Teema: Kaks aastat pärast lahkuminekut

Kas nüüdseks on eksmehelt elatis välja mõistetud? Uhkus on tore asi küll, aga sa ei võida peale oma uhkuse sellest midagi, vaid teed hoopis lastele karuteene. Kui elatist pole välja mõistetud, siis järeldatakse, et järelikult maksti –  ja lapsed peavad isa tulevikus vanadekodus ülal pidama. Muus osas oled väga tubli. Edu!

Minul läks ka umbes kaks aastat väga kokkuhoidlikku elu, et sama tunda, et lõpuks saan midagi ka endale lubada.

Aga! Mina siiski nõudsin elatise välja. Sain nii tagantjärele kui ka tunduvalt suurema summa, kui olime kokku leppinud. Seda ta muidugi ei maksnud. Paari aasta pärast pöördusin kohtutäituri poole. Seda ta ka minust ei uskunud. Ja peale seda on elu materiaalse poole pealt lill. Kahetsen, et kohe kohtusse ja hiljem esimesel võimalusel kohtutäituri poole ei pöördunud.

Mul on sinu pärast väga hea meel, et sul sõbrad on. See on väga suur rikkus.

” leidsin üpris ruttu päris okei palgaga töö, sest haridus ja konkreetse valdkonna töökogemus oli varasemast olemas ”

See siin oligi su põhiline päästerõngas.

Ja muidugi vanasõna: parem sada sõpra kui sada rubla.

Tubli! Edasi saab minna ainult paremaks!

Mina läksib mehe juurest 4,5 aastat tagasi ära (laps oli siis beebi). Samuti ei kahetse oma otsust. Elasin üle lapsehoolduspuhkuse ajal oma korteri ostmise (sellega juhtus ikka veidraid asju) ja lapse kõrvalt tööle tagasi minemise. Alguses oli mul vanemahüvitis kätte u 700 eurot, siis lõppes see ära ja olin veel kuus kuud kodus (elasin oma säästudest, mitte lapse isa poolt makstavast toetusest). Praeguseks on palk tõusnud pea poole võrra. Samas tunda, et oled ise midagi saavutanud, annab nii hea enesetunde. Samuti jääb nüüd raha üle kasvõi endale millegi lubamiseks. Nt neli aastat ma endale eriti uusi riideid ei ostnud ja need olid ikka suht viimase piirini kantud.

Mul on sarnane lugu, olen kolm aastat iseseisev olnud, üks laps. Lahkuminemisele mõtlesin ligi 2 aastat, tundus võimatu. Tegin siiski selle sammu ja juba aasta hiljem oli elujärg parem, kui enne. Tegin samuti lisatööd ja puhkust võtsin harva. Aga olen siiski see uhke tüdruk, kes vanematelt abi ei palunud, kuigi nad pakkusid. Sõpradelt võtsin abi vastu, nt auto remonti viimise  või tööriistade laenamise näol. Kui saaksin endale tagantjärgi  nõu anda, siis ütleksin, et koli välja kohe, kui mõte pähe tuleb, hiljem on raisatud ajast kahju.

Supertubli! Naised on ikka võimsad olevused ja üksteise toetuses on vägev jõud!

Aga jah, elatis nõua välja. Mitte, et sul seda igapäevaselt vaja oleks ja sa ise hakkama ei saaks lastega. Vaid selleks, et panna kogu see summa pikaajalisele intressiga kontole (või investeeri fondidesse) ootele ja anna lastele üle, kui nad täiskasvanuks saavad. Nii saavad nad endale paar aastat kergemat elu õpingute ajal või sissemakse korteri ostuks või mingi sarnase toe oma täiskasvanuelu alguses. Kindlasti ära jäta seda raha “vedelema”.

#3583149:

#3582697:

Kas nüüdseks on eksmehelt elatis välja mõistetud?

Mees on kindlasti rahvuskonservatiivse erakonna valija. Mees tunnustab traditsioonilist peremudelit. Kui naine jooksis minema ja võttis lapsed kaasa, siis naine on ise süüdi ja peab maksma mehele kahjutasu, kuna mees ei saa olla koos oma lastega ning peab ka olema ilma seksita, kuni leiab uue abikaasa. Palju pahandust mitte millestki.

Minu mees on väga liberaalne inimene, suur seksuaalvähemuste toetaja ja moodsa maailmavaatega. Tahan juba ammu temast lahku minna, sest tema ideaaliks on olla kodune mees ja mina pean olema naine, kes teeb karjääri ja teenib raha. Mulle see ei meeldi, sest mu koormus (mul on täiskohaga töö ja 3 last) on liiga suur.

Teemaalgataja peamine mure lahutusega seoses oli, kuidas ta rahadega toime tuleb ja kogu tema lahutusejärgne elu keerles majandusliku toimetuleku ümber. Minul ei ole sellega mingit probleemi, maksan nagunii kõige eest ise. Aga mind hirmutab just emotsionaalne pool. Kuidas üksindusega toime tulla, kuidas laste eest üksi hoolitseda ja nii edasi. Kas keegi selles osas tahaks oma kogemust jagada?

#3583417:

#3583149:

#3582697:

Kas nüüdseks on eksmehelt elatis välja mõistetud?

Mees on kindlasti rahvuskonservatiivse erakonna valija. Mees tunnustab traditsioonilist peremudelit. Kui naine jooksis minema ja võttis lapsed kaasa, siis naine on ise süüdi ja peab maksma mehele kahjutasu, kuna mees ei saa olla koos oma lastega ning peab ka olema ilma seksita, kuni leiab uue abikaasa. Palju pahandust mitte millestki.

Minu mees on väga liberaalne inimene, suur seksuaalvähemuste toetaja ja moodsa maailmavaatega. Tahan juba ammu temast lahku minna, sest tema ideaaliks on olla kodune mees ja mina pean olema naine, kes teeb karjääri ja teenib raha. Mulle see ei meeldi, sest mu koormus (mul on täiskohaga töö ja 3 last) on liiga suur.

Teemaalgataja peamine mure lahutusega seoses oli, kuidas ta rahadega toime tuleb ja kogu tema lahutusejärgne elu keerles majandusliku toimetuleku ümber. Minul ei ole sellega mingit probleemi, maksan nagunii kõige eest ise. Aga mind hirmutab just emotsionaalne pool. Kuidas üksindusega toime tulla, kuidas laste eest üksi hoolitseda ja nii edasi. Kas keegi selles osas tahaks oma kogemust jagada?

Aga sa oled juba praegu suhtes üksi, sest mees sind ei aita ja tegelikult heietad lahkumismõtteid. Mittetoimiv suhe teeb haigeks, mistõttu kui ikka muud moodi ei saa, siis tuleb lahutada, seda nii enda pärast, kui ka selleks, et lastel oleks terve ema. Ja sa ei ole ju üksi, sul on lapsed. 🙂 Lahutades elad sa ju sama elu, lihtsalt laiska meest pole kivina kaelas. 🙂 Ja kõige vahvam on, et sinu ellu võib tulla palju head ja uut.

#3583616:

Mul on väga imelik näha, et minu arvamus on ainult miinuseid kogunud. TA kirjutab, et oli pikas suhtes. Oli aastaid lapsi kantseldanud. Ja kõik see aeg, kõik need pikad aastad oli mehest finantsiliselt nii sõltuv, et lahku minnes PEAAEGU sooritas enesetapu. Mida nagu. Kuidas saab elusse ja oma lastesse vastutustundlikult suhtuva inimese elus selline olukord tekkida (kui ei ole ränka haigust, inimene on terve)? Ma saan aru, kui jääpurikas pähe kukub vms, kuid selles teemas ju ei ole tegemist haiguse, invaliidistumisega?

See ei ole kuidagi ühestki otsast edulugu. See on napikas, nibin-nabin pääsemine katastroofist, mis varitses neid lapsi, kes milleski süüdi polnud. Vastutustundetu ema lugu. Selline asi, kus ilma mingi materiaalse iseseisvuseta naine teeb lapsi, olles mehest nii sõltuv, et ilma mehe rahata tuleb ennast ära tappa, ei ole mitte mingi edulugu. See on näide sellest, mis juhtub, kui loota kellelegi teisele ja ise ainult sünnitada. Väga kahju, et naised sellest aru ei saa ja taoline lugu vaid takkakiitmist pälvib.

Miinustage ja märkige ebasobivaks, ma ei muuda oma postitust. Mul on oma arvamusele õigus ja jään selle juurde. Kommentaar on igati nõuetekohane.

Sa ilmselt ei mõista, mis tähendab meeleheide ja depressioon. Sellepärast sa ei saa aru ka teemaalgataja mõtetest.

#3583616:

Mul on väga imelik näha, et minu arvamus on ainult miinuseid kogunud. TA kirjutab, et oli pikas suhtes. Oli aastaid lapsi kantseldanud. Ja kõik see aeg, kõik need pikad aastad oli mehest finantsiliselt nii sõltuv, et lahku minnes PEAAEGU sooritas enesetapu. Mida nagu. Kuidas saab elusse ja oma lastesse vastutustundlikult suhtuva inimese elus selline olukord tekkida (kui ei ole ränka haigust, inimene on terve)? Ma saan aru, kui jääpurikas pähe kukub vms, kuid selles teemas ju ei ole tegemist haiguse, invaliidistumisega?

See ei ole kuidagi ühestki otsast edulugu. See on napikas, nibin-nabin pääsemine katastroofist, mis varitses neid lapsi, kes milleski süüdi polnud. Vastutustundetu ema lugu. Selline asi, kus ilma mingi materiaalse iseseisvuseta naine teeb lapsi, olles mehest nii sõltuv, et ilma mehe rahata tuleb ennast ära tappa, ei ole mitte mingi edulugu. See on näide sellest, mis juhtub, kui loota kellelegi teisele ja ise ainult sünnitada. Väga kahju, et naised sellest aru ei saa ja taoline lugu vaid takkakiitmist pälvib.

Miinustage ja märkige ebasobivaks, ma ei muuda oma postitust. Mul on oma arvamusele õigus ja jään selle juurde. Kommentaar on igati nõuetekohane.

On olemas ka selline asi, nagu vaimne tervis ja tähelepanelik lugeja saab selgelt aru, et teemaalgatajal justnimelt olid tervislikud probleemid. Enesetapumõtted on haigus!  On palju kahjuks lugusid emadest, kes sellest haigusest ka surevad. Õnneks antud juhul seda ei juhtunud. Aga ei tasu alavääristada, naeruvääristada ja alahinnata haiguse võimu inimese üle. Selle vastu tuleb võidelda ja õnneks teemaalgatajal jatkus võitlusjaksu ja tugisüsteemi, kes teda selles aitasid.

#3583639:

#3583616:

See ei ole kuidagi ühestki otsast edulugu. See on napikas, nibin-nabin pääsemine katastroofist, mis varitses neid lapsi, kes milleski süüdi polnud.

Eks edulugu muidugi pole, ta ju isegi tunnistab, et lihtsalt “vedas”.

Ja tunnistab ka seda, et paljunes lihtsalt mehe arvelt; kui mees tagant ära kadus, siis oli kohe jama majas.

Kirsiks tordil aga on muidugi veel see, et “sõbrad aitasid”, aga seda ta neile “sõpradele” muidugi never ütlema ei lähe.

Ta ütleb kellele? – perekoolikatele.

Ta ju sai hakkama, leidis üürikorteri, sai arved makstud! Paljud lähevad sellises olukorras naiste varjupaika, aga tema jaksas lausa korteri üürida. Ja mille põhjal sa järeldad, et ta pole oma sõpru abi eest tänanud?!

Nii õel inimene nagu sina, võiks üldse vait olla! Sinu ppostitusest kumab läbi pigem kadedus, et see naine hakkama sai ja veel nii hästi!

#3582725:

#3582694:

Kõige suurem õppetund selle aja jooksul on olnud, et tuleb õppida abi vastu võtma, kui seda pakutakse.

Minu arvates peaks su kõige suuremaks õppetunniks nimetama seda, et naine ei peaks mitut last tegema, kui ta on majanduslikult täiesti null ja iseseisvusetu. Et ei satuks oma vales järjekorras valikute ja valepidi elukorraldusega seisu, kus tuleb ‘õppida abi vastu võtma’.

Aga mees millegipärast võib teha nii palju lapsi, kui torust tuleb? Sõltumata sellest, kas ta suudab neid ülal pidada? Enamasti on ju just mehed need, kes oma lapsi sendigagi ei toeta. Naiste poolt laste hooletussejätmine on väga haruldane.

Mina ei lugenud teemaalgatusest seda välja, et TA oli ‘meeleheitel ja depressioonis’ kõik need aastad, mis ta pikas suhtes oli ja lapsi sünnitas ja samal ajal raha ei suutnud teenida. Nii et see ei puutu asjasse, et depressioon ja meeleheide tulid siis, kui TA üksi jäi. Minu arvamus on, et naine käitub mitte vastutustundlikult oma sünnitamisotsustesse, kui ta on iseseisvusetu. Nii saab tekkida olukord, mis on kirjeldatud teemaalgatuses – et lastega üksi jäädes tekib lausa suitsidaalne meeleheide ja depressioon. Mina lugesin välja, et see meeleheide oli otseselt seotud RAHA PUUDUMISEGA.

Ja loomulikult peab mees samamoodi vastutama, aga see on ju teine teema. Selle teema peamine õppetund on ikkagi see, et rahaliselt iseseisvusetu naine ei tohiks teha sünnitamisotsuseid (ja veel rohkem kui ühe korra), sest mees võib mitte vastutust võtta ja asi lõppeb rahapuudeses tehtud suitsiidiga.

Üliimelik on ka see, et pigem paneb nööri kaela ja jätab lapsed selle kohutava olukorra sisse, selle asemel et elatist nõuda, mis ei maksa kohtus midagi ja mida on lihtne teha.  Vähemalt proovida seda teha. TA jutust lugesin küll välja, et pole nagu proovitudki. Lausa hea meel on, et eks lapsi ei toeta ja et suhtlus seega puudub.

Ja auto laenamine ja laste hoidmine ei ole sõbrannade poolt emotsionaalne tugi, nagu TA kirjutab, see on otsene RAHALINE tugi.  Nii et kõik selles loos taandub raha puudumisele ehk siis finantsilise iseseisvuse puudumisele.

võimatu on kirjeldada rõõmu, kui saad lastega koos välja sööma minna, sest me saame seda omale lubada (mitte, et see nüüd igapäevaseks muutuks, aga leian, et olime selle ära teeninud). Kui oma tulusid-kulusid vaadates näed, et saad reaalelt raha säästa selleks, et näiteks järgmisel aastal lastega reisile minna (kui üleilmne olukord muidugi võimaldab). Kui tead, et jõuluvana tuleb tänavu.

See on otsene RAHA PUUDUMISE  probleem. See on tõestus selle kohta, et  TA ei ole finantsiliselt suutlik oma laste eest vastutama.

#3584368:

#3584341:

#3583616:

See ei ole kuidagi ühestki otsast edulugu. See on napikas, nibin-nabin pääsemine katastroofist, mis varitses neid lapsi, kes milleski süüdi polnud. Vastutustundetu ema lugu. Selline asi, kus ilma mingi materiaalse iseseisvuseta naine teeb lapsi, olles mehest nii sõltuv, et ilma mehe rahata tuleb ennast ära tappa, ei ole mitte mingi edulugu. See on näide sellest, mis juhtub, kui loota kellelegi teisele ja ise ainult sünnitada. Väga kahju, et naised sellest aru ei saa ja taoline lugu vaid takkakiitmist pälvib.

Teemaalgataja siin.

Arvestasin sellega, et pooliku info pealt hakkab tulema igasuguseid kommentaare – ja nagu Sa kirjutasid, loomulikult on igaühel selleks õigus – aga ma ei hakanud teadlikult liiga detailidesse minema, et seda meetripikkust kirja mitte viie meetriseks venitada.

Aga tahan siiski mainida, et mul ei olnud enne oma elukaaslasega koos elama hakkamist mingeid materiaalseid probleeme. Mul on haridus, töö ja mul oli oma raha. See läks enamjaolt ühise kodu rajamiseks. Minu absoluutne lollus oli, et ma ei osanud/pidanud vajalikus nõuda, et see ka kuidagi juriidiliselt vormistatud saaks. Elasime ju koos, elu oli ilus ja mina, olles esimeses pikaajalises suhtes, arvasin naiivselt, et see kestab igavesti. Olin liiga usaldav. Tagant järele ma seda enam muuta ei saa, aga saan tõesti õppida ning hoolitseda, et tulevikus enam sarnasesse olukorda ei satuks.

Emotsionaalsele poolele ma ka oma algses postituses väga ei keskendunud. See on täiesti omaette teema. Vaimsel terroril mehe poolt ma pikalt peatuda ei taha. Olen selle kahe aasta jooksul regulaarselt psühhiaatri juures käinud ja osa ravist on veel pooleli.

Johhaidii. Ja lisaks kogu oma maisele varale, mille sa matsid MEHE kinnisvarasse, ei näe sa ikka veel mõtet ametlik elatis laste eest sisse anda?

Kui mees on vaimne terrorist, siis ta kasutab selleks lapsi. Kas lastel on raha pärast tõesti seda kõike vaja?
Mina saan teemaalgatajast aru, miks ta seda tegemata jättis.
Ema mul ikka tavatses öelda: ” Ei tasu s***a torkida, läheb haisema!”