused on õiged. Ja varajane märkamine ja teraapia on see mis sinu last aitab.

Täiesti tavaline kahene.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Töötan igapäevaselt autistlike väikelastega ja soovitan teemaalgatajal kiirkorras pöörduda neuroloogi poole. Sinu lapse käitumises on iseäralike jooni, eriti see kätega lehvitamine nt. Ka muud käitumisjooned viitavad autismile, kui need esinevad tunduvalt intensiivsemalt kui tavalapsel. Seda on kirjelduse järgi raske tuvastada, selleks on vaja spetsialistil last vaadelda. Väga tihti siiski vanemate kahtlused on õiged. Ja varajane märkamine ja teraapia on see mis sinu last aitab.

Kui sa töötad tõesti igapäevaselt autistlike väikelastega ja suhtled nende vanematega, siis ma panen sulle südamele, et niiviisi ei tohi vanematele peale hüpata.
Teadaannet või kahtlustust, et lapsel võib olla raske ja ravimatu terviseseisund, mis invaliidistab ta pöördumatult ja ilma igasuguse lootuseta paranemisele, tuleks vanematele edastada ettevaatlikult, väga valitud sõnadega ja lisada tuleb maksimaalselt suur kogus kaastunnet ja empaatiat. Kui sa seda ei suuda, siis ära parem üldse midagi ütle.
Kui vanemale selle autismikahtlustusega lihtsalt lajatada, siis kust sina tead, et see ema ei võta last sülle ja ei hüppa temaga lihtsalt katuselt alla?
Mina panin käe enda ja oma lapse elu külge, kui psühholoog mulle täiesti ükskõikselt ja hoolimatult teatas, et loomulikult on mu laps autist, see on ju ilmselge.
Nii ei tohi teha.
Hiljuti käis mu tuttav oma lapsega psühholoogi juures, toitumisnõustamisel. Psühholoog tegi testid ja uuringud ning nagu muuseas ütles emale, et kas teile ei tundu, et teie laps on natukene autistlik?
Nagu oleks see mingi tühiasi. Aga kas see oleks normaalne, kui lähed lapsega perearsti juurde vereproovi tegema ja perearst ütleb, et kas teile ei tundu, et teie lapsel on vähk?

Iseenesest on see õige, et tuleb arstide poole pöörduda ja uuringud ära teha. Aga see varajane märkamine ja teraapia on pullikaka. Minu laps on varakult märgatud ja kõik teraapiad saanud, aga see ei ole tama autismi vähemalgi määral muutnud. Ta on täpselt samasugune sügav autist 3-aastase arengutasemega. Mitte ükski teraapia seda ei muutnud ja ei muuda ka tulevikus.

Autism ei ole sama, mis vähk vms haigus. Tegemist on neuroloogilise eripäraga, millega tuleb lihtsalt arvestada ja elama õppida. Ma tean väga väga paljusid doktorikraadiga autistlike inimesi, kes on lõpetanud tavakoolid ja elavad nagu tavainimesed. Jah eks nende alluvatel ja perel on natuke keeruline. Ja enamasti ütlen ka kohe lapsevanematele, et näen nende lapse probleemide peapõhjusena autistlike jooni ja soovitan kohe erirühma ja teraapiatega alustada. Kaasa tundmine ja koos nutmine ei ole see, mis lapse arengut toetab.

Mis puutub konkreetselt teie lapse arengusse, siis tegemist on üliharuldase juhtumiga. Olles töötanud üle 100 erineva lapse ja noorega, ma pole mitte kunagi näinud, et laps teraapias ei arene. Enamik siiski hakkab poole aasta jooksul kõnet mõistma ja aasta jooksul rääkima ja seda ka siis kui laps isegi helile ei reageeri. Mõned hakkavad ka väga väga hästi rääkima ja saavutavad testimisel keskmisest kõrgemaid punkte (ennem teraapiat enamasti hinnatakse nende oskuste tase 1-2 a mahajäänuks). Jah on lapsi, kes ei hakka rääkima, kuid nende laste areng on juba algusest peale kulgenud suure hilinemisega ja enamasti on neil mingi geneetiline sündroom. Aga ka need lapsed arenevad. Seda et areng täielikult peatub juba 3 a lapsel kuulen küll esmakordselt, teismelistega on pisut teine lugu.

Kägu kirjutas:

Ma ei tea, mida teie selle autismi all mõistate, aga minu silmis ei ole kergelt omapärased inimesed (tänapäeval tuntakse seda Aspergeri sündroomi nime all), kes on võimelised doktorikraadi omandama ja tavalist elu elama, mingid autistid. Selles mõttes ma olen nõus, et tegemist on neuroloogilise eripäraga, mida ei pea haiguseks pidama. Sellised inimesed võivad elada tavalist elu ja saada oma doktorikraadid ka ilma igasuguse teraapiata. Toetav kodu ja sallivad lähedased on nende puhul parem teraapia, kui ükskõik millised meditsiinilised vahendid. Samuti ei ole nii kergeid autistlikke jooni väikelapseeas tavaliselt võimalik diagnoosida, vaid enamasti avalduvad need koolieas.

Need autistid, kes väikelapsest peale oma pead vastu seina või põrandat peksavad, käsi lehvitavad ning ainult kümmekond sõna oskavad ja neid lõputult korrutavad, on ikkagi palju raskemas seisus, kui mingisugune neuroloogiline eripära.
Selliseid lapsi ja noori võite te näha igas toimetuleku-ja hooldusklassis ja selliseid täiskavanuid võite te näha hooldekodudes. Doktorikraadist ja tavaelust ei või selliste puhul juttugi olla. Nende tulevik on hooldekodu. Muidugi võib neid õpetada ja teraapiat teha, aga see ei muuda oluliselt midagi. Minu laps näiteks on koolis õppinud trükitähtedega lühemaid sõnu kirjutama ja lugema ja mina olen teda õpetanud riietuma ja ise wc-s käima ja eks ta on tasapisi muidki oskusi omandanud, aga ma ei näe, et see suures plaanis tema elu muudaks. Sügav puue ja täielik võimetus iseseisvaks eluks on tal sellest hoolimata. Tema ainuke tulevik on hooldekodu. Samasugune areng ja tulevik oleks tal olnud ka ilma teraapiateta. Ta ei ole üliharuldane. Enamik tema kooli-ja klassikaaslasi on samasugused. See on täiesti tavaline autism ehk Kanneri sündroom ja sellel ei ole teadaolevalt geneetilist tagapõhja.

Ma panen väikese lugemismaterjali ka siia juurde, et oma seisukohti põhjendada.

https://marialaada.wordpress.com/rehabilitatsioon/pervasiivsed-arenguhaired/

Mulle tundub, et teemas on erinevate kogemuste ajendil tekkinud väike möödarääkimine. Autism tõepoolest pole haigus, vaid neuroloogiline eripära, kellel siis kuidas see avaldub, kuid pole välistatud, et autismiga võib KAASNEDA ka vaimse arengu mahajäämus, nagu siin kirjeldati: et laps on 3-aastase tasemel ja ei arene. Võib loomulikult nii olla, aga sellisel juhul on lapsel ka vaimupuue. Mingil määral loomulikult areneb ka tema, omades piirides. Olen ise töötanud nii täiskasvanud erivajadustega inimestega (sh autistidega, kel on lisaks autismile ka vaimupuue ja samuti kel seda ei ole – vahe on ilmne) kui hooldusasutuses viibivate lastega, aga ma mingil juhul ei jagaks autistlikke inimesi viisil, et keegi on rohkem või vähem autist. Oluline on, milline on nö inimese pakett tervikuna.
Nt minu enda laps, kes muidu on minu arvates suhetliselt leebelt autistlik, ei suuda kuidagi pliiatsiga kirjutama õppida sel lihtsal põhjusel, et ta ei suuda taluda kui käsi vastu paberit puutub. Arvestades, kui palju selline väike “kiiks” tema elus ümberkorraldusi ja tegematajätmisi põhjustab, ma ei leia, et see oleks kuidagi “teisejärgulisem autism”.
Aga teemaalgatajale jätkuvalt: üle muretseda ei maksa, jälgi, vajadusel konsulteeri spetsialistiga, aga selles eas käituvad paljud lapsed sarnaselt.