Olen lasteaiaõpetaja.
Minu kogemusel loeb lõpuks ikkagi lapsevanema otsus: kui sa tahad, et su laps läheks aasta hiljem kooli, siis pead seda nii lasteaias kui rajaleidjas piisavalt jõuliselt väljendama ja argumenteeritult põhjendama – ja nad tegelikult ei saa keelduda su lapsele koolipikendust väljastamast. Vanema sõnal on kõige suurem kaal, aga ainult siis, kui vanem ise tõesti enese- ja järjekindlalt seda kaalu kasutab.
See kõlab koledasti, aga lasteaiast võidakse olla koolipikenduse vastu, kuna keerulise käitumisega (olgugi akadeemiliselt piisavat võimekast) lapsest on lihtsam kooli saatmise näol vabaneda – kui laps saab pikenduse, siis tuleb talle teha individuaalne arenduskava, lasteaed peab mugavustsoonist välja tulema, näitama, kuidas nemad aitavad kaasa lapse sotsiaalsete oskuste (või mis iganes antud lapsel pikenduse põhjuseks välja on toodud) arendamisele.
Sa ei kirjelda, milles lapse käitumishäire seisneb. On suur vahe, kas laps on teiste suhtes vägivaldne, kipub tal lihtsalt tähelepanu hajuma, on tal füüsiliselt keeruline paigal püsida või midagi sootuks muud. Kui sa tunned, et lapsel oleks abi lihtsalt füüsilisest küpsemisest, siis mina võitleksin koolipikenduse eest, ütleksingi, et oleme OTSUSTANUD, et lapsele on parim minna kooli aasta hiljem, sest et… (mis iganes põhjused sinu lapsel on). Seda, et tal lasteaias igav hakkab, ei usu – õppetegevused on ju vaid väike osa päevast, loogiline, et need tuleks lapsele, kes loeb ja arvutab 1. klassi tasemel, teha diferentseeritult, tema võimetele väljakutset pakkuvad. Aga sotsiaalseid ja eneseregulatsioonioskusi on lasteaias palju lihtsam ja turvalisem õpetada/õppida kui koolis.
PS. Viimasel ajal liigub eripedagoogide seas info, et koolipikenduse võimalus tahetakse üldse kaotada – sest et kaasav haridus ja kool peab olema valmis toime tulema kõigi õpilastega, kes mingisse klassi satuvad. Praegu igatahes koolipikendusekorda veel muudetud pole, seega kui seda teed minna, siis veel peaks kõik võimalik olema. Edu!