Tahtsin oma lugu jagada (sest kunagi enne elukaaslasest lahku kolimist sai siingi mitu korda kurdetud ja nõu küsitud) nüüd, kui olen kunagisest elukaaslasest natukene üle kahe aasta lahus olnud.
Ma ei hakka minevikku pikalt lahti rääkima, aga mul oli nö klassikaline lugu – olime pikas suhtes, kaks last, kelle kasvatamisele minu viimased aastad läksid, olin finantsiliselt mehest sõltuv. Plaanisin lahkuminekut mitu aastat, aga tundus, et mul pole raha, et uuesti nullist alustada. Proovisin koguda, aga polnud selleks eriti võimalusi.
Kaks aastat tagasi suve lõpus olid aga suhted nii sassis, et kolisin päevapealt kahe lapsega minema, omamata ei elukohta, tööd ega sääste sellel hetkel. “Boonuseks” sain veel eksmehe finantskohustused, mille lollusest olin ühiselt elades kunagi oma nimele võtnud ja mida ta hiljem loomulikult enam ei mäletanud.
Üürikorteri leidsin kohe, ehkki ei teadnud, kuidas selle eest maksma hakata. Tagasi mõeldes oli ikkka tohutu stress – igakuine pidev nipitamine, et arved ja järelmaksud saaks makstud ja lastel midagi süüa ka oleks. Eksilt peale lubaduste mingit rahalist toetust ei saanud – ühelt poolt loll, et ametlikult välja ei nõudnud (ei julgenud sellel hetkel), teisalt täna on mul hea meel, et meil igasugune side puudub. Tõsi, lastega ta vahepeal ikkagi suhteb.
Mul oli selle aja jooksul kaks episoodi, kus väga tõsiselt mõtlesin, et lõpetan oma elu ära. Ühe korra olin ka teole väga lähedal. Õnneks olid ja on mul siiani sõbrad, kes aitasid nina vee peal hoida ja vahepeal toetasid ka rahaliselt, kui eriti raske oli.
Mul vedas, leidsin üpris ruttu päris okei palgaga töö, sest haridus ja konkreetse valdkonna töökogemus oli varasemast olemas.
See leevendas olukorda nii palju, et arved said igakuiselt makstud, aga kohustusi oli nii palju, et üle eriti midagi igapäevakulutusteks enam ei jäänud. Sain aru, et esimesena pean vabanema nendest järelmaksudest ja kohustustest. Hakkasin siit-sealt lisatöid otsima ning iga boonusena teenitud euro läks nende ennetähtaegse tagasi maksmise katteks, lisaks ka põhitöölt saadud preemiad.
Tõsi, vahel ikka libastusin. Tahtmine omale või lastele korrakski midagi tavapärasest lahedamat pakkuda sai võitu. Näiteks veekeskuse piletite vms näol.
Emotsioonid käisid üles ja alla. Vahepeal tundus, et kõik saab juba joonde, vaade tulevikule läks positiivsemaks, kui tuli jälle mingi ootamatu üllatus, mis jalad alt lõi, näiteks hädavajalik hambaravi.
Miks ma seda nüüd kirjutan, on sellepärast, et täna jõudis kätte see päev, mida ma olen kogu selle aja oodanud – esimest korda saan palgapäeval välja teenitud töötasu välja võtta nii, et meile jääb lahedalt elamiseks ja kogumiseks ka.
Eelmisel kuul maksin ära viimase laenujupi ja enam ei ole mul peale üüri maksmise ja koduga seotud kulude ühtegi püsikohustust.
Paljude jaoks on see kindlasti tavapärane ja ehk arusaamatu, aga võimatu on kirjeldada rõõmu, kui saad lastega koos välja sööma minna, sest me saame seda omale lubada (mitte, et see nüüd igapäevaseks muutuks, aga leian, et olime selle ära teeninud). Kui oma tulusid-kulusid vaadates näed, et saad reaalelt raha säästa selleks, et näiteks järgmisel aastal lastega reisile minna (kui üleilmne olukord muidugi võimaldab). Kui tead, et jõuluvana tuleb tänavu.
Et unistus päris oma kodust ei tundu enam ilmvõimatu – usun, et jõuame sinna järgmise kolme aastaga.
Ma kirjutan seda julgustuseks, et tegelikult on väljapääs igast olukorrast olemas. Ma ise seda paar aastat tagasi muidugi veel ei uskunud. Olen lõputult tänulik oma sõbrannadele, kes sõna otseses mõttes mind vahepeal öösel valvasid, et ma mingeid lollusi oma tohutus masenduses korda ei saadaks. Oma lastele, kes on kõige selle keskel nii mõistlikud ja kannatlikud olnud, ehkki enne nad olid harjunud palju lahedamalt elama.
Kõige suurem õppetund selle aja jooksul on olnud, et tuleb õppida abi vastu võtma, kui seda pakutakse. Häbenesin pikalt oma lähematele sõpradele rääkida, mis olukorras ma olen, sest enne koos elades olime me nö musterpaar, kelle elu alati teistele eeskujuks toodi. Tundsin, et olen läbikukkuja ja kartsin, et nad eemalduvad minust.
Aga selle eest, kuidas nad tegelt mind tundide viisi kuulasid, aitasid last hoida, laenasid autot kui vaja jne, oli ülioluline. Ma ei tea, kas ma üksi ilma selle emotsionaalse toeta oleks täna siin ja saaks niimoodi hõisata.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.11 19:43; 07.11 16:14;