Sain uude kohta tööle. Töökoht on normaalne, tööaeg ok ja töö ise mulle meeldib, aga…
Töötan koos 2 vanemas eas töökaaslasega, kes täiesti terroriseerivad mind. Olen juba nii meeleheitel, et koju jõudes nutan patja:(Pere saab sellest aru ja on mures mu pärast, sest isu on kadunud ja rõõmsameelsus otsas! Tunnen ennast väsinuna ja järgmine päev tööle minnes tunnen ahastust! Katseaeg veel kestab ja ma pole ennast n.ö maksma pannud ja talun teravusi vaikselt. Ette jäävad neile kõik asjad. Nii eraelu(elame väikeses kohas ja kõik on paraku kõigile teada), kui ka mu soov teada saada uusi asju ning uued ettepanekud on nende arust mõtetud. Pooleldi saan õpetusi ja möödapanekuid näritakse taga! Isegi mu söömisharjumused ja rahaline seis näritakse läbi(käin 2 kohas tööl ja arvavad, et ujun rahas). Ükskord nõutakse ühte asja ja siis teist asja.
Juhataja on firmas väga tore. Vestlusel palus teada anda, kui miskit mind kurvaks teeb ja kõik, mis rõõmustab! Kuid kardan tema poole pöörduda selle murega. Vanad töötajad on umbes 10 aastat juba seal tööl olnud, kõik nipid ja trikid selged. Minul aga pole katseaegagi täis:( Nende juttu tähele pannes selgus, et minu koha peal on olnud palju liikumist ja ma ei imesta seda!
Olen nüüd nii õnnetu oma murega, sest lahkumis avaldust ei taha hea töö suhtes maha panna. Oskan küll teravalt ka vastata, kui alguse suhtes ei julge. Teiseks on mul tobe komme suu lahti jääda vaatama, kui midagi ebaviisakat öeldakse. Proovisin terve päeva vaikida, kuid ka see jäi neile ette ja meeskonnana nii töötada ei saa. Töö tahab läbiarutamist ja planeerimist!
Nüüd siis palungi abi siit, et annaksid nõu, mis teha ja kuidas käituda? Kas siiski hakata uut töökohta vaatama(elame väikeses kohas ja võimalused pea nulli lähedased) või astuda täie rauaga vastu? Käia siiski ülemuse juures rääkimas ja leida koos selle olukorrale lahendus. Uurisin neutraalselt ennem infot selle töö suhtes. Linnas räägitakse küll neist töötajatest isiklikult halvasti, aga teise osakonna töötajad saavad vist hästi läbi ja nad suhtlevad täiesti normaalselt nendega! Analüüsisin ennast ja olen kindel, et olen olnud abivalmis, ei ole kedagi taga klatsinud ja alati positiivne asjade suhtes. Isiklik elu on korras, olen abielus ja kasvatan lapsi, käin 2 kohas tööl ja ei ole tülisi inimestega. Vanas firmas(pankrotis) sain töötajatega hästi läbi ja minu tööd kiideti pidevalt. Tunnen hetkel, et igatsen täiesti vanu kaaslasi taga. Suured tänud, et leidsite aja mu mureke läbi lugeda ja suured tänud kõigile abistajatele juba ette!
Teema: Kannatan tööterrori all:(
Kahju sinust, ega sa Tapal ei tööta, ühes poes? Usse on igal pool, kes viimse piisani sust mahla välja pigistavad, mina loobusin, kuigi pole harjunud loobuma. Mõtlesin pikalt järele, kaalusin plusse ja miinuseid ning peale 2-d kuud enam tööle ei suutnud minna. Oma perega ma ka enam suheldud ei saanud, sest olin lõpmata läbi…
Kui oled minust tugevam naine, siis jää paigale ning naerata vastu. Nagunii on kõigi inimeste elu väikestes kohtades peopeal, mis seal häbeneda.
Minust veel nii palju, et sain sealt hullumajast lahkudes paar kuud hiljem palju parema töökoha ning kõrgema palgaga, nii et las minna.
Esimene asi – kasvata endale paksem nahk. Väga võimalik, et vanemad töökaaslased arvavad, et sa ohustad neid kuidagi (oled nutikam, kiirem, targem jne) ning üritavad sind teadlikult või alateadlikult välja süüa.
Teine asi – hakka täie rauaga vastu. Ära lasku nende tasemele, aga ära lase endale pähe astuda ja liiga teha.
Kolmandaks – oska hinnata seda, et ülemus on normaalne. Katseajal ei soovitaks otseselt kaebama minna, aga edaspidi ära karda ülemuse poole pöörduda stiilis: \”Mul oleks abi vaja sellise probleemi lahendamisel….\”
Neljandaks – töölt ära tulla jõuab alati. Väga võimalik, et terroristide jõud raugeb ja kõik laabub iseenesest, kui nad näevad, et sinust polegi nii lihtne lahti saada:)
Mina kyll läheks juhatajaga rääkima, et sind ei juhendata ja ei raatsita teadmisi jagada ja et ollakse liiga isiklikud. Sul pole ju muud karta kui kinga saada ja ära sa lähed nagunii kui asi ei parane.
Pane ennast juhataja olukorda. Ta tahaks, et ettevõttel läheks hästi, töö sujuks, töötajad oleksid rahul. Sellest ka tema palve muresid jagada. Nüüd toimub tema selja taga selline asi ja mitte keegi ei lähe ütlema. Ja tema imestab, et kõik oleks nagu korras aga töötajad on mossis, võimalik et töö kannatab jne. Kui sa oleksid juhataja, sa ju tõesti tahaksid teada probleemidest oma firmas?
Mina soovitan sul minna ülemuse jutule kindlasti. Aga nende nõidade käest võid küsida et miks neil on paha olla,et kas hommikused rohud jäid võtmata või ??
Minu teada on katseaeg kõigest 4 kuud. Selle aja võiks ikka välja kannatada.
Kui oled veendunud, et sul õigus, aja rahulikult oma rida, mitte ära heitu ega nuta patja. Oled töötaja, mitte kellegi seltsidaam.
Uuel töötajal kaebama ei tasuks esialgu vast minna. Tõenäoliselt on tööandja ka oma olemasoleva kaadriga rahul ja uue kogenematu nähvitsa märkused ei jäta just soodsat muljet.
Äkki saaks ka ‘nõiamoore’ kuidagi soodsamalt häälestada? Võib-olla on su enda suhtumises midagi tõrjuvat? Me ju ei tea.
mina ei läheks kaebama. täiskasvanud inimesed peaksid siiski ise suutma enda eest seista sellises olukorras. kui sa arvad, et ülemusele võib su jutt suureks uudiseks olla, siis arvatavasti eksid, tema ju tunneb neid inimesi palju kauem kui sind.
Katseaja lõpul küsitakse tõenäoliselt kaastöötajate arvamust ka. Kui need mutid ütlevad, et sul see, teine ja kolmas viga küljes, siis sa ikkagi ei saa seda kohta. Pigem minna ülemusega aegsasti rääkima. Aga läbi pead mõtlema, mismoodi rääkida, et ei oleks vingumise moodi. Muu hulgas võid mainida, et sinu kohal ei pea keegi kaua vastu ja ei tea, kas sinagi pead. Juhid bossi tähelepanu sellele, et suur kaadrivoolavus ehk õelate kolleegide põhjustatud on.
Ma läheks ühel päeval tööle ja väga viisakalt kutsuks ühte ruumi need prouad ja juhataja. Selliste prouade suurimad hirmud on avalik häbi, nooremad, kes vast on neist tublimad ja pringimad, ning ka see, et kellelgi läheb neist paremini.
Kasutaks ära nende avaliku häbi hirmu ja hakkaks viisakalt rääkima tööl olevatest plussidest ja miinustest. Miinuste koht on siis see, kus mitte ründavalt, aga viisakalt arutaks asjade üle, mille üle tunned kurbust. Avaldad ka arvamust, et võib-olla olid eelmistel inimestel lahkumisteks need kurvaks tegevad põhjused. Ega sul kaotada ju pole midagi, sest ega sa sellises õhkkonnas niikuinii töötada ei saa. Ega siis sina ju pole praegu see kes pahasti käitub. Mida kauem sa ootad, seda raskem on sul hiljem midagi muuta. No ja kui sa pead ikkagi lahkuma, sest midagi muutu, siis on tõesti midagi põdeda või? Samas minu prognoos on see, et prouad hakkavad sind lugupidavalt kohtlema.
Ma ei tea nende tädide ameteid, aga kui nende ametikohti on võimalik suht lihtsalt täita ja kui juhataja on vähegi normaalse mõtlemisega, siis on tal mõtlemiskoht, mida ta võib-olla seni ei teadnud. Kui mina oleksin teil seal juhataja ja saaks teada, et kaks pidevalt ussitavad teisi inimesi, siis ma esimene kord vestleks nendega viisakalt ja teist samalaadset vestlust ei teeks. Koostaks asutusele teistsuguse struktuuri lihtsalt.
Ei tea, kas selline lähenemine on sinu jaoks liiga raske, aga tädidega olen mina alati hästi hakkama saanud. Mul pole ka enesekehtestamisega probleeme ja tädid vist haistavad seda, sest eks sihikule võetakse ikka need, kelle puhul tuntakse, et on võimalik tulistada.
Kui juhataja ütles vestlusel, et soovib teada, mis sind kurvaks teeb siis on ka võimalus, et ta aimab mõne kaastöötaja bitchimist aga keegi pole seda avalikult tunnistanud. Ja ootab konkreetset tõendust, et midagi ette võtta.
See on praegu sinu võimalus ennast maksma panna ja enese kehtestamist õppida. Mis sul kaotada on? Kui lastakse lahti, siis lastakse, kui ei lasta, lähed varsti ise. Aga sul on võita hea töökoht ja kui võimuvõitlus läbi, siis saate ilmselt edaspidi ka normaalselt hakkama. Kui ülemus teada saab, siis saab ta omalt poolt rakendada abinõusid – näiteks tädid teise osakonda tööle saata vms.
Ära ülemust karda, tema võttis su tööle, sest tal oli sind vaja. See on nii keeruline head inimest leida. Ta kindlasti soovib teada, kui sulle midagi ei meeldi ja ta kindlasti võtab midagi ette. Ole tugev!
ära loobu, eriti kui juhataja on tore ja väikses kohas muu töö leidmine nullilähedane. küll aga räägiks juhatajaga, tõsiselt. ilma süüdistamata, aga nii nagu asjad on.
Katseajal ei saa sind nii lihtsalt lahti lasta, selle eest kohe kindlasti ei saa, et mingid 2 mutti sulle midagi ütlevad ja sina neile midagi ütled/juhatajale kaebad. Tead, mis tee. Võta julgus kokku ja mine juhataja jutule, räägi nagu asi on, las ta kutsub need 2 mutti sinna, ja palub neil seletada milles asi on, las laseb kirjutada ka seletuskirjad, ähvarda, et pöördud mujalegi, kui solvangutele lõppu ei peaks tulema, ka see võimalus on sul olemas, ühelgi inimesel ei ole õigust kedagi solvata, sõimata või ahistada, seega lähtu põhimõttest, et sina neid ei karda, ja ära kindlasti ürita head nägu teha, vasta neile intelligentsel toonil. Lisaks hangi endale töö juures liitlased, ja astu koos nendega neile kahele lõuamoorile vastu, kindlasti on veel teisigi töötajaid, kes neid kahte ei salli.
Kõige halvem mis sa teha saaks, oleks see kui sa neile vastu ei hakka, seda enam nad hakkavad sind nokkima, ja ilmselt ei ole sa ainuke, keda nad üritavad välja süüa. Tööle minnes mõtle, et sa teed tööd, mis sulle meeldib, ja kindlasti ära lase endale mõjuda. Raske on, aga tegele sellega.
Kui mina oleksin ülemus, siis tahaksin kindlasti teada, mis mu kollektiivis toimub, ja kindlasti ei laseks ühtedel töölistel teiste kallal võtta, tegeleksin probleemiga koheselt ja tõesti ei soodustaks sellist käitumist. Võib olla ülemus saaks korraldada selle töö niimoodi, et need kaks koos tööl ei oleks, vaid üksinda, kuna arvan, et nende \”võim\” peitubki selles, et nad on kahekesi koos. Kui nad käivad erinevatel aegadel tööl, siis ei tohiks probleemi olla.
Sul ei ole midagi karta, ega häbeneda, teiseks, kui sa kaebama ei lähe, mõtleb ülemus, et sina ei usalda teda ega pea teda piisavalt pädevaks, et ta võiks probleemi ära lahendada. Töö juures olevaid probleeme lahendab ikkagi ülemus, seega julgelt vestle temaga sellest.
Mõtle sellele, et ülemusele sa meeldid, oma tööd teed hästi, ja kõik on korras.
Kui kõigepealt hakkad muttidega arveid õindama, siis ole kindel, et juhataja jutul on nemad, mitte sina ja kindlasti räägivad nad sinust halba.
Ja mida sina siis soovitad? Ära taluda? Töö juures lambukest mängida? Enese eest tuleb seista, mitte lasta mingitel muttidel end mutta tampida. Mingu siis juhataja juurde, kas see peaks kedagi kottima?
Et mida mina soovitan: loomulikult minna juhatajaga enne rääkima, kui mutid, sest mutid valavad sinu muda ja valega üle ning kaotaja oled sina, kes sa tegelikult kannatad ja oled hea töötaja.
Juba Onu Remuse juttudest sain lapsena selgeks tarkusetera \”Kes esimesena räägib, seda usutakse\”. Soovitan küll ülemusega väikese \”arneguvestluse\” ette võtta ja oma mured hingelt ära rääkida.
Kõige veidram on minu jaoks see, et kolleegid sinu eraelus sorgivad. See pole absoluutselt nende asi ja seda ma ütleks ilma igasuguse peenutsemiseta neile näkku. Võibolla neil pole isiklikku elu, aga see ei anna neile õigust sinu isiklikku ellu tungida. Teata neile julgelt, et see on täiesti taktitundetu ja mitteaktsepteeritav käitumine.
Muttidele oled sina kui konkurent, mis muud. Muttidele, eriti väikses kohas elavatele meeldibki teistele käru keerata. Nad ise ei saa arugi, kui tobedalt nad käituvad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
