Mu mõlema lapse klassis (1. ja 3. klass) on 1-2 sellist poissi, kes tunni ajal kaasa ei tee, iga päev saavad märkuseid, ja tunnis ümisevad, segavad teisi. Räägivad vahele, jne.
Vahel harva pidi õpetaja sellise lapse ukse taha saatma. Kas muud varianti polegi, kui lihtsalt ära kannatada? Ma ei saa aru, miks nende lastega rohkem ei tegeleta. Selline asi pole ju normaalne ja õiglane tublide suhtes.
Jah, tublide suhtes ei ole õiglane (ka minu lapse klassis on selline), aga kuskil peavad ju ka nemad õppima. Üha rohkem selliseid lapsi tuleb koolidesse ja probleem on olemas – tihti vanem ei soovi last panna väikeklassi või kasutada muud tugimeedet. Ilmselt kas häbenetakse vms – samas võiksid aru saada, et lapse huvides on õppida väiksemas klassis.
Minu lapse klassis olev poiss on nüüd hakanud n.ö. välja kasvama, aga lisaks tunni segamisele jne – oli ka vägivaldne. Siis ma küll kohe reageerisin, seda tegid ka teised vanemad.
Ma arvan, et ka käitumishäirega laps võib mõnes valdkonnas ülimalt tubli olla. Tal on lihtsalt probleem ja ei ole nii, et teised lapsed on tublid ja nemad mitte. Kahjuks tõesti on nii, et nende puhul suur klass ei pruugi toimida ja vajaksid personaalsemat lähenemist. See on aga üsna ressursikulukas ja kool ei pruugi sellest üldse vaimustuda. No ja mõnel juhul on tõesti ka vanemad, kes lihtsalt ignoreerivad probleemi.
Samas minu lapsele valmistasid suurt muret pigem need koolikiusajad, kes olid väliselt justnagu täiesti terved, andekad lapsed. Just selliste seas oli paar tükki, kes tundsid sulaselget naudingut teiste laste kiusamisest ja traumeerimisest. Ohvriks valiti välja paar millegi poolest haavatavamat last (kerge kehapuue, perekonna vaesus vms) ja hakati neid järjekindlalt “töötlema”, viies need lapsed praktiliselt enesetapu äärele. Üritasin kogu jõust oma last aidata, tülitasin õpetajat ja kooli tugipersonali nagu jaksasin, ent neilt ei tulnud abi: õpetajal oli endal muud tegemist ja koolipsühholoog oli täiesti pealiskaudne ega viitsinud süveneda ega teha mitte midagi selleks, et probleemi parandada või lahendada. Lõpuks võtsin oma lapse sealt koolist ära ja panin teise kooli.
Samal ajal oli nende klassis ka ATH-laps ja kerge autist. Jah, nemad võisid küll vahel tunni ajal natuke ringi jalutada, ennast kõigutada ja ümiseda, ent nende käitumisest ei saanud teised lapsed eluaegset traumat. Seega kui valida, kas tunnis ümisev laps või väliselt terve psühhopaadist jõhkard – siis mina valin kõhklematult esimese!
Mu mõlema lapse klassis (1. ja 3. klass) on 1-2 sellist poissi, kes tunni ajal kaasa ei tee, iga päev saavad märkuseid, ja tunnis ümisevad, segavad teisi. Räägivad vahele, jne.
Vahel harva pidi õpetaja sellise lapse ukse taha saatma. Kas muud varianti polegi, kui lihtsalt ära kannatada? Ma ei saa aru, miks nende lastega rohkem ei tegeleta. Selline asi pole ju normaalne ja õiglane tublide suhtes.
Mida sa pead silmas tegelemise all?
Samas minu lapsele valmistasid suurt muret pigem need koolikiusajad, kes olid väliselt justnagu täiesti terved, andekad lapsed. Just selliste seas oli paar tükki, kes tundsid sulaselget naudingut teiste laste kiusamisest ja traumeerimisest. Ohvriks valiti välja paar millegi poolest haavatavamat last (kerge kehapuue, perekonna vaesus vms) ja hakati neid järjekindlalt “töötlema”, viies need lapsed praktiliselt enesetapu äärele. Üritasin kogu jõust oma last aidata, tülitasin õpetajat ja kooli tugipersonali nagu jaksasin, ent neilt ei tulnud abi: õpetajal oli endal muud tegemist ja koolipsühholoog oli täiesti pealiskaudne ega viitsinud süveneda ega teha mitte midagi selleks, et probleemi parandada või lahendada. Lõpuks võtsin oma lapse sealt koolist ära ja panin teise kooli.
Samal ajal oli nende klassis ka ATH-laps ja kerge autist. Jah, nemad võisid küll vahel tunni ajal natuke ringi jalutada, ennast kõigutada ja ümiseda, ent nende käitumisest ei saanud teised lapsed eluaegset traumat. Seega kui valida, kas tunnis ümisev laps või väliselt terve psühhopaadist jõhkard – siis mina valin kõhklematult esimese!
Arvan samuti, et koolises on probleemiks kiusajad ja nende perekonnad , aga mitte diagnoosiga lapsed.
Minu lapse klassis ostus vägivaldseks just kerge ATH -sündroomiga laps, tavaliselt need ei ole omaette ümisejad, vaid just ise väga agressiivsed. Ühes klassi lepiti kokku, et nad ei pööra tähelepanu, lihtsalt eiravad tema lollusi ja katseid saada tähelepanu, lõpuks ei pidanud lapsel närvid vastu ja jooksis klassist välja.
Seega jääks teemasse – koolikiusamine on üks asi, teine on normitellektiga, kuid käitumishäiretega laste õppimine klassis, kus selline laps segab tundi. Kui ikka on väga häiriv – siis tuleb nii kaua selle teemal sõna võtta, kui see laps saab endale sobiva õppevormi. Sugulane on erakooli juhtkonnas ja teab, kuidas emad tahavad oma käitumishäiretega lapsi suruda tavaklassi, no ei ole miskit häda, natuke asperger on. Aga see laps ei saa seal hakkama
Ega õpetaja saa nendega rohkem tegeleda, sest tal on vaja ju ülejäänusid ka õpetada. See on kaasava hariduse suur miinus, et puuduvad tegelikult toimivad lahendused erivajadustega laste kaasamiseks nii, et ei kannataks teised ega ka need lapsed ise. Arvate, et neile probleemsetele meeldib pidevalt probleemiks olla?
Olen õpetaja ja näinud igasuguseid. Käitumishäirete ja ATH puhul toimib kõige paremini väikeklass (kuni 4 õpilast, seadus lubab suuremaid, aga see ei toimi enam) või individuaalõpe. Siis need lapsed õpivad, tunnevad õppimise vastu huvi, ei lollita ega laamenda (isegi kui pole diagnoosi, vaid ongi lihtlabane kasvatamatus), on ise rahul, kuna saavad ka positiivset tagasisidet ja on teised õpilased rahul, kuna saavad rahus õppida. Ja kokkuvõttes õpivad kõik rohkem, kannatavad vähem, koolikeskkond on turvalisem ja kooliaeg rõõmsam. Aga see nõuab lisaõpetajaid (=lisakulu) ja vanema(te) nõusolekut. Viimane üldiselt õnnestub saada, aga kooli pidaja ei võimalda muidu väikeklassi või individuaalõpet, kui ainult äärmise vajaduse korral. See eeldab diagnoosi, mida jällegi on raske saada, võtab kaua aega ja mitte alati pole probleem selline, mis annaks alust konkreetset diagnoosi panna – probleemi põhjuseid võib olla palju ja laps ise meditsiinilises mõttes normi piires. Tegelikult peaks kool ka diagnoosi puudumisel õpilastele sobilikud ja vajalikud õppetingimused looma, aga kuna raha on vähe, siis poetakse diagnoosi puudumise taha…
Autistidega on väga erinevaid kogemusi: mõnega pole mingit muret, teine ei suuda klassi keskel teisi mittesegavalt olla. Mõnele piisab teatud eripäradega arvestamisel, mis klassi juures õppimist kuidagi ei sega, teisele oleks parem ikkagi võimalikult omaette õppida.
Tahaks veel rõhutada, et ei õpe väikeklassis ega individuaalõppes tähenda, et õppe sisu kuidagi lahjem oleks kui suure klassi keskel. Mõni erivajadustega laps on väga andekas ja talle pakutaksegi (kui õpetaja vähegi mõistlik on) keerulisemaid ülesandeid, lisaülesandeid jne. Lihtsustatud õppekava määramine sõltub ainult ja ainult lapse vaimsetest võimetest, mitte aga käitumisprobleemidest. Ja lihtsustatud õppekava alusel õppijal ei pruugi sugugi käitumisega probleeme olla.
Teemaalgataja, oma muret võid muidugi nii klassiõpetajaga kui kooli juhtkonnaga arutada. Võibolla saad ka infot, kas nende laste osas on juba erisuste tuvastamine käsil (mingeid detaile muidugi keegi jagada ei saa) ja kas on loota, et olukord võiks paraneda.
Mu mõlema lapse klassis (1. ja 3. klass) on 1-2 sellist poissi, kes tunni ajal kaasa ei tee, iga päev saavad märkuseid, ja tunnis ümisevad, segavad teisi. Räägivad vahele, jne.
Vahel harva pidi õpetaja sellise lapse ukse taha saatma. Kas muud varianti polegi, kui lihtsalt ära kannatada? Ma ei saa aru, miks nende lastega rohkem ei tegeleta. Selline asi pole ju normaalne ja õiglane tublide suhtes.
See on Repsi kaasava hariduse poliitika. Ja kannatavadki tublimad, midagi pole teha.
Hea asi on see, et maast-madalast harjutatakse see tublim mitteolulisele tähelepanu mitte pöörama ning töötama omas sektsioonis.
* klassi 10-st lapsest 4 erinevate diagnoosidega, neist neljast üks väikeklassi õpilane, üks käib koolis tugiisikuga. Tegu algklassiga.
Sellised lapsed peaksid käima väikeklassis. Meie pere üks algklassilaps on piiripealne ADHD ehk
aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Lugema õppis 3-aastaselt, akadeemiliselt on väga tugev, aga sotsiaalselt kergelt teistest maas + siis see tähelepanu teema. Õpib 4 lapsega klassis, kus teised on samasugused. Õpetaja jõuab nendega tegeleda, õpitulemused on lastel väga head, osalevad olümpiaadidel, ja mingit koolistressi pole kellelgi. Ei kujuta ette, kuidas need lapsed tavaklassis oleksid.
MinuL on ATH-diagnoosiga laps, kes vajab õpikeskkonnaks väikeklassi. Tavaklassis ta ei saa hakkama. Aga väikeklassi saamine on tõeline kadalipu läbimine. Tuleb käia nii logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi, lastepsühhiaatri juures (mõned ootavad kuude kaupa sinna aega, sest lastepsühhiaatreid on väga vähe), pöörduda Rajaleidjasse. Lapsel on ka kõnepuue – ma võitlen juba aasta algusest logopeeditundide eest – kuid eriolukorra ja distantsõppe tõttu olen selle aasta jooksul vaid 3 (õigesti lugesid: KOLM) logopeeditundi lapsele saanud. Lastepsühhiaatrid praegu ei broneeri üldse aegugi.Ma tegelen aktiivselt lapse probleemidega (ma saan täiesti aru, et teiste õpilaste õppimine kannatab selle all), kuid praegust süsteemi vaadates on see nagu peaga vastu seina jooksmine. Ma mõistan, et mõni lapsevanem lihtsalt ei jaksa enam süsteemiga võidelda ja lasebki asjal omasoodu kulgeda.
Mu mõlema lapse klassis (1. ja 3. klass) on 1-2 sellist poissi, kes tunni ajal kaasa ei tee, iga päev saavad märkuseid, ja tunnis ümisevad, segavad teisi. Räägivad vahele, jne.
Vahel harva pidi õpetaja sellise lapse ukse taha saatma. Kas muud varianti polegi, kui lihtsalt ära kannatada? Ma ei saa aru, miks nende lastega rohkem ei tegeleta. Selline asi pole ju normaalne ja õiglane tublide suhtes.
Aga miks sa arvad et ei tegeleta?Tihti tegeletakse ja 5x rohkem kui tavalapsega. Aga siiski ümiseb , sest ta muudmoodi ei oska.
(Ema kes on oma ümiseja juba suureks täiskasvanuks kasvatanud)
Mu mõlema lapse klassis (1. ja 3. klass) on 1-2 sellist poissi, kes tunni ajal kaasa ei tee, iga päev saavad märkuseid, ja tunnis ümisevad, segavad teisi. Räägivad vahele, jne.
Vahel harva pidi õpetaja sellise lapse ukse taha saatma. Kas muud varianti polegi, kui lihtsalt ära kannatada? Ma ei saa aru, miks nende lastega rohkem ei tegeleta. Selline asi pole ju normaalne ja õiglane tublide suhtes.
Aga miks sa arvad et ei tegeleta?Tihti tegeletakse ja 5x rohkem kui tavalapsega. Aga siiski ümiseb , sest ta muudmoodi ei oska.
(Ema kes on oma ümiseja juba suureks täiskasvanuks kasvatanud)
Muidugi tegeletakse. Olen ühe teismeline ATH/autisti ema ja peres on kaks nö “tublit” last ka. Erivajadusega lapsega on kordades rohkem tegeletud, koguaeg on üks jooksmine ja arendamine, et väikest tulemustki saada. “Tublid” lapsed on põhimõtteliselt ise kasvanud ja sellegipoolest päriselt ka tublid olnud. Vanim lõpetas gümnaasiumi kullaga, riiklikel tasemel olümpiaadidel käisid mõlemad.
Ja teate mis veel? Hoolimata pidevatest pingutustest ja tööst on ATH lapsega pidevalt selline tunne, nagu jookseks vastu seina ja seda ühiskonna suhtumise tõttu. Neil lastel on samasugune õigus koolis käia nagu “tublidel” lastel. Jah, väikeklass oleks mõnele neist ideaalne, aga neid ei jätku isegi igale kümnendale. PS! Paljud neist “tublidest” on ise diagnoosimata pervasiivse arenguhäirega. Kui spetsialisti juurde ei satu, ei pruugigi teada.
Ümisemine ja vahele rääkimine pole kõige hullem veel. Hullemad on ikka kiusajad, füüsiliselt ja vaimselt. Meil näiteks oli ka probleem, et üks poiss üritas kiusata, sõimata ja kippus ka lööma aegajalt. Igasugu roppusi tuli sealt suust ikka. Õpetaja laiutas käsi, et see poiss ei mäletavat enam päev hiljem, mida ta teistele öelnud oli ega polevat kasu ka noomimisest kuna ei saavat aru siis enam. Nokk kinni, saba lahti olukord. Muidugi ma ei kujuta ette, mis haigus peab olema kui laps ei mäleta päev hilje enda öeldud sõnu.
Aga väikeklassi saamine on tõeline kadalipu läbimine. Tuleb käia nii logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi, lastepsühhiaatri juures (mõned ootavad kuude kaupa sinna aega, sest lastepsühhiaatreid on väga vähe), pöörduda Rajaleidjasse.
Jääb mulje, et muidu sa nagu ei käiks oma lapsega spetsialistide juures, kui tegu poleks olnud väikeklassi saamise vajadusega? Ei imesta, et neid diagnoosimata totusid on nii palju, sest vanemad ei viitsi sellega tegeleda, et laps vajalike spetsialistide juures erinevaid teraapiaid saaks võtta.
Jääb mulje, et muidu sa nagu ei käiks oma lapsega spetsialistide juures, kui tegu poleks olnud väikeklassi saamise vajadusega? Ei imesta, et neid diagnoosimata totusid on nii palju, sest vanemad ei viitsi sellega tegeleda, et laps vajalike spetsialistide juures erinevaid teraapiaid saaks võtta.
Minule ei meeldi suhtumine, et kui laps ei käitu nii, nagu mina eeldan või ootan, siis on tal kindlasti mingi diagnoosimist väärt seisund. Need lapsed ei ole ju rikki läinud masinad!
Mul on neli last, kes on kõik täiesti erineva iseloomu ja vajadustega. Ma olen aastate jooksul õppinud neid paremini mõistma ja toetama. Enda eeskujuga olen õpetanud pere teised lapsed arvestama teiste inimestega, neid hindama ja armsaks pidama isegi siis, kui nad alati ei käitu või ei mõtle meiega sarnaselt. Nad on seda oma enda õdede-vendade keskel kasvades õppinud.
Ka minu lapsed on olnud klassis need, kes on vajanud lisatähelepanu või rohkem läbi mõeldud kohtlemist ja nad on selle ka saanud ning sellest võitnud.
Minu laste klassides on ka praegu õpilasi, kes treenimata silmale võivad tunduda käitumishäirega või kasvatamatud, aga mu lapsed räägivad minuga neist kodus ja me püüame ühiselt leida võimalusi, kuidas neid aktsepteerida ja neid toetada, kuidas näha käitumise taga inimest.
Nõudes osa ühiskonna isoleerimist lihtsalt sel põhjusel, et te pole harjunud, ei viitsi süveneda, ei soovi aidata – missugust tulevikuühiskonda te oma “tavalistele” lastele niimoodi ehitate?! Need lapsed, nii tavalised, kui ebatavalised, peavad varem või hiljem hakkama saama ühes ruumis, ühes keskkonnas. Millal te enda lastele õpetate kaastunnet, mõistmist, oskust leida lahendusi ka keerulisemates situatsioonides?
Minu jaoks on kõige huvitavamad kaks minu enda lastega juhtunud lugu, kus “teistsuguse” aktsepteerimisega või probleemset klassikaaslast otse kõnetades on selgunud, et inimesed ei olegi nii erinevad kui pealtnäha tundus ja neist, kes esialgu lapsele kõige rohkem tuska teinud, on saanud nende parimad sõbrad.
Vaadake ringi, ka täiskasvanute suhetes on selliseid näiteid, teie enda tutvusringkonnaski.
Teistsuguse vaenamise või tõrjumisega võtate nii oma lastelt, kui ka teistelt võimaluse areneda ja õppida.
Siin on väga hea artikkel kaasava hariduse probleemidest – õigus teha otsustusi ja sekkuda ilma vanemate nõusolekuta, erikoolide vajalikkus jne.
http://opleht.ee/2019/04/kaasav-haridus-kiiresti-muutuvas-infouhiskonnas/
Oluline ongi see, et nende lastega tegeleks vastavad spetsialistid.
Uuesti, need lapsed ei ole rikki läinud masinad ja need “spetsialistid” ei ole remondimehed.
Me kõik – laste endi vanemad, õpetajad, klassikaaslased, klassikaaslaste vanemad – saame nende probleemidega tegeleda ja aidata neid lahendada! Vahel piisab vaid sellest, et olla lähedal ja kuulata. Mõnikord peab käe ulatama ja julgustama. Kõige tähsam on ära õppida, et me keegi ei ole ühtmoodi, me ei ole vahel isegi ligilähedaseltki sarnased, kuid seejuures ei tohi kunagi unustada, et iga inimene on täpselt sama väärtusega nagu teinegi! Ei ole keegi vähem või enam väärtuslik.
Igaühel on oma iseloom, oma traumad, oma rõõmud ja vajadused – spetsialistid saavad aidata kokku traageldada ilmselgeid lõikehaavu, aga tegelikult vormib inimest ikkagi ühiskond. Meie. Iga päev.
Järgmisel korral, kui teie 1.klassi junts tuleb koju ja kurdab, et X teda lõi või tunni ajal segas, paluge tal kirjeldada, mis sellele eelnes. Kes kuidas klassis või vahetunnis käitus (sh õpetaja), millega tegeles. Püüdke kokku panna pilt X-i silmade läbi. Võib juhtuda, et saate kiiresti jälile, mis põhjustab kollektiivis taolisi olukordi. Vahel see ei õnnestu küll esimese korraga, aga te annate enda lapsele väga väärtusliku töövahendi, mille abil edaspidi märgata ja mõista.
Vahel võib kuluda mitu aastat, enne kui saate aru, mis tegelikult toimub, kuid see ei tähenda, et tuleks käega lüüa ja nõuda kellegi isoleerimist, vaid kasutada seda aega, et õpetada enda lapsele, kuidas olla tolerantsem, kuidas hoiduda vägivaldsetest lahendustest (nt nö tagasi tegemine, karistamine), kuidas ja kellelt abi paluda. Samal ajal tuleb kindlasti ka õpetajaga suhelda, edasi anda infot, kokku leppida, millal ja kuidas tema saab panustada laste omavaheliste arusaamatuste lahendamisse.
Isoleerimine ei ole kunagi lahendus, kaasamine on.
Õpetajana väidan, et sellised kergemad juhtumid nagu sahmijad ja ümisejad on tunnis täiesti hallatavad. Aga meil ei ole väga palju teadmisi, kuidas seda teha, eripedagoogiline ettevalmistus on tavalisel (klassi)õpetajal minimaalne ja seegi, mis on, on pigem märkamise kui aitamise kohta, samal ajal kui sisuliselt igas klassis on üks kuni mitu HEV-last, keda märkamine ja sildistamine kuidagi ei aita, kui neid kuhugi saata pole (ja kas peakski). See ei ole õpetaja süü, ta ongi ootamatult vette visatud (küll juba mõnda aega tagasi). Tuleb kohaneda. See pole võib-olla kõige parem süsteem, aga see on see, mis meil on, järelikult tuleb “tööriistad” toimetulekuks kuskilt välja ajada.
Ma õpetan küll põhikoolis, aga minu meelest täielik vaikus ei ole hädavajalik (v.a v-o kontrolltööde ajal, ja kui on näha, et mõnel lapsel segab keskkond sooritust, saab ta rahus uue võimaluse). Küsimus on ootustes. Kui need “segajad” ei sega, siis ei pea neile ka nii palju tähelepanu pöörama ja ongi rahu majas. Ja ärge arvake, et tundi segavad ainult HEV-lapsed, pigem vastupidi.
Ka paigutusega annab mängida, et sahmijad ja hüpliku tähelepanuga lapsed ei oleks lähestikku, sahmijatele ülesandeid anda (tunnimaterjalide väljajagamine vms) jm. Meil on väga pädev ja südamega HEV-koordinaator (mujal võib selleks muidugi mõni teine tugispetsialist olla), kes kooliperele nõu ja nippe jagab, kui oma mõistus ei võta. Paistab, et mõni tihkab seda küll vähem küsida kui teine… Kolmandaks kooliastmeks on tihti juba motivatsioon nii maas, et käitumisraskus laheneb juba sellest, kui lapsele kohale jõuab, et ta polegi lootusetu.
Õpetajast oleneb tõesti üsna palju. Minu sahmijal on kuldaväärt klassijuhataja, kes temaga väga hästi hakkama saab, hinded on head ja tööd tehtud. Teistes tundides on kuidas kunagi, aga probleemid on peamiselt vaid ühe aineõpetajaga, kes kas ei oska või ei tahagi, reageerib minu hinnangul üle ning “lahendab” olukordi peamiselt klassist väljasaatmisega.
Mul on samuti suurem, nö. tubli laps ka, ja mäletan, et kunagi mõtlesin teemaalgatajaga sarnaselt. Nüüd oskan asju ka teise mätta otsast näha, karma vist. Ja tõesti, selle tubli lapsega ma olen ka ise kordades vähem tegelenud kui sahmijaga ning teades, kui suurt pingutust nõuab viimaselt endalt tundides korralik käitumine ja keerulisematele ülesannetele tähelepanu koondamine, ei ütleks ma, et tema kuidagi vähem tubli on.
Jääb mulje, et muidu sa nagu ei käiks oma lapsega spetsialistide juures, kui tegu poleks olnud väikeklassi saamise vajadusega? Ei imesta, et neid diagnoosimata totusid on nii palju, sest vanemad ei viitsi sellega tegeleda, et laps vajalike spetsialistide juures erinevaid teraapiaid saaks võtta.
Minule ei meeldi suhtumine, et kui laps ei käitu nii, nagu mina eeldan või ootan, siis on tal kindlasti mingi diagnoosimist väärt seisund. Need lapsed ei ole ju rikki läinud masinad!
Mul on neli last, kes on kõik täiesti erineva iseloomu ja vajadustega. Ma olen aastate jooksul õppinud neid paremini mõistma ja toetama. Enda eeskujuga olen õpetanud pere teised lapsed arvestama teiste inimestega, neid hindama ja armsaks pidama isegi siis, kui nad alati ei käitu või ei mõtle meiega sarnaselt. Nad on seda oma enda õdede-vendade keskel kasvades õppinud.
Ka minu lapsed on olnud klassis need, kes on vajanud lisatähelepanu või rohkem läbi mõeldud kohtlemist ja nad on selle ka saanud ning sellest võitnud.
Minu laste klassides on ka praegu õpilasi, kes treenimata silmale võivad tunduda käitumishäirega või kasvatamatud, aga mu lapsed räägivad minuga neist kodus ja me püüame ühiselt leida võimalusi, kuidas neid aktsepteerida ja neid toetada, kuidas näha käitumise taga inimest.
Nõudes osa ühiskonna isoleerimist lihtsalt sel põhjusel, et te pole harjunud, ei viitsi süveneda, ei soovi aidata – missugust tulevikuühiskonda te oma “tavalistele” lastele niimoodi ehitate?! Need lapsed, nii tavalised, kui ebatavalised, peavad varem või hiljem hakkama saama ühes ruumis, ühes keskkonnas. Millal te enda lastele õpetate kaastunnet, mõistmist, oskust leida lahendusi ka keerulisemates situatsioonides?
Minu jaoks on kõige huvitavamad kaks minu enda lastega juhtunud lugu, kus “teistsuguse” aktsepteerimisega või probleemset klassikaaslast otse kõnetades on selgunud, et inimesed ei olegi nii erinevad kui pealtnäha tundus ja neist, kes esialgu lapsele kõige rohkem tuska teinud, on saanud nende parimad sõbrad.
Vaadake ringi, ka täiskasvanute suhetes on selliseid näiteid, teie enda tutvusringkonnaski.
Teistsuguse vaenamise või tõrjumisega võtate nii oma lastelt, kui ka teistelt võimaluse areneda ja õppida.
Jah, aga ühiskonnas ka ei aktsepteerita seda, kui täiskasvanu keset koosolekut oma jutuga sisse sõidab, ei kuula, ei suuda oma kohustusi tööl täita. Inimene saab karistada, kui teist lööb jne. Käitumisraskustega õpilased peavad õppima ühiskonnareeglitega toime tulema, mitte vastupidi. Väga segav on, kui tunnis ei saa tublid lapsed õppida.
Minul õpetajana on kahju nö tavalistest lastest. Ka tavalapsed naudiksid rohkem ja saavutaksid rohkem, kui õpiksid väikeklassis. Muidugi me ei saa kõiki Eesti lapsi õpetada 4-5 kaupa, sest see oleks liiga kallis. Kahtlemata on lapsi kes ei suudagi oma käitumist kontrollida, aga väga palju ka seda lihtsalt ei viitsita ja ei suuda ka kool luua süsteemi, mis paneks lapsed end käitumise osas kokku võtma. Praegu on kahjuks nii, et mida halvemini käitud, seda rohkem poputamist saad (utreerin).
Praegu on kahjuks nii, et mida halvemini käitud, seda rohkem poputamist saad
Käitumishäirega lapsed ei käitu meelega halvasti. Nad käituvad nii nagu oskavad ja suudavad. Nad ei sahmi tunni ajal mitte selleks, et teisi segada, vaid sellepärast, et nad ei suuda paigal püsida, nende tähelepanu on hajunud. Sellepärast sobibki neile väikeklass, kus õpetajad suudavad nendega personaalselt tegeleda, nende huvi käsiloleva tegevuse vastu üleval hoida ja aktiivsust neile sobival moel rakendada.
Jah, aga ühiskonnas ka ei aktsepteerita seda, kui täiskasvanu keset koosolekut oma jutuga sisse sõidab, ei kuula, ei suuda oma kohustusi tööl täita. Inimene saab karistada, kui teist lööb jne. Käitumisraskustega õpilased peavad õppima ühiskonnareeglitega toime tulema, mitte vastupidi. Väga segav on, kui tunnis ei saa tublid lapsed õppida.
Täiskasvanud käituvad üksteisega veel hullemini kui lapsed. Ja täiskasvanud õpetavad lastele, et peab karistama, peab vait sundima, peab end muutma. Peab tubli olema!
Minu lapsed on nüüdseks ära õppinud, et karistus ei ole tööriist või õppevahend. Karistus on lihtsalt julm teise tahtmisest üle sõitmine, et oma enese tahtmine maksma panna.
Ma ei räägi siinkohal juba peaaegu surmani tuksi keeratud täiskasvanutest, kes on hakanud kõigepealt õppima karistamist ja karistuse teenimist mähkme-ealisena, et siis leida end karistatavat lasteaias, koolis, mänguväljakul jne jne kuni reaalse isoleerimiseni vanglasse. Mul puuduvad tööriistad aitamaks nii ära karistatud inimesi, kahjuks. Aga ma panustan kogu oma jõu ja teadmised sellesse, et praegustest lastest ei kasvaks katkiseid täiskasvanuid…
Me oleme tänapäeval ju arukamad?! Me ei alusta tänapäeval ju laste (karistus)kasvatust neile tissi keelates, neid mitte hellitades, nende jonnile peksuga või röökimisega vastates (st vastu jonnides), neid klassis nurka pannes või tunnist välja saates, neid pilgates ja nende enda mõtteid ja vajadusi alla surudes? Tänapäeval püüame olla võimalikult hellad, head kuulajad, turvapaiga pakkujad, saame aru, et igal on oma iseloom ja valupunktid. Tänapäeval me saame aru, et lapsed peavad olema enda vanematest suuremad, targemad, avarama silmaringiga.
Me ei kasvata enda lapsi ühesuurusteks ümmargusteks punapõskseteks õunteks, me kasvatame tulevasi uuendusmeelseid ja erinevate annetega täiskasvanud inimesi!
Mu kõige väiksem on nii tohutu jonni ja trotsiga, et tema kolmanda sünnipäeva paiku ütles tema isa mulle täiesti murtult, et ta ei saa enam lapsest jagu. Võtsin selle sõnumi üle järele mõelda. Tõesti, mida iganes me temalt ootasime, tegi ta kas liiga palju või liiga vähe ja me ei olnud peaaegu kunagi temaga samal lainel. See pingestas meie, ema ja isa suhteid temaga ja ka omavahel, see pingestas lapse suhteid oma õdede-vendadega. Sain aru, et me murrame oma last raamidesse, milles tal ei ole mugav ja sellega lõhume eelkõige teda ennast, aga ka ülejäänud peret. Saime aru, et meil on vaja see õppetund selgeks saada, muidu lõpetame kõik vigastena.
Täna on see poiss 9-aastane pidevalt toimetav ja nuputav võrratu tegelane, kes tundub olevat meist alati ühe mõtte jagu ees. Jah, ka täna viskub ta piltlikult öeldes maha püherdama, kui miski talle ei meeldi, aga see väljendub hoopis teisiti. Ta tardub, ei ütle ühtegi sõna ja jääb ootama. Ta ootab, et täiskasvanu, kes ütles talle “ei!” põhjendaks enda vastust ja pakuks välja alternatiivi. Sest tema ise on 9-aastane, ta ei tea veel väga paljusid maailma asju, mida millega asendada või miks üks või teine asi keelatud on. Aga ta teab kindlasti, et lahendamatuid olukordi ei ole! Ja nii ta siis ootab, et keegi talle keeldumise ära seletaks, et ta saaks teha uue plaani või siis jätta meelde, mida tohib, mida mitte ja miks.
Ta on enda sõprade hulgas väga hinnatud kaaslane, samuti klassis. Ta on klassijuhataja silmatera ja kõige suurem abiline. Ta on tunnis usin ja tähelepanelik, vahetunnis koonduvad kõik tema järele, sest temal on kõige toredamad mängu-ideed ja põnevamad jutud.
Ta on uudishimulik ja hea vestluskaaslane, ja armas väike poiss enda sõbralikkuses, siiruses ja vahetus olemises. Kui kuuleb kedagi hädas olevat, on ta esimene, kes kohale jookseb, et aidata. Isegi siis, kui ta tegelikult aidata ei saa, on tema mõtted võimalike lahenduste juures ja ta tahab neid jagada ja järele proovida.
Mul on nii hea meel, et olen kasvatanud tugeva trotsi ja jonniga lapse, kellest saab maailmale kasulik ja oluline ühiskonnaliige, kes ei põrka tagasi esimese “ei” järel ja kes tuleb appi ka kutsumata.
Kui oleksime enda peres jätkanud jonni murdmisega, oleks mu laps täna olnud pahuksis nii iseenda kui ka kogu ülejäänud maailmaga. Teda oleks murtud ja väänatud nii kaua, kuni ta kas invaliidistub (vaimselt) või siis kaotab enda omapära ja muutub samasuguseks teistega äravahetamiseni sarnaseks ümmarguseks punapõseliseks õunaks, nagu teemaalgataja oma last soovib näha.
Oluline ongi see, et nende lastega tegeleks vastavad spetsialistid.
Uuesti, need lapsed ei ole rikki läinud masinad ja need “spetsialistid” ei ole remondimehed.
Me kõik – laste endi vanemad, õpetajad, klassikaaslased, klassikaaslaste vanemad – saame nende probleemidega tegeleda ja aidata neid lahendada! Vahel piisab vaid sellest, et olla lähedal ja kuulata. Mõnikord peab käe ulatama ja julgustama. Kõige tähsam on ära õppida, et me keegi ei ole ühtmoodi, me ei ole vahel isegi ligilähedaseltki sarnased, kuid seejuures ei tohi kunagi unustada, et iga inimene on täpselt sama väärtusega nagu teinegi! Ei ole keegi vähem või enam väärtuslik.
Igaühel on oma iseloom, oma traumad, oma rõõmud ja vajadused – spetsialistid saavad aidata kokku traageldada ilmselgeid lõikehaavu, aga tegelikult vormib inimest ikkagi ühiskond. Meie. Iga päev.
Järgmisel korral, kui teie 1.klassi junts tuleb koju ja kurdab, et X teda lõi või tunni ajal segas, paluge tal kirjeldada, mis sellele eelnes. Kes kuidas klassis või vahetunnis käitus (sh õpetaja), millega tegeles. Püüdke kokku panna pilt X-i silmade läbi. Võib juhtuda, et saate kiiresti jälile, mis põhjustab kollektiivis taolisi olukordi. Vahel see ei õnnestu küll esimese korraga, aga te annate enda lapsele väga väärtusliku töövahendi, mille abil edaspidi märgata ja mõista.
Vahel võib kuluda mitu aastat, enne kui saate aru, mis tegelikult toimub, kuid see ei tähenda, et tuleks käega lüüa ja nõuda kellegi isoleerimist, vaid kasutada seda aega, et õpetada enda lapsele, kuidas olla tolerantsem, kuidas hoiduda vägivaldsetest lahendustest (nt nö tagasi tegemine, karistamine), kuidas ja kellelt abi paluda. Samal ajal tuleb kindlasti ka õpetajaga suhelda, edasi anda infot, kokku leppida, millal ja kuidas tema saab panustada laste omavaheliste arusaamatuste lahendamisse.
Isoleerimine ei ole kunagi lahendus, kaasamine on.
Nii – saan aru, kui laps tuleb koju ja räägib, et teda koolis löödi – siis peab ohvri ema hakkama last õpetama, kuidas olla tolerantsem? Mina pean oma last, kes sai koolis lööma, hakkama kasvatama leplikumaks, aga lööja mitte? Minu laps on leebus ise, kui teda see probleemne laps lõi, siis üks asi oli kindel – minu laps vastu ei löö (minu laps ei olnud ainuke keda see laps lõi). Ja mida ma siis lapsele oleksin pidanud õpetama – tolerantsust vägivalla suhtes – no ei.
Oluline ongi see, et nende lastega tegeleks vastavad spetsialistid.
Uuesti, need lapsed ei ole rikki läinud masinad ja need “spetsialistid” ei ole remondimehed.
Me kõik – laste endi vanemad, õpetajad, klassikaaslased, klassikaaslaste vanemad – saame nende probleemidega tegeleda ja aidata neid lahendada! Vahel piisab vaid sellest, et olla lähedal ja kuulata. Mõnikord peab käe ulatama ja julgustama. Kõige tähsam on ära õppida, et me keegi ei ole ühtmoodi, me ei ole vahel isegi ligilähedaseltki sarnased, kuid seejuures ei tohi kunagi unustada, et iga inimene on täpselt sama väärtusega nagu teinegi! Ei ole keegi vähem või enam väärtuslik.
Igaühel on oma iseloom, oma traumad, oma rõõmud ja vajadused – spetsialistid saavad aidata kokku traageldada ilmselgeid lõikehaavu, aga tegelikult vormib inimest ikkagi ühiskond. Meie. Iga päev.
Järgmisel korral, kui teie 1.klassi junts tuleb koju ja kurdab, et X teda lõi või tunni ajal segas, paluge tal kirjeldada, mis sellele eelnes. Kes kuidas klassis või vahetunnis käitus (sh õpetaja), millega tegeles. Püüdke kokku panna pilt X-i silmade läbi. Võib juhtuda, et saate kiiresti jälile, mis põhjustab kollektiivis taolisi olukordi. Vahel see ei õnnestu küll esimese korraga, aga te annate enda lapsele väga väärtusliku töövahendi, mille abil edaspidi märgata ja mõista.
Vahel võib kuluda mitu aastat, enne kui saate aru, mis tegelikult toimub, kuid see ei tähenda, et tuleks käega lüüa ja nõuda kellegi isoleerimist, vaid kasutada seda aega, et õpetada enda lapsele, kuidas olla tolerantsem, kuidas hoiduda vägivaldsetest lahendustest (nt nö tagasi tegemine, karistamine), kuidas ja kellelt abi paluda. Samal ajal tuleb kindlasti ka õpetajaga suhelda, edasi anda infot, kokku leppida, millal ja kuidas tema saab panustada laste omavaheliste arusaamatuste lahendamisse.
Isoleerimine ei ole kunagi lahendus, kaasamine on.
Nii – saan aru, kui laps tuleb koju ja räägib, et teda koolis löödi – siis peab ohvri ema hakkama last õpetama, kuidas olla tolerantsem? Mina pean oma last, kes sai koolis lööma, hakkama kasvatama leplikumaks, aga lööja mitte? Minu laps on leebus ise, kui teda see probleemne laps lõi, siis üks asi oli kindel – minu laps vastu ei löö (minu laps ei olnud ainuke keda see laps lõi). Ja mida ma siis lapsele oleksin pidanud õpetama – tolerantsust vägivalla suhtes – no ei.
Need ohvrid on pahatihti kõige hullemad kiusajad, tore ju torkida last, kes kergesti ärritub!
Oluline ongi see, et nende lastega tegeleks vastavad spetsialistid.
Uuesti, need lapsed ei ole rikki läinud masinad ja need “spetsialistid” ei ole remondimehed.
Me kõik – laste endi vanemad, õpetajad, klassikaaslased, klassikaaslaste vanemad – saame nende probleemidega tegeleda ja aidata neid lahendada! Vahel piisab vaid sellest, et olla lähedal ja kuulata. Mõnikord peab käe ulatama ja julgustama. Kõige tähsam on ära õppida, et me keegi ei ole ühtmoodi, me ei ole vahel isegi ligilähedaseltki sarnased, kuid seejuures ei tohi kunagi unustada, et iga inimene on täpselt sama väärtusega nagu teinegi! Ei ole keegi vähem või enam väärtuslik.
Igaühel on oma iseloom, oma traumad, oma rõõmud ja vajadused – spetsialistid saavad aidata kokku traageldada ilmselgeid lõikehaavu, aga tegelikult vormib inimest ikkagi ühiskond. Meie. Iga päev.
Järgmisel korral, kui teie 1.klassi junts tuleb koju ja kurdab, et X teda lõi või tunni ajal segas, paluge tal kirjeldada, mis sellele eelnes. Kes kuidas klassis või vahetunnis käitus (sh õpetaja), millega tegeles. Püüdke kokku panna pilt X-i silmade läbi. Võib juhtuda, et saate kiiresti jälile, mis põhjustab kollektiivis taolisi olukordi. Vahel see ei õnnestu küll esimese korraga, aga te annate enda lapsele väga väärtusliku töövahendi, mille abil edaspidi märgata ja mõista.
Vahel võib kuluda mitu aastat, enne kui saate aru, mis tegelikult toimub, kuid see ei tähenda, et tuleks käega lüüa ja nõuda kellegi isoleerimist, vaid kasutada seda aega, et õpetada enda lapsele, kuidas olla tolerantsem, kuidas hoiduda vägivaldsetest lahendustest (nt nö tagasi tegemine, karistamine), kuidas ja kellelt abi paluda. Samal ajal tuleb kindlasti ka õpetajaga suhelda, edasi anda infot, kokku leppida, millal ja kuidas tema saab panustada laste omavaheliste arusaamatuste lahendamisse.
Isoleerimine ei ole kunagi lahendus, kaasamine on.
Nii – saan aru, kui laps tuleb koju ja räägib, et teda koolis löödi – siis peab ohvri ema hakkama last õpetama, kuidas olla tolerantsem? Mina pean oma last, kes sai koolis lööma, hakkama kasvatama leplikumaks, aga lööja mitte? Minu laps on leebus ise, kui teda see probleemne laps lõi, siis üks asi oli kindel – minu laps vastu ei löö (minu laps ei olnud ainuke keda see laps lõi). Ja mida ma siis lapsele oleksin pidanud õpetama – tolerantsust vägivalla suhtes – no ei.
Need ohvrid on pahatihti kõige hullemad kiusajad, tore ju torkida last, kes kergesti ärritub!
Mul on samasugused kogemused. Oma emale on muidugi enda laps kõige tublim ja ei tahaks ealeski uskuda, et tema süüdlane on, aga reaalsuses tasuks vahel silmad lahti teha. Elasin aastaid pere kõrval, mille pojad terroriseerisid tervet naabruskonda. Väga paljud vanemad käisid kodus kaebamas, aga poisid ise väitsid et nad on vaid ohvrid ja neid usuti. Kuniks täiskasvanuks saades koos ühe teise noormehega peksid kellegi koomasse. Isegi siis ema ütles et kolmas mees sundis.
ATH lapsi on hea lihtne norida ja kiusajad naudivad seda, kuidas nad närvi lähevad. Kumb süüdi on – kas meelega inimest üle piiri ajav ajav kiusaja või inimene, kes ei suuda sellele provokatsioonile vastu seista? Ehk peaksid vanemad oma “tublisid” lapsi harima ja nad ei peaks muretsema, et laps ATH lapse käest peksa sai koolis.
Aga ei pruugi olla, minu laps astus ühe kiustava kaitseks välja. Aga kohe tormanud vanem kukkus esimese ettejuhtund lapse (s.o. minu lapse) peale karjuma, et mis siin toimub, miks kiusad jne. Lapsele oli see suur šokk, nõudsin, et see vanem vabandas. Muidugi ei vabandanud ja minu laps ütles, et tema enam ei sekku.
Nüüd on hea õigustus löövale lapsele, teised on süüdi.
Sellepärast ma kaasava hariduse vastu, kui laps ei suuda koolis nii käituda, et ei sega tundi , ei löö – siis ei ole tema koht tavakoolis.
Nii – saan aru, kui laps tuleb koju ja räägib, et teda koolis löödi – siis peab ohvri ema hakkama last õpetama, kuidas olla tolerantsem? Mina pean oma last, kes sai koolis lööma, hakkama kasvatama leplikumaks, aga lööja mitte? Minu laps on leebus ise, kui teda see probleemne laps lõi, siis üks asi oli kindel – minu laps vastu ei löö (minu laps ei olnud ainuke keda see laps lõi). Ja mida ma siis lapsele oleksin pidanud õpetama – tolerantsust vägivalla suhtes – no ei.
Ma ei tea, kuidas teie kodus, aga meie püüame aru saada põhjustest ja siis alles teeme järeldusi. See ei tähenda vägivalla aktsepteerimist, see on püüd lõpetada vägivald selle juurpõhjuse juures.
Mul on kaks näidet, üks neist on õnneliku lõpuga, teine alles ootab lahendust.
1. Laps asus õppima uues koolis, uues klassis, mis oli algkoosseisus olnud esimesest klassist alates. Minu laps oli ainuke võõras. Omaks ei võetud teda kaua, aga ega ta sellest väga hoolinudki. Tema on sõnakuulelik laps ja käis koolis, sest ema käskis. Sotsiaalsed oskused on tal alles praegu, 3 aastat hiljem enam-vähem niisugusesse punkti arenenud, et tunneb oma kõiki klassikaaslasi nimepidi.
Kuna ta oli tol ajal sotsiaalselt üsna äbarik ja ei osanud lugeda ei teiste laste kehakeelt, ega ka sõbrustanud kellegagi, siis olin väga mures, kui ta hakkas mulle rääkima, et üks klassikaaslane teda kiusab.
Ma polnud ka esiti 100% kindel, et see just nii oli, nagu minu laps rääkis. Igapäevastest vestlustest tuli välja, et teine togib ja lükkab minu lapse asju laualt maha, vahel ütleb inetuid sõnu. Enda lapse reaktsioone uurides olid mul tihti juuksed püsti, sest tema muudkui togis vastu ja vihastus jne. Sain aru, et mu laps ei tule selle olukorra haldamisega üldse toime. Minus aktiveerus ahviema ja muudkui aga pommitasin klassijuhatajat, püüdsin teda juhendada ja õpetada. Kaalusin isegi end töölt lahti võtta ja olla oma lapse kõrval tema koolis oldud ajal.
Täiesti juhuslikult ühel pärastlõunal koolimajja minnes nägin kõnealust klassikaaslast koos tema emaga. Kasutasin juhust ja rääkisin, mis mulle muret teeb. Selgitasin, et minu laps ei mõista veel hästi sotsiaalseid reegleid ja ei suuda end ise adekvaatselt esindada. Palusin sellelt teiselt lapselt, et ta oleks mu lapsega hellem ja ettevaatlikum. Mõni kuu hiljem olid need lapsed lahutamatud sõbrad, ja nii on tänini. Teine lihtsalt otsis tähelepanu ja minu oma ei saanud sellest aru. Ei saanud mina ka, sest ma olin kaitsepositsioonil.
Teine laps on tormakam, on julgem, on iseseisvam. Meie perega ja minu lapsega aega veetes käitub ta hoopis ettevaatlikumalt ja püüab kõigiti minu lapse tunnetega arvestada.
2. Laps (seesama, kes eelmises loos) kurtis nädal tagasi, et üks klassi lastest on hakanud teda viimasel ajal togima ja tirima, on lärmakas ja otsib tähelepanu. Peale mulle ära rääkimist ütles laps, et saab ise ka teisele öeldud, et tal on ebamugav, kui too nii käitub ja kui teine end ei taltsuta, siis ta palub, et ema (mina) tema emaga räägiks. See on see relv, millega mina enda last varustanud olen.
Ma ei pea selle teise lapse käitumist kuidagi pahatahtlikuks, arvan, et ta lihtsalt tahabki praegu rohkem mürada ja rohkem tähelepanu. Koroonapinged kanduvad lastele väga kergesti üle ja Võib-olla on tal kodus praegu vanematel vähe aega lapse muredesse süveneda. Kuniks keegi pole veel päriselt haiget saanud, suudab mu laps ise rahulikuks jäädes olukorda kontrollida. Samuti oleme nüüd klassijuhatajaga üksteist usaldama õppinud ja tean, et vajaduse korral aitab ta lapsed keerulisematest olukordadest välja. Või vähemalt ütleb mulle, kuidas tema asja näeb.
Tihti ongi agressioon hirmu väljendus. Või soov saada tähelepanu. Või abipalve.
Agressioon või viha ei ole kunagi päriselt see, millena ta esineb. See maskeerib alati kas kurbust, ärevust, pettumust, süütunnet või hirmu. Vahel mitut asja koos.
Jah, aga ühiskonnas ka ei aktsepteerita seda, kui täiskasvanu keset koosolekut oma jutuga sisse sõidab, ei kuula, ei suuda oma kohustusi tööl täita. Inimene saab karistada, kui teist lööb jne. Käitumisraskustega õpilased peavad õppima ühiskonnareeglitega toime tulema, mitte vastupidi. Väga segav on, kui tunnis ei saa tublid lapsed õppida.
Täiskasvanud käituvad üksteisega veel hullemini kui lapsed. Ja täiskasvanud õpetavad lastele, et peab karistama, peab vait sundima, peab end muutma. Peab tubli olema!
Minu lapsed on nüüdseks ära õppinud, et karistus ei ole tööriist või õppevahend. Karistus on lihtsalt julm teise tahtmisest üle sõitmine, et oma enese tahtmine maksma panna.
Ma ei räägi siinkohal juba peaaegu surmani tuksi keeratud täiskasvanutest, kes on hakanud kõigepealt õppima karistamist ja karistuse teenimist mähkme-ealisena, et siis leida end karistatavat lasteaias, koolis, mänguväljakul jne jne kuni reaalse isoleerimiseni vanglasse. Mul puuduvad tööriistad aitamaks nii ära karistatud inimesi, kahjuks. Aga ma panustan kogu oma jõu ja teadmised sellesse, et praegustest lastest ei kasvaks katkiseid täiskasvanuid…
Me oleme tänapäeval ju arukamad?! Me ei alusta tänapäeval ju laste (karistus)kasvatust neile tissi keelates, neid mitte hellitades, nende jonnile peksuga või röökimisega vastates (st vastu jonnides), neid klassis nurka pannes või tunnist välja saates, neid pilgates ja nende enda mõtteid ja vajadusi alla surudes? Tänapäeval püüame olla võimalikult hellad, head kuulajad, turvapaiga pakkujad, saame aru, et igal on oma iseloom ja valupunktid. Tänapäeval me saame aru, et lapsed peavad olema enda vanematest suuremad, targemad, avarama silmaringiga.
Me ei kasvata enda lapsi ühesuurusteks ümmargusteks punapõskseteks õunteks, me kasvatame tulevasi uuendusmeelseid ja erinevate annetega täiskasvanud inimesi!
Mu kõige väiksem on nii tohutu jonni ja trotsiga, et tema kolmanda sünnipäeva paiku ütles tema isa mulle täiesti murtult, et ta ei saa enam lapsest jagu. Võtsin selle sõnumi üle järele mõelda. Tõesti, mida iganes me temalt ootasime, tegi ta kas liiga palju või liiga vähe ja me ei olnud peaaegu kunagi temaga samal lainel. See pingestas meie, ema ja isa suhteid temaga ja ka omavahel, see pingestas lapse suhteid oma õdede-vendadega. Sain aru, et me murrame oma last raamidesse, milles tal ei ole mugav ja sellega lõhume eelkõige teda ennast, aga ka ülejäänud peret. Saime aru, et meil on vaja see õppetund selgeks saada, muidu lõpetame kõik vigastena.
Täna on see poiss 9-aastane pidevalt toimetav ja nuputav võrratu tegelane, kes tundub olevat meist alati ühe mõtte jagu ees. Jah, ka täna viskub ta piltlikult öeldes maha püherdama, kui miski talle ei meeldi, aga see väljendub hoopis teisiti. Ta tardub, ei ütle ühtegi sõna ja jääb ootama. Ta ootab, et täiskasvanu, kes ütles talle “ei!” põhjendaks enda vastust ja pakuks välja alternatiivi. Sest tema ise on 9-aastane, ta ei tea veel väga paljusid maailma asju, mida millega asendada või miks üks või teine asi keelatud on. Aga ta teab kindlasti, et lahendamatuid olukordi ei ole! Ja nii ta siis ootab, et keegi talle keeldumise ära seletaks, et ta saaks teha uue plaani või siis jätta meelde, mida tohib, mida mitte ja miks.
Ta on enda sõprade hulgas väga hinnatud kaaslane, samuti klassis. Ta on klassijuhataja silmatera ja kõige suurem abiline. Ta on tunnis usin ja tähelepanelik, vahetunnis koonduvad kõik tema järele, sest temal on kõige toredamad mängu-ideed ja põnevamad jutud.
Ta on uudishimulik ja hea vestluskaaslane, ja armas väike poiss enda sõbralikkuses, siiruses ja vahetus olemises. Kui kuuleb kedagi hädas olevat, on ta esimene, kes kohale jookseb, et aidata. Isegi siis, kui ta tegelikult aidata ei saa, on tema mõtted võimalike lahenduste juures ja ta tahab neid jagada ja järele proovida.
Mul on nii hea meel, et olen kasvatanud tugeva trotsi ja jonniga lapse, kellest saab maailmale kasulik ja oluline ühiskonnaliige, kes ei põrka tagasi esimese “ei” järel ja kes tuleb appi ka kutsumata.
Kui oleksime enda peres jätkanud jonni murdmisega, oleks mu laps täna olnud pahuksis nii iseenda kui ka kogu ülejäänud maailmaga. Teda oleks murtud ja väänatud nii kaua, kuni ta kas invaliidistub (vaimselt) või siis kaotab enda omapära ja muutub samasuguseks teistega äravahetamiseni sarnaseks ümmarguseks punapõseliseks õunaks, nagu teemaalgataja oma last soovib näha.
Kedagi ei pea murdma ja alandama, kuid need lapsed peavad saama abi, et kasvada adekvaatseks täiskasvanuks. Fakt on see, et kui täiskasvanu lööb, siis sellele järgneb tagajärg tõenäoliselt kriminaalkaristuse näol. Mingid piirid peavad inimesel olema, ka lapsena. Võime mõista lapse käitumise põhjuseid, kuid sellegipoolest ei tohi teisi tunnis segada, ammugi lüüa, narrida vms.
