Kedagi ei pea murdma ja alandama, kuid need lapsed peavad saama abi, et kasvada adekvaatseks täiskasvanuks. Fakt on see, et kui täiskasvanu lööb, siis sellele järgneb tagajärg tõenäoliselt kriminaalkaristuse näol. Mingid piirid peavad inimesel olema, ka lapsena. Võime mõista lapse käitumise põhjuseid, kuid sellegipoolest ei tohi teisi tunnis segada, ammugi lüüa, narrida vms.
Millises kohas jookseb piir nt tunnis segamisega? Kui üks laps ütleb, et teine segab? Või kui juba kaks last ütlevad, et kolmas segab?
Kas pliiatsiga paberile krabistamine segab? Aga köhatuse tikid? kas tooliga kiikumise heli segab? Või õpetaja seeliku kahin, kui ta pingiridade vahel kõnnib?
Mitte mingit sorti vägivald pole õige, aga püüdke nüüd aru saada – lapsed ei mõtle seda ise välja! Nad matkivad täiskasvanuid!
See on ju kõik see, mida teie ise oma lastele õpetate. Te olete neid või kedagi teist nende kuuldes nimetanud inetute nimetustega. Te olete neid löönud või vägivallaga ähvardanud. Või olete lapse jätnud olukorda, kus nad on löömist näinud, kuid ei ole talle seletanud, mida see tähendab ja miks see ei ole õige.
Kui sa õpetad oma lapsele, et kui ta istub kenasti liikumatult laua taga, on ta hea laps, siis peab ta nihelevat klassikaaslast halvaks lapseks. Kui su laps on pidanud pidevalt olema tasa ja mitte helisid tekitama, siis ta tajub teiste laste tekitatud helisid ebameeldivate ja segavatena.
Aga lapsed ei ole liikumatud puunukud ometigi! Nende sisse ei ole tehtud koolipingis istumise programm, nende programm käsib neid joosta, hüpata, laulda, olla maadeavastaja, leiutaja, lennuk või raudteerööbas. Mängimise ajal nad õpivad, sealjuures täiskasvanuid jälgides ja matkides!
Paljud erakoolid juba on tulnud selle teadmisega kaasa ja teadlikult juhivad lapsi end maha laadima koolipäeva sees, kasutavad aineülest õpet, püüavad aina selgemalt infot edastada, võimaldavad tunni ajal lastel end väljendada ja ei sunni neid lõpututlt enda korda ootama, samas õpetavad teistega arvestamist ja neist lugu pidamist, kuid ilma kärkimise ja karistuse ärhvarduseta.
Kui kellelgi klassis on keeruline mõista tahvli juures kõnelevat õpetajat ja ta tähelepanu seetõttu hajub, siis on tal “tähelepanuhäire”. Õnneks, sedalaadi tähelepanuhäiret saab kergesti ravida sellega, et õpetaja seisab tundi tehes selle lapse lähedal, kes kergesti järje kaotab ja küsib üle, kontrollib, kas info jõuab kohale. Võib-olla saab seletada teises sõnastuses, sõnu rõhutades vms.
Mulle hakkab üha enam tunduma, et siin ongi kõige suurem probleem vanast ja kasutust lahti laskmisega. Meile tehti nii ja me teeme inertsist samamoodi. Eks see üks nõukaaja pärand ole, et kooli minevad lapsed on üles kasvatatud pidevas karistusehirmus ja on mugavad vastavalt õpetaja soovile mudida. Kahjuks on alati neid, keda enam ka karistused ei morjenda ja neid siis lihtsalt elimineeritakse “heade” laste hulgast. Minu enda noorim oleks olnud üks sellistest, kui ma oleksin teda kasvatanud 20 aastat tagasi.
Karistusehirmus lapsed teevad mida iganes, et pääseda karistusest ja leida heakskiitu, neil ei ole aegagi areneda ega maailma avali silmi uudistada. Veel vähem jääda kaastundlikuks, heatahtlikuks ja tolerantseks. Sest siia saabudes nad seda olid, üdini.
Millal see vägivalla ring katki tehakse, kui te järjepidevalt õpetate järgmisi põlvkondi mõistmise või isegi selle üritamise asemel vastu lööma?
Ma TEAN, et lapsed teevad koostööd, kui seda neile õigesti serveerida. Ma TEAN, et lapsed kuulavad sõna ja on täie tähelepanuga kaasas, info on nende jaoks arusaadav. Ma TEAN, et vitsata (st karistusteta) kasvavad head, inimsõbralikud ja koostöövalmid lapsed. Mul on endal neid neli.