Palun öelge oma väikelastele, et te armastate neid, isegi siis kui nad on kurvad, kurjad, teevad pahandusi, jonnivad ning ei kuula sõna.
Ühel päeval, kui minu 3,5-aastane tuli koju väsinuna, frustreeritud, jonnis ning ma pidin tollel õhtul kodunt ära minema ja ta väljendas oma trotsiga seda, kuidas talle ei meeldinud, et ma ära lähen. Ta oleks tegelikult tahtnud öelda, et emme ma tahaksin täna sinuga koos olla, ma väga igatsesin sinu järele. Selle asemel aga laps hakkas süüa maha loopima, karjuma, et ma olen kuri sinu peale ning et emme ei peaks ära minema.
Võtsin õrnalt tema õlgadest seljatagant kinni, kallistasin teda ning ütlesin, et kullake ma armastan sind ikka, vaatamata sellele, et sa minu peale kuri oled ning karjud. Ma käin ära ja tulen tagasi ning siis võime kallistada ja rääkida.
Laps mõtles hetke ning tema tujumuutus oli 180 kraadi, ta kallistas mind ning ütles, et tema armastab mind ka, aga jääb mind igatsema nii kauaks, kuni ma koju tagasi olen. Vastasin, et igatsemine näitabki, et sa armastad ja minust väga hoolid, et see on hea ning nii see peabki olema inimesega, keda armastad.
Laps oli rõõmus ning lasi mul rahulikult minna.
Jah, lapsed võivad vahel olla võimatud, jonnipurikad, kanged oma mina läbi suruma ning vahel tunduvad isegi pahatahtlikult julmad. Tegelikult on neile vaja palju armastust, kallistusi ja regulaarselt (näiteks pool tundi päevas) 1:1 tähelepanu iga vanemaga.