Kakskeelsus perekonnas ja kaskeelse inimesena kasvamine on väga normaalne ja levinud nähtus, samuti lapse väga võimekale ja vastuvõtlikule ajule täiesti jõukohane – lapsed omandavad kahte keelt sama kergusega nagu üht keelt… õige pisut võib hiljem rääkima hakata, aga ei pruugi, ning lasteaia-koolieas ei ole eakaaslastest keeleoskuse osas kehvem. Kartma kakskeelsust ei peaks, vastupidi keeleteaduses on tõestatud kakskeelsuse väga positiivseid mõjusid lapse aju arengule, paindlikkusele, kohanemisvõimele. Võiks isegi öelda palju õnne teile, et teie lapsel on võimalus kasvada kakskeelses peres, mis rikastab tema keeleomandamise kogemust! Mina kunagi õpinguteajal lapsekeele arengut õppides isegi unistasin sellest, et mul kunagi oleks ka kakskeelsed lapsed – läks aga teisiti! 😀 Aga jah, üldreegel (mis garanteerib ka selle, et laps omandab tõesti kvaliteetse ja rikkaliku ja nüansseeritud keele) on alati see, et ÜKS VANEM, ÜKS KEEL. Ehk igaüks peaks rääkima oma emakeeles lapsega, see on see keel, mida sa oskad kõige paremini, kõige varjundirikkamalt ja soravamalt. See, mis keelt ema-isa omavahel räägivad last nii palju ei mõjuta. Mõjutab ikka see, kui palju lapsevanem üldse lapsega tegeleb, temaga räägib, talle asju seletab (juba beebieast peale!).
Üks väga hea kakskeelsust toetav tegevus on ka beebiviiplemine, millega võite pihta hakata alates ca 6. elukuust. Sellest metoodikast võid täpsemalt lugeda beebiviiplemine.ee/blog, aga kakskeelsuse vaatepunktist ütlen niipalju, et viibete kasutamine aitab lapsel hakata orienteeruma nendes kahes keeleruumis ning looma seoseid kahe kasutatava keele vahel… et ta hakkabki mõikama, et “ohhoo! emme ütleb MOLOKO ja issi ütleb PIIM, aga nad teevad seda sama käemärki sinna juurde, järelikult on need sama asi” 🙂
Et viiped on mõlemal samad, aga kumbki räägib siis oma keeles sinna juurde!