Lugesin teemat laagris pisikese karukesega käinud 10-aastasest. Seal oli veel vanemaid kommenteerimas, kes ütlesid, et nende 11-aastased pakkisid laagrisse kaisukaru kaasa. Ei hakanud seda teemat kaaperdama. Tahtsin küsida, kas see on mingi lapse tüüp, kellel on pikalt kaisukarud ja tean, et paljudel on ka mingid nartsud tudulappideks, mis magama jäädes pihku surutakse. Minu jaoks arusaamatu fenomen. Kummalgi minu kahest lapsest pole olnud ei lemmik-kaisukat ega tudulappi. Muidugi olid neil väikestena pehmed mänguasjad, aga need olid pigem lastetoa kujunduselemendid, mitte talismanid ega turvatunde tekitajad. Oma lapsepõlvest ma ka ei mäleta, et mul oleks olnud kaisuloom või tudulapp.
Kuna oma lastel neid polnud, siis olen alati mõelnud, et kooliealised lapsed on kindlasti juba vanad kaisukate ja lappide jaoks. Ühe sugulase lapsel oli ka veel 12-aastaselt tudulapp aktiivselt kasutuses. Kui see ükskord meie maakoju maha jäi, pidime selle järele saatma. Mõtlesin tookord, et see laps on vist oma east noorem, pole piisavalt kiire arenguga. Kas ma tegin talle liiga?
Kas saab välja tuua, miks osadel lastel on need kaisukad ja lapid, aga teistel mitte? Kas on ka mingi vanus, kui võiks öelda, et nüüd on küll laps selle jaoks liiga vana ja kui ta ikka veel kaisuka või lapiga magab, näitab mingit puudujääki tema isiksuses või arengus? Või oleks ok, kui 16-aastane magab veel kaisukaruga ja eksamite ajal surub pihku rätikunartsu?
Teema: kaisukarud ja tudulapid
Minu 8- ja 10-aastastel poistel on kaisukad. Ühel lausa pool voodit neid täis. Üks käib katsetega eliitkoolis, teine tavakoolis tubli. Pole neil ühtki häda. Jah, laagrisse minnakse ilma kaisukata. Haiglasse operatsioonile aga võeti kaisukas opituppagi kaasa. Ei taipa probleemi näha…
Minu 11- ja 12-aastastel (ka) poistel on kaisukad. Olid ka laagris kaasas. Julgesid kohvrist välja võtta, keegi ei narrinud. Aga ega nad nendega ei mänginud ka, need on vaid vooditarbed 🙂
Minu nooremal vennal oli kaisukas magades voodis kaisus vist küll nii kaua kuniks naise võttis (nu keskkoolis mäletan, et oli tal veel kaisukas, üks ja seesama, see kaisukas oli varem veel meie vanema venna oma, mitu korda elujooksul parandatud jne). Nüüd on tal endal 2 kooliealist last, üks laps on ka “kaisukalaps”. Kui koolis veel ei käinud, tassis oma karu igale poole kaasa, kuhu läks, nüüd piirdub ainult magades kaissu võtmisega. 2.laps ei ole kaisukast huvitatud, pehmete mänguasjadega vahel mängib, kuid kaissu ei võta, tudulappi ka pole jne.
Mina ise polnud ka lapsena kaisukatest huvitatud, ei tundnud puudust, tudulappi ka ei olnud.
Minu enda lapsel oli tudulapp suur talisman, kui kooli läks, siis “võõrutasime” ära, sest ta kippus seda lappi närima ja lutsima. Nüüd on tal kaisukad, voodis on neid suur hulk, kui kuskile ööbima läheb, siis valib endale ühe kaisuka kaasa. Kui arsti juures oleme käinud, siis ka võimalusel võtab alati mingi kaisuka kaasa ning ma ei tea kas seetõttu, kuid ta pole kunagi nutnud (hüsteeritsenud), kui peab vereproovi andma või süsti saama.
Ju siis jah on erinevaid inimesi, kelle jaoks see on oluline ja kelle jaoks ei ole. Minu arust võib inimesel kaisukas olla ka täiskasvanuna. Kaisuka omamine ei kahjusta küll kedagi ning need, kes tunnevad naudingut kellegi norimisest seetõttu, et tal on kaisukas, need on tegelikult ise katkise hingega ning puuduliku turvatundega, sest ükski enesekindel, armastav inimene ei kiusa ega narri teist. Seda, et kedagi narritakse kaisuka pärast tuleb ka mõneti täiskasvanute suhtumisest, et kaisukad on tittedele
Mul oli mingit sorti kaisukas keskkooli lõpuni, pigem siis padja eest. Kodust välja küll ei vedanud. Koolieksamid tegin viiele kõik viis eksamit, ülikooli sain tol ajal kõige suurema konkurentsiga alale.
Mina jälle ei saa aru sest kaisuloom-sisustuselement. Kaisulooma mõte ja eesmärk ongi, et see on kaisus. Või ei? Või peaks siis kaisus vaasi hoidma.
Täiskasvanud kaisutavad patja või tekki…
Ma arvan, et siin pole iva mitte selles, et nad just karukest kaissu vajavad, vaid arvatavasti on tegu inimtüübiga, keda uued olukorrad häirivad ning kes vajavad keskmisest enam rutiini. Ja pole vahet, kas ta harjub lapsest peale magama karu, sokk, lapp või padi kaisus, igal juhul on tal kergem võõras kohas selle tarbega uinuda. Eks sellest vajadusest kasvatakse välja, kui hirm uute olukordade ees väheneb. Ja no kui ei vähene – siis ei kasvagi, jääbki inimene vajama seda harjunud eset kaissu. Mu pojal on küll karuke olemas, aga ega kaissu teda enam võeta, samas kui ta voodist kadunud on, siis otsib alati enne üles, kui magama läheb. Istub see karu voodinurgas. Samas laagrisse pole karukest küll kaasa soovinud võtta. Seda ma ausalt öeldes hästi ette ei kujuta ning arvan, et ikka väga suur risk on selliselt karuga magades naerualuseks saada. Hästi on läinud neil lastel, kellel karust kaisus probleemi pole tekkinud.
Pojal 12 a on väike talismankoer ja tütrel 14 a on jänes. Võtavad neid kaasa, kui on mitmepäevane kodust eemal viibimine. Mõlemal lapsel on see loom titeeast saati.
Tütrel on palju laagreid seoses hobiga ja alati on juhendaja infokirja lõppu kirjutanud, et ja mitte unustada patja või mõmmit koduigatsuse raviks.
Minu laps magas 11 aastat, minu hommikumantel kaisus ja vajadusel nn abitekina kasutusel. Alla aastasena sattusime haiglasse, seal sai teda selle abil magama keeratud ja nii see jäigi. Koolieelikuna tassisime seda igale poole kaasa, kui kuskil võõras kohas oli vaja magada. Ise väitis, et sellel on kodulõhn ja aitab hästi magada. Rahustas ja andis sooja ka, selle sisse keeratult sai telekat vaadata jne.
Minul polnud kahju ka, las olla lapsel üks hea turvaline ese.
Nüüd mõni aeg tagasi loobus ise vabatahtlikult ja andis ära, et ema, tee sellest nüüd mulle padjapüür. Aga see on veel tegemata.
Mul on mehel kaisukas (lapsepôlvest ema kootud lôvi).
Meil on kaks last. Üks pole kunagi kaisukatest hoolinud, mingit tudulappi vmt pole ka olnud, kui väikelapsena ka mõne kaisuka voodisse võttis, siis pigem noorema õe eeskujul. Noorem laps aga valis endale aastaselt ühe kaisuka ja sellega ta siis magas läbi aastate, tassis ka lasteaeda lõunauneks kaasa, kooliajaks oli kaisukas korduvatest pesemistest ja igapäevasest vatti saamisest üsna vilets juba, aga lapsele ikka väga tähtis, ikka kontrollis, et kas kaisukas on olemas ja tema voodis õhtut ootamas. See on talle ese, mille olemasolu on tähtis, saab väga hästi hakkama ka selleta, nt paaripäevasele reisile seda ilmtingimata võtma ei pea (on koju unustanud ja tagasi järgi minna polnud võimalik, see häiris teda, aga mitte nii, et midagi ära oleks rikkunud).
Nii et mina ei imesta enam ega pöörita silmi, et kas tõesti on suurematel lastel IKKA VEEL mõni asi, mis on tähtsam kui teine. Sellised teemaalgatused aga tunduvad alati kuidagi halvustavad, jääb lihtsalt mulje, nagu teemaalgataja mõtleks, et sellised lapsed on kuidagi imelikud või memmekad vmt. Kuidagi kalk suhtumine ja ebakindel, nagu inimene kardaks, et on käitumisi, mis kohe mitte kuidagi ei sobi ja siis pelgab, et äkki tema juures ka neid leitakse, et seda vältida, siis otsib vigu teiste juures, et ennast paremini tunda. Ma kujutan ette, kui teemaalgataja lapsed kuidagi raamist välja peaks kunagi käituma, siis oleks see talle vist paras katastroof.
Ja kui sa puudujääke arengus otsid, siis kui ma enda lapsi vaatan, siis enesekindlam ja oma emotsioonidega paremini hakkama saavam on hoopis ühte kaisukasse kiindunud laps, vanem laps, kes kaisukatest kunagi hoolinud pole, on kinnisem, kogub ja peidab emosioone ja siis plahvatab, põeb rohkem teiste arvamuse pärast ja vajab rohkem meie toetust.
See, et suurem laps julgeb oma kaisukat laagrisse kaasa võtta, hoolimata sellest, et võib olla lapsi, kelle vanemad teda selle pärast taga räägivad, näitab pigem lapse sõltumatust ja enesekindlust.
Kui keegi tõesti eksamile talismaniks kujunenud esemega läheb, siis õnn kaasa, kui selline asi aitab seda inimest psühholoogiliselt, siis miks mitte, olgu see siis kasvõi titeeast pärit “tudulapp”. Minul on enda lapsepõlve kaisukas, üks pehme mõmmi, ka maakodus siiani alles. Seda on seal lihtsalt mõnus vaadata, tulevad igasugused lapsepõlvemängud meelde.
Minu 11- ja 12-aastastel (ka) poistel on kaisukad. Olid ka laagris kaasas. Julgesid kohvrist välja võtta, keegi ei narrinud. Aga ega nad nendega ei mänginud ka, need on vaid vooditarbed ????
Meil suht sama seis poistel (9 ja 11 a): ei mängita, ei hoita kaisus, ei võeta tegelikult reisilegi kaasa, aga tahavad, et kunagi kingitud kaisukad endiselt voodis oleksid. Vahel kasutatakse mõnda neist padjana.
Lapsed on andekad nii tavalistes kooliainetes kui muusikas, käivad olümpiaadidel ja võistlustel ning saavad häid kohtigi.
Õnneks kannatavad need kaisukad kõik pesumasinas pesemist, seega minupärast olgu need neil voodis kasvõi kodunt väljakolimiseni.
Kaks poega – 8 ja 14 – ei ole iial mingeid kaisukaid kasutanud. Kummalgi on suur karvane mänguasi, mille minu vanemad kinkisid – aga see on kapi otsas. Ei ole kunagi vajanud mingeid abivahendeid magama jäämiseks või turvatundeks.
Samas, kui mõnel lapsel on – siis las olla.
Minu jaoks on kummastav, et üks täiskasvanu ja lapsevanem võib olla niivõrd häiritud empaatiavõimega. Mul on seega tunne, et ainuke, kes siin arengust maha on jäänud, oled sina. Kui ühele lapsele selline asi turvatunnet pakub, siis mida sealt enam edasi kummastada on? Sinu stiil on külm ja kalk ning arvatavasti oled seda ka lapsevanemana. Kummastav, ma ütlen kummastav on see maailm.
Minul on kolm last ja kaisukad on neist ühel. Mitu kaisukat.
See laps on teistest kiirema arenguga olnud ja oma tegemistes (sh õppetöös) tunduvalt iseseisvam teistest.
Minu jaoks on kummastav, et üks täiskasvanu ja lapsevanem võib olla niivõrd häiritud empaatiavõimega. Mul on seega tunne, et ainuke, kes siin arengust maha on jäänud, oled sina. Kui ühele lapsele selline asi turvatunnet pakub, siis mida sealt enam edasi kummastada on? Sinu stiil on külm ja kalk ning arvatavasti oled seda ka lapsevanemana. Kummastav, ma ütlen kummastav on see maailm.
No see postitus suisa nõretab empaatiast ja soojusest.
Minul oli ca 26. eluaastani kaisukas kaisus, selline parajalt suur. Siis sai selle aeg läbi ja edasi olen patja kaisutanud. No ei tule mul und ilma, et midagi, kedagi kaisus oleks, lihtsalt magamisasend selline.
Meil on kaks last. Ühele on kaisukad kogu aeg tähtsad olnud. Väiksemana võttis oma lemmikut igale poole kaasa. Nüüd suuremana (11a) on tal kaisukad voodi peal, magades võetakse aeg-ajalt ka kedagi kaissu. Kodunt kaugemale minnes on tal ka tavaliselt mõni kaisukas kaasas.
Teisel lapsel (8a) pole kaisukad eriti olulised olnud, ainult esimesel lasteaia-aastal oli tal kaisukas kaasas.
Inimesed on lihtsalt erinevad. Mulle tundub, et ühel eelneval vastajal oli õigus, et kaisukad on pigem neil lastel, kellel võõraste olukordadega/kohtadega kohanemine on raskem. Vähemalt oma laste pealt vaadates tundub nii.
Muidu tunduvad mu oma lapsed igati eakohaselt arenenud. Koolis läheb mõlemal kenasti, trennides/huviringides samuti.
Minu vanemal lapsel oli kaisukaru, kellest loobu umbes 8-9 aasta vanuselt. Siis enam kaasa ei vedanud, aga hiljem hoidis ikka oma toas (küll mitte voodis).
Nooremal on selline õhuke tekk, millega päevaunes magas. Mingi hetk oli see ka vankris magamiseks. Hiljem hakkas lasteaeda ka kaasa võtma.
Käime tihti reisimas ja vanavanemate juures ning ööbime ka seal ja see tekk toob alati hea une ja rahustab. Selle teki all saab magada lennukis ja bussijaamas ja võõras hotellis ja telgis.
Nüüd on poeg juba 10-aastane ja ma märkan, et see tekk on küll kaasas kodust väljas, kuid pole enam nii oluline.
Küsisin ükskord temalt, et miks sulle see tekk on tähtis. Ta vastas, et tal on siis tunne, et mina kallistan teda, kui ta ise tekki kallistab.
Leian, et sellise kaisuteki olemasolu on palju kergemaks teinud mitmeid situatsioone ja annab vajalikku lisatuge lapsele raskel hetkel.
Tütrel on palju laagreid seoses hobiga ja alati on juhendaja infokirja lõppu kirjutanud, et ja mitte unustada patja või mõmmit koduigatsuse raviks.
mul meenus just sama asi, et kuigi minu omadel pole sellist sõltuvuslikku suhet kaisukatega olnud, siis laagrikirjades on kaasavõetavate asjade hulgas alati mainitud kaisukaid 🙂 järelikult ei need kaisukatega lapsed mingid erilised erandid, vaid pigem norm. minu lapsed seevastu käivad laagrites oma padjaga.
Naljakas, et nii paljud on minu teemaalgatust miinustanud ja kommenteerinud, et ma justkui halvustan kaisukatega lapsi. Küsisin lihtsalt minu jaoks võõra nähtuse kohta, et sellest rohkem teada saada. Enda meelest tegin seda neutraalses toonis. Kui peaksin saama sõbraks inimesega, kellel on kurt laps, ja küsiksin siit foorumist, kuidas kurtidega suhelda, kas siis see oleks kurtide halvustamine? Oh teid lumehelbekesi küll!
Sinu arusaamine neutraalsest toonist ei ole ilmselgelt sama, mis enamikul inimestel. Minu jaoks on mõlemad su postitused pigem halvustavas toonis.
Naljakas, et nii paljud on minu teemaalgatust miinustanud ja kommenteerinud, et ma justkui halvustan kaisukatega lapsi. Küsisin lihtsalt minu jaoks võõra nähtuse kohta, et sellest rohkem teada saada. Enda meelest tegin seda neutraalses toonis. Kui peaksin saama sõbraks inimesega, kellel on kurt laps, ja küsiksin siit foorumist, kuidas kurtidega suhelda, kas siis see oleks kurtide halvustamine? Oh teid lumehelbekesi küll!
Aga sain teada, et kaisukad on paljudel lastel ja need lapsed on täiesti normaalsed. No tore siis ju!
Solvusid miinuste pärast või?
Minu 8 a lapsel on ribadeks kulunud kaisutekk, mis sai talle armsaks 1a vanuselt. Teistel lastel lemmikkaisukaud pole. Mis mulle väga meeldib, on see, et pehmete mänguloomadega on meie peres kõik lapsed mänginud. Nad on vist igas rollimängus peaosalised olnud. Tore, et nad on aktiivselt kasutuses, mitte ei võta lihtsalt mõttetult ruumi.
Minul endal oli esimesel eluaastal kingitud kaisujänes, kellega magasin keskkooli lõpuni. Lihtsalt hästi mõnus tunne oli seda kaissu võtta, pehme, toetas käsi kuidagi. Kooli lõppedes hakkasin tundma, et enam pole nagu nii mõnus, hoopis segama hakkab, voodis jääb ruumi väheks, hommikuks oli alati kadunud kaisust, kuskil põrandal või voodi teises otsas. Siis enam seda kaissu ei võtnud.
Nüüd mu oma lapsel on ka kaisukad, aga huvitav on see, et temal pole mitte üks ja ainus (püüdsin talle imikueas anda just ühte voodisse kaissu,et äkki jääb paremini magama – ta mul kehva magaja eluaeg olnud), vaid igal õhtul valib, kelle ta just sel öösel kaissu võtab. Nii et pole seda “klassikalist” turvaeset, aga midagi kaissu tahab ikka võtta. Hommikuks on see tavaliselt voodisse kuskile ära eksinud, nii et öö läbi kramplikult kaisus pole.
Arvan, et kaisukad on iseenesest hea lahendus, sageli aitavad last rahuneda ja olukorraga kohaneda. Tore ju, kui lapsel seda vaja polegi. See on nagu lutiga – hea, et on olemas, kellel vaja, kasutab. Aga kui laps ei taha, veel parem, pole hiljem võõrutamisega vaeva vaja näha. Aga halba need kaisukad minu teada küll kuidagi ei tee. Keegi siin mainis, et isegi ta mehel on lapsepõlve kaisukas veel olemas. Armas ju.
Minul käib tudupadi alati reisidel kaasas. Uinudes on see mul kõrva peal, et vähem välismüra segaks. Hea kaaslane nii lennukis, hotellis kui ka telkimisel. Aastaid tagasi ma patja reisidele kaasa ei võtnud, aga kui lugesin, et Toomas Henrik Ilvesel käib oma padi reisidel kaasas, siis sain ka hoogu juurde. Ja tõesti on väga mõnus oma padjaga uinuda või seda kaisus hoida.
Kuidas sa räägid? Kas see on sinu arvates ilus või loodad lahe välja paista? Õudne suuvärk ikka.
Miks sa sapine inime siia postituse teed?
…mingid nartsud tudulappideks, mis magama jäädes pihku surutakse.
Kas on ka mingi vanus, kui võiks öelda, et nüüd on küll laps selle jaoks liiga vana ja kui ta ikka veel kaisuka või lapiga magab, näitab mingit puudujääki tema isiksuses või arengus? Või oleks ok, kui 16-aastane magab veel kaisukaruga ja eksamite ajal surub pihku rätikunartsu?
Kas see on ikka neutraalne suhtumine?
Sellised teemaalgatused aga tunduvad alati kuidagi halvustavad, jääb lihtsalt mulje, nagu teemaalgataja mõtleks, et sellised lapsed on kuidagi imelikud või memmekad vmt.
Ta ju vihjab lausa, et arengupeetusega.
Jah, see on mingi lapse tüüp. Kui laps tunneb vajadust kaisulooma järgi, on ta keskmisest intelligentsem laps. Ka tundlikum, sest vajab rohkem turvatunnet.
Teiseks, pole kaisukate nimed kalts, narts, lapp, räbal jne.
Ja selline kaisuloom või kaisurätik võib olla vanusest sõltumatult isegi teismelisel. Tavaliselt kodunt kaugele minnes ikka võtad oma kõige armsama asja kaasa. Mis selles imelikku on?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
