Esileht Pereelu ja suhted Kaks aastat pärast lahkuminekut

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )

Teema: Kaks aastat pärast lahkuminekut

Postitas:
Kägu

Ema mul ikka tavatses öelda: ” Ei tasu s***a torkida, läheb haisema!”

Ei no muidugi. Parem ennast ära tappa ja lapsed emata jätta, kui et minna s*tta torkima? Kas oma laste eest vastutamine tähendab seda?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ema mul ikka tavatses öelda: ” Ei tasu s***a torkida, läheb haisema!”

Ei no muidugi. Parem ennast ära tappa ja lapsed emata jätta, kui et minna s*tta torkima? Kas oma laste eest vastutamine tähendab seda?

Sul nagu empaatilist mõtlemist üldse pole?
Vaimne terror teeb aju pehmeks ja kahjuks võivadki sellised mõtted tekkida, et sind pole mitte kellelegi vaja.
Teemaalgataja ju sai lõpuks oma normaalse aju tagasi ja ongi juba sellega võitnud oma elus. Pealegi sellist asja üldse tunnistada on suur võit.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See ei ole kuidagi ühestki otsast edulugu. See on napikas, nibin-nabin pääsemine katastroofist, mis varitses neid lapsi, kes milleski süüdi polnud. Vastutustundetu ema lugu. Selline asi, kus ilma mingi materiaalse iseseisvuseta naine teeb lapsi, olles mehest nii sõltuv, et ilma mehe rahata tuleb ennast ära tappa, ei ole mitte mingi edulugu. See on näide sellest, mis juhtub, kui loota kellelegi teisele ja ise ainult sünnitada. Väga kahju, et naised sellest aru ei saa ja taoline lugu vaid takkakiitmist pälvib.

Teemaalgataja siin.

Arvestasin sellega, et pooliku info pealt hakkab tulema igasuguseid kommentaare – ja nagu Sa kirjutasid, loomulikult on igaühel selleks õigus – aga ma ei hakanud teadlikult liiga detailidesse minema, et seda meetripikkust kirja mitte viie meetriseks venitada.

Aga tahan siiski mainida, et mul ei olnud enne oma elukaaslasega koos elama hakkamist mingeid materiaalseid probleeme. Mul on haridus, töö ja mul oli oma raha. See läks enamjaolt ühise kodu rajamiseks. Minu absoluutne lollus oli, et ma ei osanud/pidanud vajalikus nõuda, et see ka kuidagi juriidiliselt vormistatud saaks. Elasime ju koos, elu oli ilus ja mina, olles esimeses pikaajalises suhtes, arvasin naiivselt, et see kestab igavesti. Olin liiga usaldav. Tagant järele ma seda enam muuta ei saa, aga saan tõesti õppida ning hoolitseda, et tulevikus enam sarnasesse olukorda ei satuks.

Emotsionaalsele poolele ma ka oma algses postituses väga ei keskendunud. See on täiesti omaette teema. Vaimsel terroril mehe poolt ma pikalt peatuda ei taha. Olen selle kahe aasta jooksul regulaarselt psühhiaatri juures käinud ja osa ravist on veel pooleli.

Johhaidii. Ja lisaks kogu oma maisele varale, mille sa matsid MEHE kinnisvarasse, ei näe sa ikka veel mõtet ametlik elatis laste eest sisse anda?

Hahaha! Arvad, et see on nii lihne? Usu mind, vaimne vägivaldur oskab selle elatise pärast aastaid ajusid saagida. Nt hakatakse nõudma, et laps läheb hoopis lapse isa elukohas lasteaeda (juhul kui ema ja isa elavad erinevates valdades/linnades). Tean juhust, kus laps käiski kahes lasteaias korraga. Jah, tuleb välja, et see on Eesti seadusandluse juures võimalik. Lõpuks on sul valik, et kas loobud elatise nõudmisest või siis ajad kangelt oma rida ja aastate pärast on laps segase elukorralduse tõttu psühholoogi juures teraapiat saamas.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Kaks aastat pärast lahkuminekut