Minu ees oli 30-40-aastane proua, kes maksmise ajal liikus oma suure ostukäru ette. Ladus asjad kärust lindile, maksis ära, pakkis asjad kokku ja kadus. Käru jäi ristipõiki kitsasse kassa vahekäiku. Ta nägi küll, et ta käru jäi lohakile ja järgmistele maksjatele jalgu, aga see ei olnud tema mure.
Varem ei ole sellist asja kunagi märganud.
30-40 ei ole proua.
Olen selles vanusevahemikus, 15+ a abielus ja 4 lapse ema. Kes ma siis olen? Preili või?
Hiljuti olin kassast ca meetri kaugusel, et järjekorda minna ja reaalselt üks tädi nägi seda ja lihtsalt jooksis kaugelt ette, selg minu poole ja vaata, et virutas peaaegu korviga. Ma sellistes olukordades lihtsalt imestan, et kas inimesel endal piinlik või imelik ei ole.
Olen vahel sama mõelnud, aga siis meenub mulle üks tuttav vanaproua, kes nüüdseks juba siit ilmast lahkunud. Ta oli jõukast linnaperest, käis EW ajal suures tütarlastekoolis, peale sõda lõpetas ülikooli ja töötas haiglas juhtival ametikohal. Ühtpidi oli ta väga peen proua, lausa daam. Aga teisel hetkel võis käituda ka umbes nii, nagu siin kirjeldatud. Ja ilma igasuguse piinlikkuseta, vaid hoopis endamisi heameelt tundes, et näe, õnnestus kuskilt ootamatult kasu saada. Seda, et teistele võiks selline käitumine olla ebameeldiv ja suisa koomiliselt ebaviisakas, ta minu arvates sellistes olukordades lihtsalt ei tajunud. Võibolla oli see seotud sõjaaja raskete üleelamistega, mis vanas eas välja lõi? Või siis iseloomu veidrustega?
Aga mul on hea meel, et siiski enamasti, nii vanad kui ka nooremad, käituvad teistega arvestavalt. Ka need noored 20 ringis inimesed, kellest vahel räägitakse kui lumehelbekestest ja kui ma sama vana olin, siis räägiti nende põlvkonnast, et näe, saavad vabakasvatust ja maailm on hukas jne. Enamus neist on täiesti normaalsed viisakad inimesed.