Mu esimene rasedus katkestati 22. nädalal. Pole jaksu kirjutada, mis juhtus ja ega sellest midagi enam sõltugi. Tekkis ootamatu meditsiiniline põhjus ja muud varianti polnud. Pidin ta välja sünnitama. Soovin kuulda teistelt, kuidas ometi sellest üle saab. Mul käis psühholoog ja raseduskriisinõustaja, viimasega jätkan kohtumist, aga see pigem on võimalus rääkida, mis hinges toimub ja keegi kuulab. Mul on väga toetav mees ja perekond ja sõbrad, aga praegu soovin suhelda ainult mehega. Õigemini see polegi suhtlus, vaid nutmine ja kaisus olemine. Sõnu nagu ka enam pole, loobusin ka küsimast, miks mina, kes ma olen olnud hea inimene ja teisi aidanud, saan sellise karistuse. Olen kaotanud igasuguse lootuse, et häid asju võiks juhtuda.
Ei lohuta mind kuidagi see, et hakake kiirelt uut last tegema. Ma olen 40 ja rasestumine ei läinud lihtsalt.
Ma ei teagi, kas peaks beebiga kuidagi hüvasti jätma või mitte, vaatasin seda Vaikuse laste kodulehte, aga ausalt öeldes kaotasin igasuguse usu jumalasse ega taha sinna kirikusse minna, sest mis jumal see on, kes lapsi surra laseb? Seega, mul on selles osas ka tõrge, et ei taha sinna minna.
Ei taha ka seda inglite juttu. Tundub mulle jabur. Tegelikult ei tahagi nagu midagi. Tahan, et see oleks õudusunenägu ja ma ärkaks ja oleksin jälle rõõmus elevil rase.
Teema: Kaotasime oma sündimata beebi
Sa kaotasid oma lapse ja sinu tunded, mõtted ja lein on loomulik ning õigustatud. Sa peadki selle läbi põdema, end tühjaks rääkima ja nutma. Aastatega läheb valu veidi tuimemaks.
Mina soovitan ikkagi lapse nö “maha matta”. Mina kirjutasin kirja, kaevasin oma maakoju ilusale kohale augu ja istutasin puu peale. Vahel panen küünla.
Ole tugev!
Meil juhtus sarnane lugu, sünnitasin 18 nädalal 2a tagasi, üle sellest ei saa päriselt kunagi aga õpid sellega elama, ma siiani poetan vahest pisara, sellele lohutust polegi ja see pisike on südames alati. Olen samuti 40+ vanuses ja rasestumine pole lihtne meilegi, oleme teinud kunstlikult kuid tulemust polnud, nüüd jäin loomulikul teel reisil olles, hirmud suured- kuid loomulikult oleme väga õnnelikud oma ootamatu raseduse üle. Lõpetuseks ütlen, et nuta kui tunned et vaja ja räägi kellegagi, anna endale aega, team et hetkel ei lohuta miski. Kallistused Sulle!
Minu laps suri raseduse ajal, läksin 20ndl looteanatoomiasse ja seal öeldi, et kahjuks pole enam midagi vaadata 🙁 Kutsuti sünnitus esile. Esimesed paar kuud olid ikka väga rasked, nutsin palju. Kirjutasin oma lapsele kirju, panin nendesse kõik oma tunded. Läks umbes pool aastat kui ma enam päris iga päev ei nutnud, kuid kuigi sellest on möödunud juba 9 aastat, mõtlen ma talle iga jumala päev. Väikese lohutuse tõi uus rasedus neli kuud hiljem ja poja sünd, kuid päris olematuks ei muutu see valu kunagi.
Kogesin hiljuti sama ja on samuti väga raske sellega toime tulla. Usu Jumalasse oleksin minagi peaaegu kaotanud. Valu on vahel täiesti väljakannatamatu ja on hetki, kus edasi elamine tundub võimatu. Vanus on 39. Meie korraldasime pojale väikese matuse. Ma ei teagi veel, kuidas ja kas üldse edasi minna.
Olen 40 ja rase, väga hirmutav on lygeda neid lugusid. Mis oli põhjus kui tohib küsida? Kas oli enne mingeid märke, probleeme?
Sama lugu. Looteveed puhkesid. Kõik see oli nii valus, hingeliselt. Ma võitlesin ta elu eest viimse hetkeni. Arstid suhtusid sellesse negatiivselt. Ka mina tegin läbi selle esilekutsutud sünnituse. Valutamise ajal nägin aknast õnnelikke värskeid vanemaid oma beebidega koju minemas. Uppusin pisarameres. Need “ole tubli” jms kommentaarid mõjuvad mullegi pigem häirivalt kui lohutavalt. Südamest tulnud kaastundeavaldused on need, mis turgutavad hetkeks.
Edasi minemine tundib endiselt jube raske. Mingit baby loss- joogat olen proovinud teha. Ega see suurt ei aita. Uus rasedus ehk aitaks, aga samas ei too see ju seda pisikest lapsukest tagasi. Kindlasti oleks ka uue raseduse ajal murepilv pea kohal.
Jaa, see äng, mis tekkis ei olnud see, et sooviks teistele halba, vaid just see, et miks küll minu pisikesele ei antud õigust elule.
Kummitama jääb kogu see sünnituse läbitegemine vist terveks eluks. Ka need kurbust täis õdede, arstide pilgud, milles tegelikult peegeldusid minu valu, meeleheide ja lootusetus. Näha oli, et neile tegid ka haiget, minu palved… viimse hetkeni lootsin imet, mida ei tulnud. Palusin Jumalat. Need vastamata palved ongi need, mis murendasid mu usku.
Ma palvetan praegu, et saaksin siiski anda siia ilma veel ühe elu. Pingutan, et leida endas jõudu edasi minna – minut, tund, päev korraga.
Mina kaotasin oma lapse siis kui ta oli kõigest 1 kuune . Ja siiani on mul väga raske sellega elada . Hetkel ootan uut last aga ikka igatsus on nii nii meeletult suur oma pisikese järgi. Võin öelda et raskemaks teeb see et tegelikult oli nii öelda täiesti terve ja tubli laps siiani ei suuda uskuda et sellised lapsed lihtsalt lähevad elust ära . Ka mina ei taha kuulda teiste inimeste suust sõnu küll läheb paremaks . Aga teised ei tea mis tunne on oma lapsest ilma jääda . Nemad pole seda läbi teinud . Isegi raskw on kõike siia kirja panna mis tunded valdavad
Pead lihtsalt õppima sellega elama – see on uus reaalsus. Ajapikku läheb kergemaks, aga see valu päriselt ära ei kao. Ma kaotasin 10 aastat tagasi sünnitusel oma esimese lapse – siiani on igatsus ja kurbus. Mul sündis hiljem veel kaks last, aga nemad ikkagi ei asenda seda esimest, kaotatud last.
Tere
Mul on väga kahju, et teiega nii juhtus. Toetan mõttes teid, tegelikult kõiki, kes oma lapse kaotanud. Mõistan teid ja tean, kui valus ja raske on olla.
Meie kaotasime lapse aasta tagasi 25. rasedusnädalal. Ükspäev ei tundnud enam liigutsi ning pöördusin vastuvõttu ja tuvastati, et süda ei löö. Raske on leida sõnu kirjeldamaks seda kõike läbielatut: sünnitust, hiljem tuhastamise korraldamist, tuha äratoomist, matmist. Hiljem selgus, et laps oli terve, põhjuseks oli nabanööri keerdumine.
Mis mind aitas? Kõige rohkem sain abi ja siiani saan- abikaasalt. Eks see toetamine on vastastikune. Alguses aitas ka raseduskriisi nõustaja väga palju, aga mingi hetk see ammendus.
Lugesin väga palju internetist lugusid ja vaatsin youtubest videoid teemal “Stillbirth”. Mul on ka kaks suuremat last, kes mind oma olemasoluga pinnal hoiavad. Elu on argipäeva tagasi loksunud. Tunnen, et mu süda on nüüd suurem, seal on alati koht sellele valule. Uuesti rasedaks pole jäänud, kuigi soov on ning keha ja vaim selleks ka valmis mõnda aega juba.
Mõtlen teile ja teie väikestele.
40-selt rasestudes peabki sellisteks asjadeks valmis olema. Sellest tegelikult kirjutatakse igal pool, et peale 35. eluaastat suureneb väärarengute ja väheneb lõpuni kantud raseduste arv. Kuigi paljudele meeldib mõelda, et vanus on ainult number, siis bioloogilisest seisukohast see ei ole nii.
40-selt rasestudes peabki sellisteks asjadeks valmis olema. Sellest tegelikult kirjutatakse igal pool, et peale 35. eluaastat suureneb väärarengute ja väheneb lõpuni kantud raseduste arv. Kuigi paljudele meeldib mõelda, et vanus on ainult number, siis bioloogilisest seisukohast see ei ole nii.
See on siin teemas küll üks väga kohatu kommentaar. Sa arvad, et 20-30-aastastel naistel ei juhtu selliseid asju? Paraku on günekoloogia osakond neid (alla 40) õnnetukesi pidevalt täis. Alati ei ole asi üldse väärarengus või naise vanuses, et rasedus lõpule kanda. Lihtsalt juhtub näiteks, et tuleb põletik või nabanöör keerdub ümber lapse jne jne. Sellised asjad vanust ei küsi.
Oi, kui kahju on selliseid lugusid lugeda. Aga pisut lohutav, et ma pole ainuke. Minu rasedus katkes 19+4. Looteveed tulid ära ja päästa polnud enam midagi. Tookordne diagnoos oli emakakaela puudulikkus. Mäletan, et parim oli magamine – teadvus oli välja lülitatud ja peaaegu talutav oli olla. Pikemas perspektiivis aeg siiski aitab. Esialgu lugesin kuidagi alateadlikult ikkagi nädalaid, mõtlesin ja mälestasin dekreeti mitte minemist ja muidugi lapse sünnipäeva, mida kunagi ei tulnud. Peale seda hakkas justkui kergemaks minema, ajal, kui rasedus oleks tegelikult pidanud lõppema.
Mina ei matnud last, Vaikuse laste rahupaik jääb meist kaugele ja perekonna hauaplats seostub vanavanematega. Südames ja hinges pidasin matused ühel pühapäevasel jumalateenistusel kohalikus kirikus.
Toetage üksteist ja usu, päike tuleb ükskord jälle välja. Sa saad elevil olla, rõõmustada, naerda ja elu nautida.
Tean väga hästi, mida sa tunned. Ongi raske ja arusaamatu. Tule Inglilaste gruppi facebookis, seal on palju “meiesuguseid” ja see on väga toetav grupp.
Ka mina kaotasin see kuu oma kalli poja.Kandsin teda kolm kuud ja kolm nädalat.Me abikaasa ja tütrega käisime augustis kaks korda ka Tartus ultrahelis ja geneetikakeskuses.Rakvere arstilgi sai käidud ilusti.Kõik arstid soovitasid rasedus katkestada.Aga mina tahtsin edasi kanda niikaua kui ta elab.4.september Rakvere arstil käies.Sain kurvad uudised laps ei liiguta ja ei ole näha ega kuulda ka südamelööke.Olin küll kurb.Aga teadsin,et ta võib surra.Ja 9.september läksin Rakvere haiglasse.Ja seal kutsuti sünnitus esile.Laps sündis ise,aga platsenta ei tulnud välja.Õde süstis veeni rohtu mis tekitas kõhtu valu.Siis tuli arst.Mul juba tekkis kõhtu valu,aga arst vajutas veel kõhule.Pidin peaaegu ära surema selle valu kätte mis mul siis oli.Aga ikka ei saanud platsentat kätte.Lapse said ilusti kätte.Kuna ta oli juba väljas.Võtsin tableti suu kaudu.Aga ikka kõik platsentat kätte ei saadud.Väike tükk tuli.Siis viidi puhastusse.Seal pandi mind magama ja tehti puhastus.Ja arst selgitas,et meie lapsel polnud õige aeg siia ilma tulla.Ja kirjutas rohud.Selgitas ilusti ära,et milleks need rohud on.Aga Rakvere arst kelle juures rasedusega arvel olin.Kirjutas seljataga mulle rasedusvastased rohud välja(168 tabletti).Ja seda,et kirjutas ja milleks need on ei selgitanud.Eesti.ee-d külastades avastasin.Otsisin internetist,küsisin tuttavalt arstilt,apteegist küsisin ja haiglas olles arst ütles mis rohud need on.Haigla arst küsis,et kas tahan lapsi saada?Vastasin jaatavalt.Siis soovitas neid ravimeid mitte osta.Nii et need rohud apteegis ja sinna need ka jäävad.Nii et kallid vanemad kes on kaotanud oma lapse.Me ei ole üksi.Meid on palju.Ja hea on kui on selline koht nagu perekool.Saame oma muret jagada.Kaastunne kõigile kes lapse on kaotanud.
