Teema: käitumusliku erivajadusega laps kiusab

Minu arust on ka rünnatava lapse vanemal õigus kaevata Rajaleidjasse või lastekaitsesse. Kasutaksin seda võimalust, ühtlasi vist fikseeriksin emos vigastused ja pöörduksin kirjalikult selle lapse vanemate poole et kuidas nad ise probleemi tunnistavad, hindavad olukorda. Lasteaias on ju ka hoolekogu, tuleks ehk ka see kaasata. Üldse ei saa aru, kuidas kui lapsele on ette nähtud tugiisik, teda ei ole. Kindlasti on ka sel lapsel raske seal rühmas.

Olen õpetaja, minu rühmas käib sarnaselt käituv laps. Pere on nüüd, viimasel aastal enne kooli, hakanud omaks võtma mõtet, et lapse käitumine on eristuv ja laps tõesti vajab süvendatud tuge, nii et on pöördutud erispetsialistide poole ja loodan väga, et saame nii seda last kui tema paljukannatanud rühmakaaslasi lõpuks ometi natukene paremini aidata ja toetada, sest ainult ühe osapoole pingutustest nii keerulises olukorras tõesti ei piisa kahjuks. Seni oleme oma töögraafikud ümber sättinud nii, et päeva raskematel hetkedel (meil õppetegevused ja hommikune mänguaeg) on 3 inimest rühmas (2 õpetajat ja abi), kellest üks on peamiselt selle murelapse päralt. Jah, see tuleb teiste laste arvelt, aga ilma individuaalse toeta sellele lapsele kannataks ülejäänud rühm veelgi enam.

Rajaleidjast vaatlejat kutsuda kahjuks sellisel puhul ei saa, kui vaadeldava lapse vanemad selleks nõusolekut ei anna. N-ö leti alt nõu küsida ja ääri-veeri uurida saab – aga väga üldiselt ja vähesel määral, sest Rajaleidja toimetab kõike üksnes läbi lapsevanema ja neil on väga raske anda toimivaid nõuandeid, kui nad konkreetset last igapäevastes probleemsituatsioonides näinud ei ole. Igasugune abi aga algab ka koostööst vanemaga, nii et üsna peaga vastu seina jooksmise tunne võib tekkida, kuni vanemad veel probleemi ei näe/eitavad.

Lisan, et ma ei taha üldse halvustada sellises olukorras vanemaid, vaid mõistan ka neid, sest oma lapse kohta võibki olla väga raske tunnistada, et midagi on tavapärasest erinev. Ometigi on see tunnistamine ainus viis, kuidas sedasama last aidata, teistest lastest rääkimata!

Nendel vanematel on raske aru saada, sest hälbiv käitumine tuleb esile kollektiivis – ja nemad ju lasteaias passimas ei käi. (Mul võttis pool aastat, enne kui olukorra tõsidus kohale jõudis- kodus oli ju tavaline väike poiss.)
Ka minu pojake “kammis sassi”, puhtast erutusest, sellest et nii paljude lastega koos. Tahtis olla hea poiss aga ei suutnud impulsse kontrollida. Täna avaldub see kasvõi selles, et telekas toimuvale kaasa elades hakkab vehkima ja imelikke hääli tegema. Meil on ath ehk tugevasti häiritud enesekontrollimehhanism ning kehvad sotsiaalsed oskused. Sotsiaalsetest signaalidest arusaamine on suur ümmargune null. Kuueaastasena on ta pisike prints kui võrrelda metslasega, kes ta oli kolmeselt. Diagnoos aga on jätkuvalt üleval, valetada ei oska, teiste valesid läbi ei näe ning on kahju vaadata, kuidas ta pidevalt sõprust otsib kuid kõrvale lükatakse. Hetkel on ta unistuseks leida sõber, kellega maadelda ja mürada, vaatan judo ning maadlustrenne.

Soovitus: oma lapse huvides PEAVAD vanemad lapsele erirühma välja võitlema, sest see pidev erutusseisund kahjustab ennekõike nende enda lapse närvikava. See laps on kohutavalt ülestimuleeritud!

kui lapse vanem koostööd nõus pole tegema, siis 1 lahendus ju on olemas: avaldus politseisse, kuna TA lapse turvalisus on ohus. las siis lasteaed ja tolle kasvatamatu jõnglase vanem kirjutavad seletuskirju noorsoopolitseile ja lastekaitsele. seadus ütleb, et kui haige lapse (selle arenguhäiretega lapse) vanemad ei taga oma lapsele ravi, siis see laps võetakse lihtsalt vanematelt ära ja kogu lugu.