Tahan lihtsalt kurta ja halada!
Oleme mehega 15 aastat abielus olnud ja mõistagi on selle ajaga meil kujunenud ühine tutvus- ja sõprusringkond.
Paar aastat tagasi oli mehel \”afäär\” ühe naisterahvaga. Väidetavalt asi voodini ei jõudnud, isegi mitte kallistuse ega suudluseni, ja mees olevat ta paika ise pannud – ma ei tea kui tõsi see on või mitte. Kogu algatus oli naisterahvapoolne…
Igal juhul otsustasime suhet jätkata, sest meil on liiga palju asju, mis meid seob. Püüdsin olla lihtsalt mõistev…
Nüüd on olukord selline, et see naisterahvas on meie tutvusringkonda end mugavasti sisseseadnud ja minu suureks üllatuseks – kuigi kõik teavad, et ta püüdis meie kooselu hävitada, suhtlevad temaga kõik nii nagu poleks midagi juhtunudki.
Ma püüdsin ise selles olukorras väärikaks jääda ja ma ka ise mingit kisa üles ei kiskunud. Ma olen lihtsalt südames nii pettunud meie sõprades, kes on omaks võtnud inimese, kes meie pere lõhkuda üritas. See teeb haiget ja ma ei tea mis järeldusi ma tegema peaks… Lihtsalt valus on. No ja muidugi tunnen end kogu selles seltskonnas äärmiselt ebamugavalt ja kõik koosolemised on mulle äärmiselt kurnavad, sest teesklen alatasa olemis \”Kõik on korras, olen kõigest üle saanud\”.
Nutma ajab lihtsalt. Ühest küljest-mitte midagi nende vahel (minu mehe ja tolle naisterahva) ei olnud. Aga naine oli algatust ja hakkamist täis.