Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Ilu ja tervis Kardam magama jääda….

Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )

Teema: Kardam magama jääda….

Postitas:

Tean et paljud jälle halvasti vastavad mulle…kuid siiski. olen kirjutanud siia korduvalt oma probleemist- rutmihairetest. Olen monda aega proovinud sellega elada, kuidagi hakkama saada, olla tubli, mittehadaldada… Koik….moistus, joud, kannatus on otsas. Koik voib muutuda minuti pealt…tean, elu ei saa ette planeerida…koike voib juhtuda:( ja hirm, surma hirm….on minust jagu saanud:( ma ei ole. Nork inimene, kuid selles kusimuses vist olen kalts. NAiteks tanane ohtu….koik oli korras ja siis see koik, muutus minuti pealt. hakkasin tundma ennast imelikult, suda tootas imelikult…siis tekkisid rutmihaired, siis tekkis hirm, siis ma PUUDSIN rahustada ennast….siis jalle rutmihaired…halb olemine. ja nuud ma olen siis siin, istun koogis…..ja motlen, et ma enam ei suuda sellele vastu panna:( kardan enda parast, lahedaste parast…Arge pakkuge mulle AD….need ei aita, olen neid pikalt votnud, lootes et rutmihaired kaovad ja see koik on narvususteemi mang. arstid tunnistavad et mul need olemas ja tablett, sos juhtudeks on alati kaasas. ja nii ma elan 26 aastat sellega…rutmihairetega ja hirmuga….et suren, et midagi halba juhtub lahedastega, et ei joua oma haigusetottu kasvatada ja jalgadele panna oma nooremat last. ma olen tanulik inimestele, kes soovitasid mulle siis variante, kuidas sellega elada, kuidas hakkamasaada…ja ma olengi tublisti proovinud. Miski ei aita…Ma kardan magama minna…kardan isegi nutta…kuna see tegevus isegu kui teeks olemise natukene kergemaks, kutsub esile haired. ma tean et ei tohi elule esitada kusmust….miks ? Sest vastust ei tule…ja ma jalle pean olema tugev. Ma ei taha ja ei suuda enam……ma pole narviline, olen piisavalt adekvaatne….lihtsal vaga vasinud …..kannatustest, mis esitab mulle tervis, hirmust ja probleemidest, mis ikka ja jalle ronivad mu ellu erineval viisil….lahedaste haigused, lahedamata suhete probleemid ja nii edasi. ei, psuholoogi juures ma kain, nagu tubli inimene….kuid samas saan aru….sealt ma vastuseid ja lahendusi ei saa:( mul on vaga suur hirm….

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ahh, elu ongi üks pask. vaata kõrvalt vähe seda, vaata, mis juhtub, edasi saab… 🙂

kunagi kahetsed, et hirmule nii palju raiskasid elust. tean jah, kerge öelda…raske praeguses hetkes midagi muuta

aga jah, südame värk ongi selline rõve asi, mis hirmu tekitab paratamatult

äkki mõni uus arst otsida? äkki juhtub hea ime ja leiad kellegi, kes oskab aidata?

Kõike ilusat ja head sulle! Rahu ja rõõmu!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ehk aitab selline mõtlemine, et sured, siis sured, ega sa seda kontrollida ei saa? Selles mõttes, et pabistamine ei aita surma ära hoida. Kui suudad end selles veenda, siis mingil hetkel lõpetab keha paanika tootmise.

Mul olid kunagi töö juures paanikahäired, ei julgenud kolleegiga koridoris seistes rääkidagi, sest tunne oli, et kohe minestan. Siis hakkasin mõtlema, aga et mis siis sellest nii väga on, kui minestangi. Kah asi. Siis kaduski minestamistunne ära. See eeldab muidugi seda, et arsti juures on käidud ja süda on kontrollitud. Arst kinnitas mulle, et süda ja vererõhk on mul korras ja selles mõttes midagi ravida ei ole.

Intensiivne liigutamine, jooksmine aitaks, aga ilmselt tead seda isegi. Kas sa mediteerimist oled proovinud, kui ei oska, ehk leiad grupi? Kuigi mind aitas hoopis rohkem see mõtlemine, et p..sse, las siis minestan või suren, ega seda niikuinii kontrollida ei saa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis psühhiater ütleb? Ei saa ju olla, et inimesel on nii sügav psüühiline probleem, aga ravi sellele pole. Minu meelest kuluks sulle statsionaarne ravi ära. Selle käigus saab ka erinevaid rohtusid proovida ja kindlaks teha milline kombinatsioon kõige paremini sobiks. Minu ema käis varem korra või paar aastas. Lõpuks saadi õiged rohud ja ei olnud vaja rohkem statsionaaris olla.
Laspepõlvest peale mäletan kuidas ema kogu aeg “ära surema hakkas”. Tal oli ka ikka põhiline häda “süda”. Vaata, et sina seda oma lastele ei tee. Sa ise saad ju väga hästi aru, et sa ei hakka surema. Ükskord alles kui suureks saime, siis saime aru, et ema ei hakka surema ja et tal pole tegelikult häda midagi.
Mina soovitaks ikka psühhiaatrilt paluda statsionaarset ravi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mis psühhiater ütleb? Ei saa ju olla, et inimesel on nii sügav psüühiline probleem, aga ravi sellele pole. Minu meelest kuluks sulle statsionaarne ravi ära. Selle käigus saab ka erinevaid rohtusid proovida ja kindlaks teha milline kombinatsioon kõige paremini sobiks. Minu ema käis varem korra või paar aastas. Lõpuks saadi õiged rohud ja ei olnud vaja rohkem statsionaaris olla.
Laspepõlvest peale mäletan kuidas ema kogu aeg “ära surema hakkas”. Tal oli ka ikka põhiline häda “süda”. Vaata, et sina seda oma lastele ei tee. Sa ise saad ju väga hästi aru, et sa ei hakka surema. Ükskord alles kui suureks saime, siis saime aru, et ema ei hakka surema ja et tal pole tegelikult häda midagi.
Mina soovitaks ikka psühhiaatrilt paluda statsionaarset ravi.[/tsitaat]

Samad sõnad. Ei ole vastikumat asja kui kasvada hüpohondriku lapsena. Minu ema ka alatasa suri, sureb jätkuvalt. Nüüd on ta 84 aastane. Surma ei paista kuskilt.
Teemaalgatajal soovitan mitte enne surma ära surra. Sest praegu sa seda ju teedki, ei sure, aga ega ei ela ka.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina ka kartsin, surma, lendamist, magades surra jne,kuni ükskord lennukis motlesin, et hea küll, kui on minek siis on minek, kui on ettenähtud siis juhtub. Jube vabastav tunne.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Väga tuttav… See “oh ma kohe suren ära” jne. Võta endale, palun, ükskõik mis võimalik ravi, aga ära jäta seda nii… Sellest idiootlikumat seisu enam ei ole olemas. Ma ilmselt tekitan kohe Sinus taas rütmihäireid, aga mõtle ka selle peale, kui palju Sa oma lähedastes oled neid tekitanud? Ei usu mina, et Sa selline kalts oled, nagu Sa kirjeldad. Siin on mingi muu probleem varjul. Aga aidata ennast, esimesena, saad ikka Sina ise, ainult. Teised saavad vaid toetada. Kas see tähendab, et Sul pole elus absoluutselt mitte kedagi, kellele toetuda – ei peret, ei sõpru, ei “sotsiaalametnikku”, keda kunagi näha ei taha, aga kes on alati olemas? Kui vastus on jah, siis ära hala ja tee midagi oma eluga. Ilmselgelt on Sul liiga palju aega, peale kõige muu, sest muidu ei jõuaks Sa lihtsalt selliste asjade peale mõtelda…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis haigus sul on? Rütmihäired üldjoontes ei ole ohtlikud, muidugi oleneb, mis tüüpi häire on või kas on lausa haigus?
Minul on rütmihäired igapäevased, lapsest saati. Olen käinud südame sondeerimisel (olen 26aastane) ja söön vererõhuravimeid, et südant rütmis hoida. Vahelöögid on igapäevane nähtus, lööb sellise sähvaka, et hing kinni. Ja olenevalt stessiastmest käib süda täiesti rütmist väljas, st et lööb üle 220x minutis. Alles hiljuti tatsasin EMOsse, et see uuesti ekg saada, isegi rohtu ei tahtnud haiglas – kükitasin ja läks üle. Ma olen sellega kaua elanud, sain hiljuti veel kaks rütmihäire liiki juurde. Olen ravinud ärevushäireid antidepressantidega, ärevus polnud küll otseselt alguse saanud südamehäirest, kuid lõpuks kartsin ka seda ja iseennast, magama jääda, surma. Veetsin kaks kuud teki all, iga õhtu hirmuga magama minnes et kas ma hommikul ärkan. Olen eluaeg surma kartnud. Ja siis otsustasin, et ma ei saa sinna mittemidagi parata kui surm tuleb. Kui ta tuleb, siis ta kurat tuleb. Aga sellele oma ilus elu raisata..milleks?
Seetõttu ma arvan, et sa peaksid kindlasti laskma endale muud AD kirjutada, vahetada neid vms, sest sul on kohati ikka depressiooni kui ärevushäire sümptomid ja sa ei paista adekvaatselt aru saavat, mis on ohtlik. Magama jäämine ei ole ohtlik, ma ei tea, aga võimalik et rütmihäiregi ei ole ohtlik.
Ela inimene, sa kirjutad et tahad oma lastega aega veeta! Su lapsed ongi su juba kaotanud, kui sa ainult surmast ja hirmudest mõtled. See on veel hullem – ema justkui on, aga pole ka. 🙂
Elu on ilus ja lapsed on ilusad ja ise tuleb teha küik selleks, et kui kunagi see vältimatu värk tuleb, siis ei ole sul millestki kahju! 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )


Esileht Ilu ja tervis Kardam magama jääda….

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.