Oi, küll see teema kõnetab!
Mina olen ise 3-lapselisest perest ning soovisin aastaid ka ise 3 last – kuniks sündis mu teine laps. Julm, aga tõsi. Kohati on nii raske, et nutan salaja või marsin lihtsalt kodust välja värsket õhku hingama, et mitte plahvatada. Ja ometi kinnitati ka mulle, et mida rohkem lapsi, seda lihtsamaks läheb. No ei pruugi nii minna, mitte kunagi ei tea ette!
Üks asi, mis elu vähemalt natuke lihtsamaks teeb, on laste 6-aastane vanusevahe. Poeg läheb juba 3. klassi, on rahulik, kannatlik, vaikne ja pigem omaette nokitseja. Ma ei mäleta, et temaga väga raske oleks olnud, ta hakkas varakult potil käima, on alati maganud nagu nott, kuulab sõna ega jonni. Õpib enamjaolt iseseisvalt ning viitsib ka väikese õega tegeleda.
Mu pisitütar on poja täielik vastand – nagu tulesäde. Ei püsi sekunditki paigal, muudkui tormab, kiljub, kargab, kukub, jonnib… Oeh! Ta on meist kõigist nii erineva iseloomuga, et vahel mehega naljatame, et küllap ta läks haiglas vahetusse. Ta on kohutavalt kange ja jonnakas ning oskab oma häälepaelu väga osavalt kasutada. ???? Imikuiga oli väga raske ning hetkel on käsil “kohutava kahese” periood, mis kuidagi lõppeda ei taha.
Mis mu jutu mõte oli – ei teagi! ???? Tahan lihtsalt öelda, et kõik need “õpikulaused” ja ajakirjade roosamannalood à la iga lapsega läheb kergemaks ja lapse kasvatamine on suurim õnnistus – need on alatud ja tekitavad asjatuid süümepiinu. Ainus tõde, mis kehtib, on see, et mida vanemaks laps saab, seda kergemaks läheb. Kaks kõige raskemat aastat on möödas, edasi läheb juba kergemaks – nii lohutan end mina. Ja laste suur vanusevahe on minu arvates just “pääsetee” – ei kujuta ette, kui praeguse 3-aastase “elavhõbeda” kõrvalt peaks tähelepanu jaguma veel teisele pisikesele.
Meil on ka 4 aastane tütar nii vaidlushimuline, et ega ta ennem ei jätagi kui temaga nõustutakse ja kinnitatakse tema juttu 🙂 Oskab üksi ilusti mängida, aga kui suhtleb, siis on väga intensiivne ja domineeriv meiega ja on üldse tundlikum ja tujukam tegelane.