Esileht Koolilaps Käitumishinne

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 166 )

Teema: Käitumishinne

Postitas:
Kägu

Ju ikka laps ei ole nii kukupai nagu arvate.

Õpetajana võin öelda, et kahjuks on meie koolides LIIGA palju kiuslikke ja rumalaid õpetajaid.

Samuti õpetajana selle väitega nõus. Nii õpetajaid, kui direktoreid ja õppejuhte.

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui teil on ainult käitumishinne ja hoolsust / tööpanust /õpioskusi vms ei ole (enamikus koolides on), siis tegelikult võib see konsultatsioonis mittekäimine käitumisse maanduda küll. Normaaljuhul muidugi mitte sellepärast, et õpetaja hirmsasti solvub, kui konsultatsioonis ei käida, vaid see konsultatsioonis mittekäimine on tavaliselt koodnimi sellele, et õpilasel on puudumiste tõttu tekkinud võlgnevusi, järeltööd tegemata või pidevad vabandused, miks sel nädalal järele ei saa teha (mul on üks õpilane, kes on mulle viimase kahe kuu jooksul esitanud kaheksa erinevat põhjendust, miks ei ole võimalik konsultatsiooniajal (mis ei ole aasta algusest muutunud) järeltööd tegema tulla – meil paneb käitumishinde välja klassijuhataja, st mina ei pea teda hindama, aga kui peaksin, siis ega ma seda professionaalset väljavabandamisoskust nüüd viiega ei hindaks küll).

Lõpphinde paneb tunnistusele jah klassijuhataja, ent see hinne kujuneb ju aineõpetajate hinnetest. Mis koolis sa küll töötad, kus sa õpilase käitumist ja hoolsust hindama ei pea? Kust klassijuhataja selle hoolsuse ja käitumise hinded võtab, tema ju ei istu lastega ainetundides ega saa adekvaatset hinnet ainuisikuliselt panna.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei viitsinud teiste vastuseid lugeda kõiki, aga olen ise õpetaja. Meie koolis on eraldi nii käitumise kui hoolsuse hinne. Tunnistusele kujunevad need hinded erinevate aineõpetajate pandud hinnetest. Minu jaoks käitumine rahuldav kui õpilane segab tihti tundi (nt lobisemise või kõrvaliste tegevustega); õpilane ei korrigeeri oma käitumist koheselt, kui õpetaja seda palub; õpilane on kaaslastega/õpetajaga suheldes ebaviisakas; õpilane on agressiivne vms. Kui konsultatsioon on kohustuslik ja õpilane sealt puudub, siis mõjutab see pigem hoolsuse hinnet.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas siin leidub ka õpetajaid? Millisel juhul panete lapsele aine käitumishindeks rahuldava? Millal oleks selline hinne õigustatud?

Teised võivad samuti arvamust avaldada ????

Küsi õpetaja käest kas sinu laps on kole kui öö, andetu kui tarantel aga endast nii heal arvamusel nagu templiahv!  Usu mind ta vastab sulle.

+2
-10
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Just seda ma.sulle vastasin, kahju, et aru ei saa. Veelkord, põhikooli ajaks on lasteaed lõppenud ja iga pisiasja ei tagasisidestata. Laps vastutab ise oma asjade eest, mitte vanemad ei kiibitse iga märkuse kallal:) Ma saan aru, sul esimene kullaterake? Oota siis, mis veel gùmnaasiumis saama hakkab:) või tahad seal ka veel lapse eest kohal käia ja aru nõuda?

Väga ebaviisakas suhtumine sul kirjutajasse, hea vastaja.

Loomulikult soovib normaalne vanem tagasisidet oma lapse käitumise kohta kogu õppeaasta jooksul, mitte ainult tunnistuse saamise hetkel.

Kui probleemi pole, millest kodu teavitada, siis peaks käitumishinne olema hea või väga hea. Kui on probleem, siis peaks kodu teavitama.

Koguaeg räägitakse kooli ja kodu koostööst ning sageli heidetakse ette, et vanemad ei huvitu või et vanemad õigustavad laste ebakohast käitumist jne.

Koostöö on teatavasti mitmepoolne asi ning eeldab nii kooli kui kodu huvi, olgu laps vanuses 7 või 17.

[/quote]
Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

+2
-12
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mida arvata õpetajast, kelle ainus põhjendus poisile rahuldava hinde panemiseks on, et “aga ta on ju poiss!”.

Ma päriselt arvan, et õpetajatel ei ole ALATI õigus.

Teemaalgataja ju kirjutab, et lapsel ei ole probleeme järele tegemisega ja otse loomulikult ei pea laps seal siis käima.

See on õpetaja otsus, mitte sinu või su imetabase poja otsus, saad sa lõpuks aru! Selline ülbus toobki rahuldava hinde.

+3
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Just seda ma.sulle vastasin, kahju, et aru ei saa. Veelkord, põhikooli ajaks on lasteaed lõppenud ja iga pisiasja ei tagasisidestata. Laps vastutab ise oma asjade eest, mitte vanemad ei kiibitse iga märkuse kallal:) Ma saan aru, sul esimene kullaterake? Oota siis, mis veel gùmnaasiumis saama hakkab:) või tahad seal ka veel lapse eest kohal käia ja aru nõuda?

Väga ebaviisakas suhtumine sul kirjutajasse, hea vastaja.

Loomulikult soovib normaalne vanem tagasisidet oma lapse käitumise kohta kogu õppeaasta jooksul, mitte ainult tunnistuse saamise hetkel.

Kui probleemi pole, millest kodu teavitada, siis peaks käitumishinne olema hea või väga hea. Kui on probleem, siis peaks kodu teavitama.

Koguaeg räägitakse kooli ja kodu koostööst ning sageli heidetakse ette, et vanemad ei huvitu või et vanemad õigustavad laste ebakohast käitumist jne.

Koostöö on teatavasti mitmepoolne asi ning eeldab nii kooli kui kodu huvi, olgu laps vanuses 7 või 17.

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

[/quote]

Kui eeldada, et see nn hea kool on mõni Tln kesklinna kool, siis ühes sealsetest koolidest mu laps õpib, nii et olen kursis sealse eluoluga.

Kahtlemata on lapsi, kes ajavad oma asju ise ja see on ok. Samamoodi on lapsi, kes vajavad tuge ja turvatunnet, et vanemad vajadusel aitavad ja toetavad. See on ka ok. Ok ei ole olukord, kus laps vajab tuge ja vanem ei mõista seda. Ok ei ole olukord, kus kool või kodu näeb muret või on arusaamatuses ja teine pool ei tule kontaktile.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

Vaata asja teistpidi. On lapsi, kes saavad kõigiga hästi läbi ja samuti õpetajatega. Neile pannakse pigem parem hinne kui oleks objektiivne. Nad ei tunne, et neid kiusataks.

Ja siis on hädapätakad, kellel kärss kärnas ja maa külmunud, küll teeb õpetaja liiga ja küll klassikaaslane. Ja kanaema jookseb ja vahetab, toovad laiali. See ei aita lapse iseseisvumisele kuidagi kaasa, ootabki vanemate tuge. Kui kaua, kui isegi põhikoolis seda vaja on? Gümnaasiumis, ülikoolis, edaspidi tööelus? Ema ikka jookseb ja vahutab. Mis siis teie meelest on õige hetk ise hakkama saamiseks?

+4
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

Vaata asja teistpidi. On lapsi, kes saavad kõigiga hästi läbi ja samuti õpetajatega. Neile pannakse pigem parem hinne kui oleks objektiivne. Nad ei tunne, et neid kiusataks.

Ja siis on hädapätakad, kellel kärss kärnas ja maa külmunud, küll teeb õpetaja liiga ja küll klassikaaslane. Ja kanaema jookseb ja vahetab, toovad laiali. See ei aita lapse iseseisvumisele kuidagi kaasa, ootabki vanemate tuge. Kui kaua, kui isegi põhikoolis seda vaja on? Gümnaasiumis, ülikoolis, edaspidi tööelus? Ema ikka jookseb ja vahutab. Mis siis teie meelest on õige hetk ise hakkama saamiseks?

Sa ikka saad aru, et sa räägid põhikooliealisest lapsest?

+8
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

Vaata asja teistpidi. On lapsi, kes saavad kõigiga hästi läbi ja samuti õpetajatega. Neile pannakse pigem parem hinne kui oleks objektiivne. Nad ei tunne, et neid kiusataks.

Ja siis on hädapätakad, kellel kärss kärnas ja maa külmunud, küll teeb õpetaja liiga ja küll klassikaaslane. Ja kanaema jookseb ja vahetab, toovad laiali. See ei aita lapse iseseisvumisele kuidagi kaasa, ootabki vanemate tuge. Kui kaua, kui isegi põhikoolis seda vaja on? Gümnaasiumis, ülikoolis, edaspidi tööelus? Ema ikka jookseb ja vahutab. Mis siis teie meelest on õige hetk ise hakkama saamiseks?

Kas sa väidad, et õpilased saavad hindeid selle järgi, kuidas nad teistega ja kuidas õpetajatega läbi saavad?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minge jah kooli ja tõmmake saag käima käitumishinde pärast ja siis ei saa laps iialgi üle rahuldava. Väga vabandan toredate ja kriitikat taluvate õpetajate ees, aga kahjuks on koolis selliseid õpetajaid, kes selliseid asju võtavad isikliku solvamisena. Parem on asi jätta nii nagu on.

+4
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

Vaata asja teistpidi. On lapsi, kes saavad kõigiga hästi läbi ja samuti õpetajatega. Neile pannakse pigem parem hinne kui oleks objektiivne. Nad ei tunne, et neid kiusataks.

Ja siis on hädapätakad, kellel kärss kärnas ja maa külmunud, küll teeb õpetaja liiga ja küll klassikaaslane. Ja kanaema jookseb ja vahetab, toovad laiali. See ei aita lapse iseseisvumisele kuidagi kaasa, ootabki vanemate tuge. Kui kaua, kui isegi põhikoolis seda vaja on? Gümnaasiumis, ülikoolis, edaspidi tööelus? Ema ikka jookseb ja vahutab. Mis siis teie meelest on õige hetk ise hakkama saamiseks?

Samamoodi võiks küsida, miks ei vaata kunagi keegi viltu, kui pedagoog mingi teema puhul kaasab kohe direktori, õppealajuhataja, kolleegid ja võib-olla ka koolivälised ametnikud. Laps on alles alaealine põhikooli õpilane, kuid mis on pedagoogi vabandus, et ta omal jõul oma probleemidega hakkama ei saa? Laob lapsele arusaamatuid kolmesid ja vihjab ka ise, et “ah, milleks põhjendamatu kolme pärast lärmi lüüa”. Kas sellised pedagoogid ongi needsamad sinu “hädapätakad”, kes veel ülikooliski ja edaspidi tööelus kogu aeg teiste käehoidmist ja tuge vajavad? Kui laps ja ta ema julgevad küsida, et mille eest see rahuldav on, siis rahuliku selgituse asemel on sel pedagoogil endal kohe maa külmas ja kärss kärnas ja jookseb terve kooli juhtkonda ja amentikke jalule ajama, sooviga et nood teda toetaksid. Kas sellisele pedagoogile oleks liigne jultumus soovida, et kasva suureks?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minge jah kooli ja tõmmake saag käima käitumishinde pärast ja siis ei saa laps iialgi üle rahuldava. Väga vabandan toredate ja kriitikat taluvate õpetajate ees, aga kahjuks on koolis selliseid õpetajaid, kes selliseid asju võtavad isikliku solvamisena. Parem on asi jätta nii nagu on.

Ja kui siis mõni õpetaja hakkab isiklikust antipaatiast lähtuvalt lapsele põhjendamatult madalamaid hindeid panema, siis vaatad ka nagu lammas kõrvalt ja lased oma last kiusata? Oma lapse eest tuleb välja astuda!

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minge jah kooli ja tõmmake saag käima käitumishinde pärast ja siis ei saa laps iialgi üle rahuldava. Väga vabandan toredate ja kriitikat taluvate õpetajate ees, aga kahjuks on koolis selliseid õpetajaid, kes selliseid asju võtavad isikliku solvamisena. Parem on asi jätta nii nagu on.

Siin on nüüd õhkõrn piir, kus lõpeb pedagoogi ühekordne paha tuju ja algab süstemaatiline kiusamine. Ühekordse halva tuju korral (mis väljendub arusaamatu rahuldava hinde panemises) võiks tõesti asja nii jätta ja loota, et teinekord on õpetajal hea tuju.

Seevastu kiusamine on regulaarne ja siin lisab probleemide vaikides väljakannatamine kodu poolt reeglina üksnes õli tulle. Jättes reageerimata, kinnistub pedagoogis teadmine, et nii võibki, sest ta saab.

See, kuidas õpilane peab lõputult niisugust kiusu taluma, meenutab mõistujuttu konna keetmisest: konn pandi vette, iga 10 minuti takka keerati temperatuuri juurde. Konn istus vees ja sisendas endale usku, et ta suudab üha ebamugavamaks muutuva seisundi välja kannatada. Ta uskus kogu hingest, et kui ta olukorda ignoreerib, siis mingil hetkel see kuuma juurdekeeraja tüdineb ja lõpetab ära. Lõpuks, kui konnale jõudis pärale, et see keeraja  ei tüdinegi ära, oli aga vesi hakanud juba keema ja konnaga oli lõpp.

Seega mina olen reageerimise poolt. Enda või oma vastutusel oleva lapse eest seismine on normaalne. Muidugi tuleb reageerida viisakalt, mitte süüdistavalt, esitada konstruktiivsed argumendid ja küsida pedagoogilt selget vastust. Hea oleks, kui sellisest küsimisest jääks järele kirjalik jälg. Kirjalikult vastamine sunnib ka teist poolt vastuse üle pisut järele mõtlema, on väiksem tõenäosus, et ta lihtsalt karjub midagi seosetut ja viib jutu täiesti mujale, jättes lapsevanema küsimusele vastamata.

Kui selline 1-2 lausega selgitamine pedagoogile üle jõu käib, siis tekib küll küsimus, mis on siis õpetamise ja hindamise mõte üldse? Et koolimaja lihtsalt seisab uhkelt püsti ja pedagoogid seal ajavad mingit oma asja, aga kui laps ei saa aru, miks tal midagi väidetavalt halvasti on ja mida teha, et enam ei oleks, siis on ju pedagoog  teinud oma tööd tühja.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma näiteks lapsevanemana kirjutaksin, et laps on hinde pärast õnnetu ja ma hea meelega vestleksin temaga, et ta saaks edaspidi oma käitumist parandada, kui teaksin lähemalt, milles asi või mida võiksin soovitada, kuidas see siis sae käimatõmbamine oleks?

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma näiteks lapsevanemana kirjutaksin, et laps on hinde pärast õnnetu ja ma hea meelega vestleksin temaga, et ta saaks edaspidi oma käitumist parandada, kui teaksin lähemalt, milles asi või mida võiksin soovitada, kuidas see siis sae käimatõmbamine oleks?

Miks ei tunne oma lapse käitumise kohta huvi terve kooliaasta jooksul vaid alles siis kui vesi ahjus ja sellist tunnistust piinlik järgmisse kooli esitada?

+2
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma näiteks lapsevanemana kirjutaksin, et laps on hinde pärast õnnetu ja ma hea meelega vestleksin temaga, et ta saaks edaspidi oma käitumist parandada, kui teaksin lähemalt, milles asi või mida võiksin soovitada, kuidas see siis sae käimatõmbamine oleks?

Miks ei tunne oma lapse käitumise kohta huvi terve kooliaasta jooksul vaid alles siis kui vesi ahjus ja sellist tunnistust piinlik järgmisse kooli esitada?

Appi küll noh! Aga kui varem pole probleeme olnud ja alles veerandi lõpus üllatakse rahuldava hindega. Siin teemas mingi närvihaige ikka..

+11
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma näiteks lapsevanemana kirjutaksin, et laps on hinde pärast õnnetu ja ma hea meelega vestleksin temaga, et ta saaks edaspidi oma käitumist parandada, kui teaksin lähemalt, milles asi või mida võiksin soovitada, kuidas see siis sae käimatõmbamine oleks?

Miks ei tunne oma lapse käitumise kohta huvi terve kooliaasta jooksul vaid alles siis kui vesi ahjus ja sellist tunnistust piinlik järgmisse kooli esitada?

Appi küll noh! Aga kui varem pole probleeme olnud ja alles veerandi lõpus üllatakse rahuldava hindega. Siin teemas mingi närvihaige ikka..

No päris nii ikka vast ei ole.

+1
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kujutame nüüd ette, et ma olen aineõpetaja ja mul on 6 klassikomplekti x 30 õpilast, ja siis lapsevanemad hakkavad mulle jooksvalt pidevalt kirjutama, et olla kursis lapse käitumisega? Ei, aitäh. Kui ma ei ole pidanud vajalikuks lapsevanemat lapse käitumisprobleemidest informeerida, siis järelikult neid ei ole (“eeskujulik”) või ta korrigeerib end korralekutsumise peale kohe (“hea”).

 

Endine aineõpetaja.

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma ei ole pidanud vajalikuks lapsevanemat lapse käitumisprobleemidest informeerida, siis järelikult neid ei ole (“eeskujulik”) või ta korrigeerib end korralekutsumise peale kohe (“hea”).

Väga õige. Aga praeguses teemas ongi küsimus, et pedagoog pole pidanud vajalikuks lapsevanemat lapse käitumisprobleemidest teavitada, kuid tunnistusele tekib üllatavalt rahuldav. Mitte ühtegi märkust ei e-koolis, Stuudiumis ega päevikus ei ole. Samuti ei ole tulnud õpetajalt mitte ühtegi meili ega telefonikõnet ega ühtki muud signaali, et lapsel koolis mingeid probleeme esineks. Ja siis äkki – käitumine on rahuldav! Tekib õigustatud küsimus, miks?

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma näiteks lapsevanemana kirjutaksin, et laps on hinde pärast õnnetu ja ma hea meelega vestleksin temaga, et ta saaks edaspidi oma käitumist parandada, kui teaksin lähemalt, milles asi või mida võiksin soovitada, kuidas see siis sae käimatõmbamine oleks?

Miks ei tunne oma lapse käitumise kohta huvi terve kooliaasta jooksul vaid alles siis kui vesi ahjus ja sellist tunnistust piinlik järgmisse kooli esitada?

Mina tunnen huvi küll! Öeldi, et kõik on korras! Ja äkitselt – rahuldav. Mis nüüd?

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis see põhjusega puudumine on olnud?

Mu klassiõde sai rahuldava, kuna kritseldas roppuse seinale. Ta ema siiani ei usu seda.

Aga tehke sellest roppusest mobiiliga pilt ja saatke emale!

Minu lapse kohta väitis koolitöötaja samuti, et laps olevat kirjutanud midagi ja keegi oli teinud sellest ekraanitõmmise ning saatnud õpetajale. Kui palusin seda väidetavalt oma lapse poolt kirjutatust ekraanitõmmist näha, siis kool keeldus seda minule näitamast. Last karistati koolis, aga mina ei osanud seisukohta võtta, kuna mul oli ainult mingi suuline jutt. Oleks ikkagi ise ka soovinud näha seda ekraanitõmmist, mis lapsele koolis nii paksu pahandust kaela tõi, aga mu sellekohaseid korduvaid palveid koolidirektorile eirati.

Samas räägitakse, et lapsevanem peab olema informeeritud, aga mismoodi saab lapsevanem seda infot ja olla oma lapse probleemidega koolis kursis, kui kool keeldub isegi palumise peale lapsevanemale seda infot andmast?

Ega siis õppenõukogu pole mingi kohtuinstants, kes peab suutma kõik tõendid lapsevanemale ümberlükkamatul kujul esitada. Kui ikka mitmed õpetajad on kuulnud ja näinud lapse puhul käitumist, mis ei kuulu hea käitumise alla, siis nii on, nad annavad oma professionaalse seisukoha ja seda pole mõtet vanemal kogu aeg kahtluse alla seada kui ta oma lapse huvides toimib. Üle tasub muidugi küsida, et mis täpsemalt ei sobi ja milliseid kodukorra punkte rikkus.

Tavaliselt õpetajatel ei ole mingit vajadust lapse kohta valesid välja mõelda, lihtsalt neil pole aega pidevalt kõike dokumenteerida. Kui te ei usalda õpetajaid ja arvate, et nad valetavad teie lapse kohta, siis selliste õpetajatega koolis ma oma last küll ei hoiaks.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ok, ma tõesti ei tea, kuidas see käehoidmine tavakoolides käib. Heades koolides ei toimu põhikooli astmes enam mingit meilispämmi, laps klaarib ise oma asjad.

Mulle tundub, et sinu sellise jutu tegelik eesmärk on jätta laps kiusliku pedagoogi meelevalda. Huvitav küll, et õpetajate puhul eeldatakse alati ja õpetatakse neile ka õpetajakoolitusel, et ära kunagi jää üksi, alati kaasa endale toeks direktor, õppealajuhataja, kolleegid, soovi korral vii juhtum koolimajast lausa välja ametnikele ning jää lootma nende toele. Seevastu laps ei tohi probleemist isegi kodus oma emale rääkida, tema peab alati olema täiesti üksi.

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Seevastu aga õpilaselt, kes on alles laps, oodatakse küll, et ta täiesti üksinda ja ilma tugivõrgustikuta oskaks keerulisi olukordi ära lahendada, ta ei tohi isegi ema kaasata. Ometi ei ole täiskasvanu versus laps võrdses seisus, esimesel on rohkem elukogemust ja oskusi-teadmisi, pealegi on pedagoog alati võimupositsioonil. Seega peaks tegelikult just laps olema see, kes rohkem tuge ja abi vajab. Mitte aga nii, nagu praegu enamasti on, kus pedagoogi selja taga seisavad direktor, õppealajuhataja, teised kolleegid, laps aga on jäetud täiesti üksi, parimal juhul koos oma emaga. See ei ole aus.

Pedagoog pole ammugi enam võimupositsioonil. Karjanaised on kooli juhtima pandud läbi hoolekogude ja õpetajad peavad käima neile aru andmas ja vastamas igasugu lollakatele küsimustele ja

Kui ma ei ole pidanud vajalikuks lapsevanemat lapse käitumisprobleemidest informeerida, siis järelikult neid ei ole (“eeskujulik”) või ta korrigeerib end korralekutsumise peale kohe (“hea”).

Väga õige. Aga praeguses teemas ongi küsimus, et pedagoog pole pidanud vajalikuks lapsevanemat lapse käitumisprobleemidest teavitada, kuid tunnistusele tekib üllatavalt rahuldav. Mitte ühtegi märkust ei e-koolis, Stuudiumis ega päevikus ei ole. Samuti ei ole tulnud õpetajalt mitte ühtegi meili ega telefonikõnet ega ühtki muud signaali, et lapsel koolis mingeid probleeme esineks. Ja siis äkki – käitumine on rahuldav! Tekib õigustatud küsimus, miks?

Rahuldava kohta ei pea eraldi eelnevalt teada andma. Ka suuline märkus on juba rakendatud mõjutusmeede ja kui koolis on tavaline selline korralektutsumist vajav käitumine, siis ei jõua neid ju kirjalikult keegi vormistada. Küsi lapse käest, kas õpetaja on teda pidanud korrale kutsuma. Poistele on tavaline pigem lärmakas olek, koridoris otsa jooksmine ja mitu-mitu korda ütlemine enne kui reageeritakse, vahel ka ropendavad. See pole ju ometi hea käitumine. Seda võis õpetaja mõelda kui ütles, et ta on ju ometi poiss. Samas on poisse, kes suudavad end taltsutada ja viisakad olla.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mitte keegi ei ütle pedagoogile: “Sa oled juba ammugi täiskasvanud inimene, lisaks veel kõrgkoolis vastava koolituse saanud ja peaksid oskama õpilastega suhelda ning neid objektiivselt hinnata, rahuldava hinde puhul ka konkreetset tagasisidet anda!”

Oh, veab teil siis, ma olin õpetaja koolis, kus direktsiooni probleemine lahendamise viis oli “vanemad ei ole rahul, tee nii, et nad rahul oleksid, või muidu otsi endale uus töökohta”.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas tänapäeval on neid nõudeid käitumisele juurde tulnud? 90ndatel kui põhikoolis käisin, pole küll mitte kunagi saanud rahuldavat käitumishinnet. Ei saagi aru, kuidas see tänapäeval nii kergelt võimalik on.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ega siis õppenõukogu pole mingi kohtuinstants, kes peab suutma kõik tõendid lapsevanemale ümberlükkamatul kujul esitada. Kui ikka mitmed õpetajad on kuulnud ja näinud lapse puhul käitumist, mis ei kuulu hea käitumise alla, siis nii on, nad annavad oma professionaalse seisukoha ja seda pole mõtet vanemal kogu aeg kahtluse alla seada kui ta oma lapse huvides toimib. Üle tasub muidugi küsida, et mis täpsemalt ei sobi ja milliseid kodukorra punkte rikkus. Tavaliselt õpetajatel ei ole mingit vajadust lapse kohta valesid välja mõelda, lihtsalt neil pole aega pidevalt kõike dokumenteerida.

Et sinu arvates siis võibki õpetaja lapsele ilma ainsagi märkuseta rahuldavaid ja isegi puudulikke laduda, kuna “mitmed õpetajad olevat kuulnud ja näinud”… Ja kui vanem põhjust küsib, siis visatakse talle parimal juhul kodukord nina ette, kus kirjas vaid mingisugune “Õpilane käitus ebaväärikalt” vms ümmargune sisutühi loosunglause. Kui vanem siiski julgeb konkreetset vastust edasi pinnida, vaadatakse teda nagu pedagoogipiinajat – et ah, kes seda enam ikka mäletab, kas see õpilane midagi tegi või ei teinud!

Kahjuks õpetajad mõtlevad küll valesid välja, liialdamist esineb päris palju. Olin ise korduvalt üllatusest kummuli, kogedes, kuivõrd õhust ja oma peakujust lähtuvalt pealtnäha väärikad pedagoogid mõne lapse kohta luuletasid. Ja mis põhjusel nad seda tegid – ei teagi.

Üks näide: õpetaja kaebas õppealajuhatajale: “Nägin õpilane X-i minemas mööda koridori välisukse poole, vist läks õue suitsetama!” Õppealajuhataja võttis vanematega ühendust, et  teie laps suitsetab tundide ajal. Vanemate teada nende 14-a ei suitsetanud, nad küsisid õppealajuhatajalt, et mille alusel õpetaja seda väidab, kas tundis lõhna? Ei, õpetaja polevat mingit lõhna tundnud. Kas selle lapse juurest on kunagi leitud nt suitsupakki vms? Ei, polevat leitud, mitte kunagi. Aga mille põhjal see õpetaja siis ikkagi oletab, et laps suitsetama läks? No aga mis ta siis läks õue!

Okei… Aga kas see õpetaja nägi, läks see laps üldse õue? Ei näinud, nägi vaid last kõndimas mööda koridori välisukse suunas. Õpetaja ei jäänud vaatama, läks trepist üles. Asoo! Nii et see teie õpetaja ei vaevunud veenduma isegi, et laps üldse õue läkski, küll aga oli paugupealt varmas oletama, et laps läks õue ja siis lisaks laps suitsetas seal. Absurd… paraku tänapäevane pealiskaudne koolielu, ja siis veel imestatakse, miks niisuguste valetavate klatsimooride tõttu on õpetajate autoriteet alla läinud.

Loo lõpetuseks info, mis seal tegelikult juhtus: käsitööõpetaja palus, et laps tuleks talle koolimaja ukse juurde appi ja aitaks õuest tuua sisse suuremad esemed. Laps läks piki koridori välisukse juurde, võttis sealt käsitööõpetajalt asjad vastu ning tassis need koolimajja. Laps ei osanud uneski aimata, et lihtne käsitööõpetaja aitamine tekitab teise õpetaja poolt koolimajas inetud ja lapse mainet kahjustavad kuulujutud. Süüdi jääb alati laps.

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas tänapäeval on neid nõudeid käitumisele juurde tulnud? 90ndatel kui põhikoolis käisin, pole küll mitte kunagi saanud rahuldavat käitumishinnet. Ei saagi aru, kuidas see tänapäeval nii kergelt võimalik on.

Tohoh! Mina küll sain lausa üks aasta mitterahuldava käitumishinde. Olin läbi-lõhki viieline ja lõpetasingi lõpuks kullaga, aga mitterahuldava sain selle eest, et viibisin klassiekskursioonil öösel klassivendade toas. Mitte midagi lubamatut ei tehtud, ei joodud, ei suitsetatud, aeti juttu. Ja käitumine oli klassijuhataja meelest mitterahuldav.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pedagoog pole ammugi enam võimupositsioonil. Karjanaised on kooli juhtima pandud läbi hoolekogude ja õpetajad peavad käima neile aru andmas ja vastamas igasugu lollakatele küsimustele ja

Eksid. Pedagoogi võim on tegelikult piiritu. Teda peetakse spetsialistiks, kes alati kõike teab ja oskab ning kellel mitte kunagi ei saa esineda erapoolikut suhtumist ega kehva iseloomu. See lihtsalt pole võimalik, sest ta on Pedagoog!

Sinu ülbest jutust kumab läbi ainult üks: ärge segage Pedagoogi tema vägevas töös, mingid mõttetud hoolekogu könnid. Mina võin teie lastele kuhjade viisi kahtesid laduda ega pea kunagi mitte mingisugust tagasisidet andma, miks ma seda teha otsustasin. Mul on see õigus, sest ma olen Pedagoog.

Kui meie ühiskond  hakkaks tööle samadel põhimõtetel nagu sina soovid, siis võiks ju ka näiteks politseinik vahistada toidupoest tuleva pereema ja panna ta vanglasse. Ning pärast öelda, et “ups, ma ei mäleta, mispärast ma su arreteerisin, egas minul ei ole aega kõike dokumenteerida! Aga noh, ju siis oli põhjus!”

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul tekkisid selle teemaga vastakad tunded:

a) lapsed käituvad koolis teisiti, kui kodus; sõpradega teisiti kui koolikaaslaste või peretuttavate/sugulastega jne.

b) kui laps on pikalt puudunud ja aineõpetaja soovib ja on väljendanud soovi, et laps käiks konsultatsioonis, siis tuleb seda teha. Õpeta kodus järele, kuid laps peaks sel juhul ikkagi konsultatsiooni minema ja seal nt. oma järeleõpitut demonstreerima. Kui ikka õpetaja pikalt saadetakse lapsevanema soovitusel, siis noh… Vahetage korra rollid ja mõelge korra.

c) õpilase enda käitumine õpetajaga. Enda teismeliste juttudest on tulnud välja ka erinevaid kiusamisjuhtumeid õpetajate suunas. Jätame siinkohal kõrvale need tunni ajal lärmamised, jutustamised, telefonis hängimised jne. ja vaatame neid juhtumeid, kus õpilane ongi terve tunni vait ja passiivne või näiteks iga tund küsib korduvalt asju üle ning heidab ette segast õpetamisstiili (5-line õpilane, on otsustanud kõigile näidata, kuivõrd hästi just tema teab, kuidas maailm käima peab),  muud verbaalsed ja käitumuslikud kiusamisjuhtumid õpetaja vastu. Veelkord, sa ei tea, kuidas su laps tegelikult käitub ja mida ta tunnis konkreetselt teeb. Midagi ei tee/vait olen/jne. võibki tähendada kas seda, et sulle ei räägita kogu tõde või õpilane ei teegi tunnis midagi ja ongi vait, kui küsitakse.

Kokkuvõttes, miks sellega nii pikalt kiuselda? Tegemist on ühe õpetaja hindega ja siinkohal tuleb ehk vaikselt mõelda välja, mis valesti läks ja kuidas tulevikus olukorda vältida. Ja julgusta last käima konsultatsioonides, et oleks lapsel kindlus oma teadmiste tasemes ja ka õpetaja näeks, et vajalik teema on läbitud. Mõnedes ainetes nt. ainult olemasoleva õpikumaterjaliga asju ei läbi (geograafia, matem., keemia ja füüsika) ja kõikidele lahendustele ise ehk ei tulegi. Minu pikalt puudunud laps käis ja näitas – konsutatsioonide pikkused varieerusid 5-15 minutini, ainult matemaatikas istus terve aja ja küsis ülesandeid juurde.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 166 )


Esileht Koolilaps Käitumishinne