Palun lapsevanemad tehke kooli ja õpetajaga koostööd kui saate koolist teate või märkuse lapse käitumisprobleemide kohta.
Kui kodu õigustab ja süüdistab hoopis kooli ja õpetajat, siis sellega ei saavuta mitte midagi. Saavutab selle, et algklassides
tekkinud käitumisprobleemid jätkuvad ja suurenevad veelgi põhikoolis.
Uskuge õpetajat, mitte alati oma õigustavat last.
Oehh, olen alati rõhutanud, et kool peab lapsi õpetajama, mitte kasvatama. Ja vanemad vastutavad oma laste käitumise eest, kuna laps on kodu peegel.
(ei ole õpetaja, olen koolis hoolekogu liige ja tean neid probleeme).
Esiteks – kool paratamatult kasvatab, tehku siis seda juba teadlikult.
Teiseks – sellises pingelises keskkonnas nagu kool on vaja paljudel inimestes koos hakkama saada. See ongi alati keeruline ja eeldab kohanemist ja kompromisse, täpselt nagu hiljem töökohal. Suhtumine, et kool annab teadmisi ja kui keskkond käest ära läheb, siis see on selliste vanemate puhul lihtsalt paratamatu, ei ole mõistlik.
Kolmandaks – probleem on muidugi teada – vanemad on katkised isiksused, kelle jaoks laps on osa nende enesepildist. Selle asemel, et objektiivselt kõrvalt vaadata ja last aidata, reageeritakse emotsiooniga. Selle mahavõtmise ainuke töötav meetod on see, kui enne igasuguste pretensioonide esitamist on õpetaja isiklikult vanemaga kohtunud ja mingi teatava suhte loonud, mille baasilt saab hakata kritiseerima. Kui keegi suvaline inimene, kelle hime sa oled kaks korda kuulnud, saadaks sulle meili teel kriitikat sinu kohta, kas sa võtad seda tõsiselt või mitte? Iga aineõpetaja iga vanemaga kohtuda ei jõua, aga klassijuhataja probleemsete laste peredega peaks. Ja tegema seda enne, kui on tekkinud olukord, mida peab hakkama lahendama. Või sotsiaalpedagoog – st koolil peaks olema süsteem, kuidas vanematega näost näkku kohtutakse.
See siiski päris 100% nii ei ole, et alati on õpetajal õigus ja iga lapsevanem hoiab alateadlikult esmalt ikka lapse poole. Ja kui seesama laps on kodus niisugune, et mingeid käitumisprobleeme ei ole, aga koolist saabub märkuseid, siis kas ikka on viga neis vanemates, äkki on koolis midagi viltu? Niisugune küsimus paratamatult tekib.
Mina küll õpetajaid pimesi ei usu. Võib küll olukorda analüüsida, aga kui mu laps ei ole mingi juba enne kooliiga avaldunud käitumisprobleemidega kraade, siis ma oleks üsna ärritunud, kui koolist mingi õpetaja mulle rääkima tuleb, et laps “ei oska käituda”.
Mina muuseas olin koolis viieline õpilane, aga käitumise hinne oli ükskord lausa mitterahuldav. Sest mingi teine laps käis minu peale kaebamas, nagu ma oleks kooli nurga taga suitsetanud. Algklassides. Õpetaja mind ei uskunud, häbistas klassi ees ja pani mitterahuldava. Nii et mina kohe kindlasti ei usalda õpetajaid ja nende jutte oma lapse ebarahuldava käitumise kohta, kui ma kodus niisugust ebarahuldavat käitumist ei näe.
See siiski päris 100% nii ei ole, et alati on õpetajal õigus ja iga lapsevanem hoiab alateadlikult esmalt ikka lapse poole. Ja kui seesama laps on kodus niisugune, et mingeid käitumisprobleeme ei ole, aga koolist saabub märkuseid, siis kas ikka on viga neis vanemates, äkki on koolis midagi viltu? Niisugune küsimus paratamatult tekib.
Mina küll õpetajaid pimesi ei usu. Võib küll olukorda analüüsida, aga kui mu laps ei ole mingi juba enne kooliiga avaldunud käitumisprobleemidega kraade, siis ma oleks üsna ärritunud, kui koolist mingi õpetaja mulle rääkima tuleb, et laps “ei oska käituda”.
Mina muuseas olin koolis viieline õpilane, aga käitumise hinne oli ükskord lausa mitterahuldav. Sest mingi teine laps käis minu peale kaebamas, nagu ma oleks kooli nurga taga suitsetanud. Algklassides. Õpetaja mind ei uskunud, häbistas klassi ees ja pani mitterahuldava. Nii et mina kohe kindlasti ei usalda õpetajaid ja nende jutte oma lapse ebarahuldava käitumise kohta, kui ma kodus niisugust ebarahuldavat käitumist ei näe.
Kui tuleb ainult üks märkus aastate jooksul, siis polegi probleemi, ehk siis kindlasti on juhtumeid, kus õpetaja eksib, aga need on ikka vähemuses.
Valdav osa on siiski sellised olukorrad, et laps lööb kodus vennal silma siniseks ja iga sünnipäev koos sugulastega lõpeb pisaratega, aga vanem ütleb ikka, et kodus on kõik korras ja “ega minu laps ei ole mingi käitumisprobleemidega kraade”.
kindlasti on juhtumeid, kus õpetaja eksib
Jah, aga siin soovitatakse selge sõnaga mitte usaldada oma last, vaid uskuda õpetaja juttu. Kui lapsel on käitumisprobleemid üksnes koolis, siis on viga siiski koolis ja võimalik, et selles õpetajas endas.
Kui tegemist on mingi lapsega, kes kodus venda peksab, no siis on pere nagunii ilmselt selline, et mingi õpetaja märkus enam ei mõju.
Jah, aga siin soovitatakse selge sõnaga mitte usaldada oma last, vaid uskuda õpetaja juttu. Kui lapsel on käitumisprobleemid üksnes koolis, siis on viga siiski koolis ja võimalik, et selles õpetajas endas.
Tüüpiliselt ikkagi ei ole see päris nii mustvalge. Nt tavaline olukord on see, kus lapsele kodus on kõik lubatud, probleeme polegi, kuni vanem tantsib lapse pilli järgi. Koolikollektiivis paraku päris nii ei saa, et teed mis tahad, tekivadki probleemid.
Teine variant, kus probleemid tekivad, on siis kui kodus last füüsiliselt karistatakse ja tihti, laps elab seda koolis teiste peal välja. Kodus ju ei julge, koolis kasutab ära, et seal füüsiliselt ei karistata. Siin peaks muidugi juba lastekaitse sekkuma, aga algul, kuni põhjust ei teata, saab ju laps märkusi võrdselt teiste samamoodi käitunutega.
Kolmas variant on lihtsalt laps, kellel nt õdesid-vendi, kellest jõud üle käiks, pole, aga koolis kiusab teisi. Kas probleem on koolis või lapses?
Veel võib vahel ka päris mõistlik laps sigadusi teha, et teiste hulgas silma paista või kambavaimu mõjul. Selle sigaduse eest oleks siiski mõistlik teda noomida, et käitumismuster ei korduks ja laps mõistaks, millele on mõistlikum keskenduda.
Loomulikult on ka vahel selliseid ekstreemseid alusetuid süüdistusi, sageli (kahjuks siin ühe näite põhjal võib öelda, et mitte siis alati) pole need tulnud pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt teadmatusest, ehk siis üks laps tegi pahandust, aga süüdlaseks peeti teist, kuna juhtunut ei nähtud täpselt või tõlgendati valesti, ja nendel kordadel ongi hea, kui vanema sekkumisel tõde selgub. Aga need on pigem erandid siiski.
Kui lapsel on käitumisprobleemid üksnes koolis, siis on viga siiski koolis ja võimalik, et selles õpetajas endas.
Loomulikult on õpetaja süüdi, kes siis veel. Mis viga kodus hästi käituda, seal ei ole ju õpetajat lapse vabdust piiramas, telefoni käest võtmas, ropendamast keelamas, vakka istuma ja õppima sundimas. ????
Tüüpiliselt ikkagi ei ole see päris nii mustvalge. Nt tavaline olukord on see, kus lapsele kodus on kõik lubatud, probleeme polegi, kuni vanem tantsib lapse pilli järgi. Koolikollektiivis paraku päris nii ei saa, et teed mis tahad, tekivadki probleemid.
Aga analüüsime nüüd, mida see märkus sellises olukorras annab? Vanem ilmselt selle peale oma kasvatusstiili radikaalselt ei muuda, ehk parimal juhul ütleb lapsele, et “kullake, ei ole ju ilus tunnis lobiseda” vms. Teine võimalus, et selline kasvatusstiil tuleb lihtsalt ükskõiksusest ja vanemale ei lähe märkus üldse korda. Igatahes peab õpetaja sekkuma ja tegema lapsele selgeks, et kodus on kodu reeglid ja koolis kooli reeglid. Kooli reeglid kehtestab kool/õpetaja ja nende täitmist koolis viibimise ajal kontrollib kooli personal. Õpetajatel endil on tervislikum sellest aru saada. (Mis muidugi ei tähenda, et tõsiste krooniliste probleemide korral, nt laps lööb kaaslasi, ei tuleks sellest lapsevanemat teavitada ja võimalusel ka kaasata probleemi lahendamisesse. Aga märkused stiilis “ajas tunnis juttu”, on sellisel juhul üsna mõttetud. Mida vanem sellega peale peaks hakkama?)
Teine variant, kus probleemid tekivad, on siis kui kodus last füüsiliselt karistatakse ja tihti, laps elab seda koolis teiste peal välja. Kodus ju ei julge, koolis kasutab ära, et seal füüsiliselt ei karistata. Siin peaks muidugi juba lastekaitse sekkuma, aga algul, kuni põhjust ei teata, saab ju laps märkusi võrdselt teiste samamoodi käitunutega.
Sellistel juhtudel võib laps ka üsna süütute märkuste eest füüsiliselt karistada saada, nii et kui õpetajal on väiksemgi kahtlus tekkinud, võiks siiski piirata märkuste kirjutamist just lapse huvides. Vanematega tuleks suhelda muul moel kui lapsele kirjutatud märkuste kaudu.
Veel võib vahel ka päris mõistlik laps sigadusi teha, et teiste hulgas silma paista või kambavaimu mõjul. Selle sigaduse eest oleks siiski mõistlik teda noomida, et käitumismuster ei korduks ja laps mõistaks, millele on mõistlikum keskenduda.
Jah, aga noomida võib ju ka õpetaja, kellel loodetavasti on parem ülevaade toimunust. Sellised lapsed esitavad nõudlikele lapsevanematele sageli suvalisi vabandusi, mida vanemad uskuma jäävad, kuna neil ei ole ju koolis toimuvast sellist ülevaadet nagu õpetajal. Siin tekibki lapsevanemal dilemma – kas usun last või mitte. Nagu teame, mõnel juhul on õige uskuda, mõnel mitte, aga lapsevanemal on seda olukorda teadmata ja lapse käitumist kambas nägemata kindlasti raskem hinnata.
Miks õpetajad nii väga distsipliini hoidmise vastu sõdivad? Lapsevanem ei tule teil tundi korda hoidma. Siintoodud näitetes ei ole ju tegemist käitumisprobleemidega, st lapsel ei ole midagi viga – õpetaja ja kool võiks hakkama saada küll.
Kui lapsel on käitumisprobleemid üksnes koolis, siis on viga siiski koolis ja võimalik, et selles õpetajas endas.
Loomulikult on õpetaja süüdi, kes siis veel. Mis viga kodus hästi käituda, seal ei ole ju õpetajat lapse vabdust piiramas, telefoni käest võtmas, ropendamast keelamas, vakka istuma ja õppima sundimas. ????
Misasja? Sa kodus lubad ropendada, õpib, kui tahab jne?Ikka päris metsapoole kommentaar.
Märkused on muu hulgas ka selleks, et lapsevanemale ei tuleks oma lapse kehvad käitumise ja hoolsuse hinded üllatusena.
Palun lapsevanemad tehke kooli ja õpetajaga koostööd kui saate koolist teate või märkuse lapse käitumisprobleemide kohta.
Kui kodu õigustab ja süüdistab hoopis kooli ja õpetajat, siis sellega ei saavuta mitte midagi. Saavutab selle, et algklassides
tekkinud käitumisprobleemid jätkuvad ja suurenevad veelgi põhikoolis.
Uskuge õpetajat, mitte alati oma õigustavat last.
Teil oleks mõistlik suhelda siiski nende peredega, kellega teil on probleem. Meie siin foorumis võime arutada, aga teie eest teie mureperede poole pöörduda ei saa me kahjuks kuidagi. Loodetavasti saite siinsest arutelust tuge ja jääb soovida julget pealehakkamist!
Kui lapsel on käitumisprobleemid üksnes koolis, siis on viga siiski koolis ja võimalik, et selles õpetajas endas.
Loomulikult on õpetaja süüdi, kes siis veel. Mis viga kodus hästi käituda, seal ei ole ju õpetajat lapse vabdust piiramas, telefoni käest võtmas, ropendamast keelamas, vakka istuma ja õppima sundimas. ????
Misasja? Sa kodus lubad ropendada, õpib, kui tahab jne?Ikka päris metsapoole kommentaar.
Kodu ja kool on vastandid. Kodus on laps vaba, ta käitumine ja sooritused ei ole pidevalt luubi all ja hindamises. Kodus ei pea laps 7×45 minutit järjepanu vait olema ja õppetööd tegema, telefoni kotis hoidma, selle välja võtmisel ja sõbraga lobisemisel ei saa ta märkust. Kui metsapoole peab olema, et seda mitte mõista.
Märkuste puhul pole küsimus ju lapse korralekutsumises või tema peale kaebamises, vaid just nimelt vanema teavitamises, mis on sageli ka kooli kodukorras kirjas: õpetajal on kohustus ilmnevatest probleemidest vanemat teavitada. Seega ei peaks märkuses nägema rünnakut lapsukese või lapsevanema vastu, vaid pigem on tegu informeerimisega. Mina vanemana eelistan igatahes kursis olla oma laste käitumisega ja on kummastav, et osa vanemaid näib eelistavad pead liiva alla peita (tegeldagu probleemidega koolis, peaasi et mina, vanem, neist midagi ei tea ega pea lapse kohta märkust lugema!).
Minu kogemus näitab, et on palju lapsi, kes käituvad kodus ja koolis väga erinevalt. Mu enda lastest üks on selline, kes elab enda pingeid pigem kodus välja, koolis on aga täielik kukupai. Vahel arenguvestlusel on küll tunne, et kas õpetajad ikka räägivad minu lapsest või mingist unistuste õpilasest, kelle nad on ise välja mõelnud?! Teine on aga kodus igati stabiilne, rahulik ja rõõmsameelne, aga koolis sõprade seltsis võib tähelepanu saavutamiseks lollusi kaasa teha ja korralekutsumise peale läheb trotsi täis, vaidleb vastu, õigustab, isegi kui teab, et tegelikult jah ise käitus valesti.
Loomulikult tegelevadki korrarikkujatega õpetajad koolis, vahetult situatsiooni ajal või selle järgselt, aga on palju tulemuslikum, kui ka lapsevanem intsidendist teab, et lapsega olukord ka kodus läbi arutleda. Laps üldjuhul ju siiski võtab omaks kodu, vanemate tõekspidamised ja hoiakud.
Märkuste puhul pole küsimus ju lapse korralekutsumises või tema peale kaebamises, vaid just nimelt vanema teavitamises, mis on sageli ka kooli kodukorras kirjas: õpetajal on kohustus ilmnevatest probleemidest vanemat teavitada. Seega ei peaks märkuses nägema rünnakut lapsukese või lapsevanema vastu, vaid pigem on tegu informeerimisega. Mina vanemana eelistan igatahes kursis olla oma laste käitumisega ja on kummastav, et osa vanemaid näib eelistavad pead liiva alla peita (tegeldagu probleemidega koolis, peaasi et mina, vanem, neist midagi ei tea ega pea lapse kohta märkust lugema!).
Minu kogemus näitab, et on palju lapsi, kes käituvad kodus ja koolis väga erinevalt. Mu enda lastest üks on selline, kes elab enda pingeid pigem kodus välja, koolis on aga täielik kukupai. Vahel arenguvestlusel on küll tunne, et kas õpetajad ikka räägivad minu lapsest või mingist unistuste õpilasest, kelle nad on ise välja mõelnud?! Teine on aga kodus igati stabiilne, rahulik ja rõõmsameelne, aga koolis sõprade seltsis võib tähelepanu saavutamiseks lollusi kaasa teha ja korralekutsumise peale läheb trotsi täis, vaidleb vastu, õigustab, isegi kui teab, et tegelikult jah ise käitus valesti.
Loomulikult tegelevadki korrarikkujatega õpetajad koolis, vahetult situatsiooni ajal või selle järgselt, aga on palju tulemuslikum, kui ka lapsevanem intsidendist teab, et lapsega olukord ka kodus läbi arutleda. Laps üldjuhul ju siiski võtab omaks kodu, vanemate tõekspidamised ja hoiakud.
Just, lisaks peab märkuseid panema sellepärast, et oleks mingi alus käitumishinnet panna. Miks rahuldav, küsib lapsevanem, ühtegi märkust pole ju!
Laps on kodu peegel? Mu pubekas kodus on täiesti ontlik, vahest harva vaidleb vms. Koolis saab pidevalt märkusi, just jäi varguse ja kanepiga vahele. Kodus me selliseid asju ei propageeri, keegi kellegi silmi siniseks ei löö, lapsed omavahel ei kakle, vanemad ei kakle ega karju üksteise peale. Kuidas selline asi täpsemalt kodust olukorda peegeldab, ma ei oska küll välja mõelda…
Laps on kodu peegel? Mu pubekas kodus on täiesti ontlik, vahest harva vaidleb vms. Koolis saab pidevalt märkusi, just jäi varguse ja kanepiga vahele. Kodus me selliseid asju ei propageeri, keegi kellegi silmi siniseks ei löö, lapsed omavahel ei kakle, vanemad ei kakle ega karju üksteise peale. Kuidas selline asi täpsemalt kodust olukorda peegeldab, ma ei oska küll välja mõelda…
Päris nii lihtne see pole. Last kasvatatakse sünnist saati. Kas saab piisavalt tähelepanu, pole ära hellitatud, kuidas vanemad ise käituvad (näiteks halvustavad teisi inimesi), milline maailmavaade neil on; kärgperenduse ebastabiilsus, vanemate omavahelised suhted jne.
Esiteks – kool paratamatult kasvatab, tehku siis seda juba teadlikult.
Väga vähesel määral on seejuures mõjutajaks ikkagi õpetajad ja rohkem kaasõpilased= igaüks oma kodu peegel.
Kui minu laps läks 1.klassi, siis ma sain ikka korraliku “ehmatuse”. Laps sai igapäevaselt märkuseid, oli kohati isegi vägivaldne jne. Kindlasti ei olnud tegemist koduse kasvatuse või selle puudumisega. Laps käis enne kooli ka lasteaias alates 3.eluaastast. Lasteaias oli kõik ilus ja kena.
Koolis selline äärmuslik käitumine. Ma ka esimese hooga arvasin, et koolis on midagi totaalselt valesti, kui minu laps, kes pole kunagi vägivaldne olnud, lööb teisi jne.
Õnneks oli minu lapsel väga tubli ja mõistev klassijuhataja, kes ei süüdistanud kodu ega last, vaid aitas otsida põhjust ja lahendusi.
2.klassi lõpuks sai laps peale erinevaid uuringuid diagnoosi Asperger+Ath. Kooli minek oli nii suur ja järsk muutus lapse igapäev elus ja rutiinis jne. Ta on sünnist saati olnud tundlik erinevate helide ja müra suhtes. Kodus ja lasteaias me kõik arvestasime selle eripäraga, kuid koolis polnud see võimalik. Inimesi oli korraga liiga palju, lisaks jube lärm vahetundides jne ning laps ei osanud selle olukorraga hakkama saada. Nüüd õpib 5.klassis,on kohanenud, otsib vaikse koha, lisaks saab ravimeid, mis aitavad keskenduda. Käitumine alates 3.klassist eeskujulik ja seda suuresti tänu algklassides õpetajale, kes tegi oma tööd südamega, otsis abi koolipsühholoogilt, sotsiaalpedagoogilt, nõustas meid lapsevanemaid ja kuulas meid.
Mu laps on avanud mu silmad aitamaks mõista, et tihti tegelikkuses laste käitumisprobleemid ei ole seotud koduse kasvatuse või kasvatamatusega ega koolis õpetajate saamatusega.
Meil on väga lihtne näidata näpuga, süüdistada teisi, kuid tegelikkuses on käitumise taga hoopis appikarje või senimärkamata diagnoos.
Kui minu laps läks 1.klassi, siis ma sain ikka korraliku “ehmatuse”. Laps sai igapäevaselt märkuseid, oli kohati isegi vägivaldne jne. Kindlasti ei olnud tegemist koduse kasvatuse või selle puudumisega. Laps käis enne kooli ka lasteaias alates 3.eluaastast. Lasteaias oli kõik ilus ja kena.
Koolis selline äärmuslik käitumine. Ma ka esimese hooga arvasin, et koolis on midagi totaalselt valesti, kui minu laps, kes pole kunagi vägivaldne olnud, lööb teisi jne.
Õnneks oli minu lapsel väga tubli ja mõistev klassijuhataja, kes ei süüdistanud kodu ega last, vaid aitas otsida põhjust ja lahendusi.
2.klassi lõpuks sai laps peale erinevaid uuringuid diagnoosi Asperger+Ath. Kooli minek oli nii suur ja järsk muutus lapse igapäev elus ja rutiinis jne. Ta on sünnist saati olnud tundlik erinevate helide ja müra suhtes. Kodus ja lasteaias me kõik arvestasime selle eripäraga, kuid koolis polnud see võimalik. Inimesi oli korraga liiga palju, lisaks jube lärm vahetundides jne ning laps ei osanud selle olukorraga hakkama saada. Nüüd õpib 5.klassis,on kohanenud, otsib vaikse koha, lisaks saab ravimeid, mis aitavad keskenduda. Käitumine alates 3.klassist eeskujulik ja seda suuresti tänu algklassides õpetajale, kes tegi oma tööd südamega, otsis abi koolipsühholoogilt, sotsiaalpedagoogilt, nõustas meid lapsevanemaid ja kuulas meid.
Mu laps on avanud mu silmad aitamaks mõista, et tihti tegelikkuses laste käitumisprobleemid ei ole seotud koduse kasvatuse või kasvatamatusega ega koolis õpetajate saamatusega.
Meil on väga lihtne näidata näpuga, süüdistada teisi, kuid tegelikkuses on käitumise taga hoopis appikarje või senimärkamata diagnoos.
Keegi pole ju öelnudki, et kui laps koolis teisi lööb, siis kodus teda pekstakse või peksavad vanemad üksteist. Lugesin sinu juttu ja panin +. Mulle meeldis, et sa reageerisid ja kuulasid ka õpetaja juttu, et laps tõesti on koolis halva ja kiusliku käitumisega ja otsisite koos abi ja selle ka saite.
Üldreeglina ja ka siin teemas ju selgub et lapsevanem ei usu mida tema kodus eeskujuliku käitumisega illikukupaist väljaspool kodu räägitakse. Õpetajad ajavad kiusu ja ka teised lapsevanemad valetavad, et minu laps lööb teisi ja ropendab. Need lapsevanemad on probleemsed. Teised on alati süüdi, heal juhul ta võis ju lüüa kuna teine õpilane teda provotseeris. Süüdi on ikka teine.
