Teema: Kardan vanatüdrukuks jääda

Mitmed mu töökaaslased on 30ndates ja teisel ringil ning pole keegi paariliseta jäänud. Kus tutvutakse? Peamiselt praegu Tinder, mulle tundub. Sa oled ikka veel noor, liiga vara et end juba maha kanda.

36-aastane pereema ütleb sulle: naudi elu! Mõtle iseendale, mis sulle meeldib ja mida tahad teha. Leia oma õnn ja nauding. Unusta see ühiskonna surve (lapsed-pere-ninnu-nännu) vabalt paariks-kolmeks aastaks (kasvõi üldse). Kõigil on oma probleemid. Pereelus koos lastega on neid veel eriti-eriti palju. Ei ole nii, et sisened pereellu ja saad lapsed ning siis on puhas filmidest-nähtud õnn. Iga täiskohaga ema igatseb tegelikult meeletult taga seda aega, mis sul praegu on, ehk “mina-ise aega”.

Seega, tegele iseendaga. Naudi elu! Leia, mis sulle eriti meeldib ja pühendu sellele!

#3608618:

Tere,

olen 27-aastane naine ja saan kolme kuu pärast 28. Läksin eelmisel aastal mehest lahku ja olen aasta olnud vallaline. Kuid muret teeb hirm, et ma ei leiagi endale meest ja jäängi vanatüdrukuks. Ma väga sooviksin saada lapsi ja luua oma pere. Inimestega suheldes olen ka tagasihoidlik. Eelmise mehega tutvusin tööl. Ehk oskab keegi soovitada, kuidas võiks üks vaikne ja tagasihoidlik inimene kellegagi tuttavaks saada. Kus teie oma abikaasadega tutvusite ja kui vanad te olite? Kardan, et olen ka juba liiga vana, et meest leida ja lapsi saada. Väga kurb on mõelda, et jäängi üksi ja lastetuks. Eriti kurvaks teeb, kui näen poes või tänaval lastega peresid. Nüüd ka koroona leviku tõttu on inimesed rohkem omaette hoidvad ega kipu suhtlema. Olen väga tänulik soovituste eest.

Miks lahku läksid?

Ma leidsin abikaasa alles 35-aastaselt. Nüüd on meil ka kaks last. Nii et minuga võrreldes on sul veel aega küllaga. Soovitan ka rohkem tegeleda enda hobidega ja arendamisega. Vii ellu kõik unistused, mida hiljem, lastega, on raske ellu viia. Kui kaaslase leidmine siiski kinnisideeks kujuneb, siis soovitaksin psühholoogiga rääkida. Su hirm kaaslast mitte leida võib mehed eemale peletada. Mõtle ka selle peale, mida sinul kaaslasele pakkuda on, mitte niivõrd selle peale, kust kedagi leida. Ja ära muretse, väga paljud tagasihoidlikud inimesed on endale kaaslase leidnud. Kui neil on muid positiivseid külgi, ei ole probleemi.

27 pole mingi vanus, lastetuks jäämiseni on aega u 15 aastat. See 27 on noor inimene ja noor võib tegeledagi otsimisega.

On sul üldse kõik ära proovitud, et kui see suhe tuleb siis pole enam midagi kahetseda ja see suhe jääks ka püsima? Mõtle parem sellele, teades, et suur osa suhteid ei jää nagunii püsima, ja on suur osa üksikvanemaid. Mõtle kõik see enda jaoks läbi, et kui mina oleksin näiteks abielus, kas ja kuidas see püsiks või kui mina oleksin ühel päeval üksikema, kuidas saaksin hakkama, kes oleks minu tugivõrgustik. Kui mul oleks purunenud suhe mehega ja lapsega 50:50 hooldusõigus, kuidas mu elu toimiks. Kõik reaalsed olukorrad mõtle läbi. Mitte ära vaata teisi tänaval, sest see on pettekujutelm, tänaval on kõik õnnelikud ja rahul, aga mis toimub kodus kui keegi ei näe? Kuidas on inimeste elud tegelikult?

Seejärel mõtle, kas on sinu tuttavate hulgas mõni mees, kes on sulle tähelepanu osutanud, aga sa pole vedu võtnud, ehk tuleks sealt midagi. Või mõnel tuttaval tuttav, kõigepealt vaataks enda ümber ringi ja annaks võimaluse sealt kellelegi. Kõige olulisem on aru saada, et elatakse koos iseloomu ja omadustega, mitte kaaslase välimusega. Sealt edasi on juba kergem vaadata keegi endale, kes ka sobiks.

Tinderis, baaris ja töökohas tutvumise ma jätaks küll kõige viimaseks variandiks kui mitte miskit muud enam ei mõtle välja ja kõik on ära proovitud.

#3608690:

Aga ma ei taha eriti mingi 35+ esmasünnitaja olla ega riskida lapse geneetiliste häiretega…

Muu jutt oli hea, aga see on küll üle võlli.

Mina läksin lahku kui olin 27, olin täiega hirmul, et mis siis nüüd saab, minu bioloogiline kell ju tiksub. Mure oli minu jaoks suur, nagu sinulgi. Ma mõistan sind.
Aga tead, ma olen 29 ja mul on kaaslane olemas, liigume abielu ja laste suunas.
Seega ära üldse muretse, sa pole kuhugi hiljaks jäänud!
Mina enda omaga tutvusin baaris, aga sulle soovitan tinderit, just selleks, et lihtsalt suhelda ja kes teab, võibolla tekib ka armumine.

Vastus on lihtne. Aga kui te võtate meest just sellisena nagu ta on: päris, ehtne ja temaise. Lummav! Kui ta tahab dressipükstes käia, las ta käib siis. Kui ta tahab viigipükstes käia, las ta käib siis. Miks see meid häirima peaks.  Me ju ise ka ei käi pidevalt kontsakingades. Me otsime ähmast perfektsust, aga murrud taandavad meid siiski ainult inimesteks. Kui eneseimetlemine lõpetada, kohtute te väga huvitavate inimestega. Eluvalem on lihtne!

Nii kurb on lugeda noorte naiste mõtteid, mis sisaldavad juba allaandmist ja masendust. 27 või 29 või 32….te olete ju veel noored. Ma ise olen 35, seega ei räägi 60-aastase positsioonist. Aega on veel küllalt endale kaaslane leida. Kui nii minema peab, siis tulevad ka lapsed.

Ärge kindlasti võtke sellist hoiakut, et ma ei meeldigi kellelegi, keegi ei tahagi mind ja ju ma siis peangi üksi jääma. Kõik algab enda peast. Suhtumine ja meeleseisund peab olema õige, küll siis tuleb ka õige tutvus. Ilma õige meeleseisundi ja avatud oleku ning enesega rahuloluta ei ole mingit vahet, kas käia mehi püüdmas Tinderis, sõprade sünnipäeval või ühistranspordis, see ettevõtmine nurjub varem või hiljem nagunii. Tehke endaga sisemiselt tööd, et meeleheitest üle saada ja elu ise toob vajalikud võimalused kätte.

Mul on eluaeg meestega kõiksugu jahmerdamist olnud, ei saa öelda, et ma meestele meeldinud poleks, neid on palju-palju ümber tiirelnud, aga õiget kahepoolset armastust ja õnne ei saanud ma tunda enne kui alles 34-aastasena. Eelnevalt oli ainult üks nurjunud suhe teise otsa. Aga usku, et tõeline õnn on võimalik, ei kaotanud ma kunagi. Ja ei soovita ka ühelgi teisel naisel seda kaotada. Ma tõesti usun, et selles peitubki võti.

Asi ei ole eneseimetluses. Mind muidugi ei häiriks, kui inimene kodus dressipükstes käib. No see on natuke naljakas isegi. Aga see eelmine postitaja mõtles ilmselt seda, et tahtis mehega koos aega veeta ja ühiselt uusi asju ette võtta, aga see mees tahtis vaid kodus teleka taga vedeleda. Ja see ongi suur probleem, eriti suhte alguses. Inimesed võiksid siiski sarnaste elustiilide ja väärtushinnangutega olla.

Ma olen samuti majanduslikult iseseisev, normaalses vormis, tervislike eluviisidega, tahaks vaba aega veeta aktiivselt, ei suitseta, tarbi alkoholi jne. Väärtustan ausust, truudust ja lojaalsust. Ja tõesti on üliraske sarnast meest leida. On samuti olnud lühisuhted ja mõned muud kontaktid, kuid kahjuks neil meestel on suured probleemid pühendumusega olnud. Lisaks siis kas alkoholi liigtargimine või liigsöömine, üldine passiivsus jne. Kahjuks on Tinderis palju katkiseid mehi. Väga mitmeid selliseid ette tulnud seal, kes otsivadki lohutust, kas siis tühjana tunduvale elule, madalale enesehinnangule, depressioonile või siis lihtsalt eksist lahkumineku tõttu. Valdav enamus ei otsi seal otseselt püsisuhet. Tavaline põhjendus on “vaatan, mis tuleb, otseselt suhet ei otsi”. Omajagu kibestunud mehi seal ka kohanud. Viimane kokkupuude oli selline, kus mehel polnud 10 aastat suhet olnud ja võrdles mind kiiresti oma 10 aasta taguse (!) eksiga.

Mure, et 35+ vanuses on oluliselt tõusnud geneetiliste mutatsioonide risk, ei ole ju üle võlli. Nagu siin üks eelnev ütles, siis 35+ vanuses ei saa eriti lootusrikas olla, et üldse rasedaks jääks. Seetõttu olen ka juba laste mõtte maha matnud. Ega me keegi ei tea, kui kergelt rasedaks jääme..enne kui pole proovinud. Mina näiteks olen väga pikka aega ka pille võtnud, seda keerulisem. Samuti pole kunagi regulaarset mensest olnud. Sellegipoolest tean naisi, kes 30a rasedaks jäänud, kohe kui pillide võtmise lõpetanud, ehkki samamoodi neid 10a söönud. 7-8 aastat rasestumiseks on natuke liialdus ikka ma usun 30+ naise kohta. Üldjuhul asi päris nii hull pole. Kel on rasestumisega raskusi, oleks  sama probleemi ees ka 22aastaselt. Viljatusega on kimpus paraku ka paljud alla 30a naised.

Ma läksin samamoodi lahku selle mõttega, et narr on karta eluks ajaks üksi jäämist ja seetõttu lihtsalt sellesse ühte ilmselgelt mittesobivasse kinni jääda. Et kalu on ju meres palju. Ja siin ma olen mitu aastat hiljem…Ei taha ka lihtsalt ükskõik mis meest, peaasi et vähegi normaalne oleks. Eelnev kogemus ju õpetas, et sellest ei piisa. Tahaks inimesega päriselt klappida, päriselt armastust tunda. Üliraske on leida kedagi, kellega oleks klapp ja ühtivus maailmavaadete, elustiili, põhimõtete, soovide osas ning kes oleks ka atraktiivse välimusega, tunneks füüsilist tõmmet. Peale selle veel samas vanusegrupis ning vallaline, ideaalis lastetu. Mission impossible on see….

Ja kui 35+ vallalised lastetud mehed on kiiksuga, siis sama võiks ju naiste kohta öelda. Ma vist ei jaga seda arvamust, et 35+ vaba ja lasteta inimene tingimata imelik peaks olema. Võibki vabalt olla pikas suhtes ja siis lahku läinud, lapsi pole soovinud või mingitel põhjustel saanud. Lahku minnakse ju igas vanuses ja vallalisi on igas vanuses. Mis loogika see on, et 35+ normaalsed mehed keegi lahku ei lähe? Kui on päris suur hulk 30+ naisi, kes on veel lastetud, aga peret väga sooviks, lihtsalt pole leidnud seda Õiget, siis miks ei võiks olla ka selliseid mehi?

No kindlasti tuleb kohe ära unustada eelarvamused ja kinnisideed, et lastetu mees ei kõlba näiteks. Ei kõlba rongaisa. Aga kui mehel on lapsed ja ta nendega lastega tegeleb, siis on ta ikka väärt mees.

Samuti ei tasu olla kinni kindlates nõudmistes. No et mina olen karsklane, siis peab ka mees täiskarsklane olema. Täiskarskluse ja alkoholismi vahel on veel väga palju ruumi ja erinevaid alkoholitarbimise tasemeid 😀 Okei, mittesuitsetaja – sellest saan aru.

Siis see “tervislikud eluviisid” – see on ju nii subjektiivne. Kas sinu jaoks on oluline, et ta sööks ainult ja ainult tervislikku toitu ja ainuüksi mõte, et mees sööb paar korda aastas mcdonaldsis, on väga rõve? Kui palju sportimist on sinu jaoks tervislik jne.

Kui on väga palju selliseid konkreetseid kriteeriume, siis ongi raske. Tuleb võtta vabalt ja vaadata inimest kui tervikpaketti – kas SEE inimene mulle meeldib, kas mulle meeldib temaga aega veeta, mitte aga, no tegelikult on täitsa tore koos olla, aga fuih, ta sõi rasvast ribi või fuih, ta on sotsdem, mitte reform vmt…

#3608953:

#3608680:

Ma leidsin abikaasa alles 35-aastaselt. Nüüd on meil ka kaks last. Nii et minuga võrreldes on sul veel aega küllaga. Soovitan ka rohkem tegeleda enda hobidega ja arendamisega. Vii ellu kõik unistused, mida hiljem, lastega, on raske ellu viia. Kui kaaslase leidmine siiski kinnisideeks kujuneb, siis soovitaksin psühholoogiga rääkida. Su hirm kaaslast mitte leida võib mehed eemale peletada. Mõtle ka selle peale, mida sinul kaaslasele pakkuda on, mitte niivõrd selle peale, kust kedagi leida. Ja ära muretse, väga paljud tagasihoidlikud inimesed on endale kaaslase leidnud. Kui neil on muid positiivseid külgi, ei ole probleemi.

Minu meelest see, et “ära näita välja, et sa tahad meest leida – see peletab mehed eemale” on üldse kõige lollim asi, mis üksikutele naistele sisendatakse. Võibolla annavad teised naised sellise soovituse seetõttu, tõrjuda konkurenti ???? Loomu poolest tagasihoidlikele ja kodusema eluviisiga naistele, on see “ära näita välja, et sul on huvi meest leida” eriti imelik soovitus. Sest kui naine on juba loomu poolest tagasihoidlik ja siis lisandub veel “ma ei tohi välja näidata, et ma mehega suhet tahan” – no siis tekibki pikk üksi konutamine.

Minu tutvusringkonnas on mehe leidnud just need, kes on käitunud risti vastupidi soovitusele “ära näita välja, et sa meest otsid” ja pole põlanud ise astuda asjalikke samme mehe leidmise suunas. Näiteks pannud tutvumisportaali kuulutuse üles, kus on ausalt ära öelnud: “Olen tagasihoidlikum ja tõsisem, peod mind ei huvita, aga huvid on need-ja- need, otsin meest, kellega luua perekond”. Kui naine käitub sihikindlalt (ei löö verest välja, kui kontakti võtavad imelikud mehed ja kohe sobivat ei leia) ja hoiab kangekalselt oma kuulutust üleval – siis lõpuks on nad leidnud väga head mehed, tagasihoidlikud ja tõsise ellusushtumisega. Kellega koos on pununud pesa, saanud lapsed ja nüüd on eluga väga rahul. Mida mõned popimad tüdrukud (kelle suhted on vahepeal juba ära laguneda jõudnud), on kadedusega pealt vaadanud: “Mis sul viga, sul on elus kõik nii paigas…”. Kui nad poleks ise astunud otsustavaid samme mehe leidmise suunas – kes teab, äkki oleks siiani üksi ja mõtiskleks, et näe, teistel on pered ja puha, aga miks minul küll selles osas üldse õnne ei ole…

Ma arvan, et seda tsiteeritu ei pidanudki silmas, et peaks jubedalt varjama enda pikema perspektiivi plaane. Meeleheitlik soov kedagi leida näitab ebakindlust ja annab ohusignaali klammerduvast isiksusest, mis ei ole teab mis atraktiivne iseloomujoon. Paljusid inimesi (mitte ainult mehi) peletab see võimalikust kaaslasest eemale.

Aga sellega olen ma nõus, et soovi suhet leida ei pea kuidagi varjama või sellepärast piinlikkust tundma. Lõpuks otsime ju enda kõrvale inimest, kes meiega sobiks, kes tahab samu asju ja kellega me sobiks. Kui me tahame erinevaid asju, siis me järelikult ei sobigi kokku. Ja seda fakti siis ettevaatliku suhtlusega eirata lihtsalt pole mõtet.

Olen ka selle poolt, et enda soove ja plaane tuleb väljendada selgelt ja arusaadavalt. Nii saavad terad sõkaldest juba varakult eraldatud. Mehele, kes kardab püsisuhet, jääbki üle soovida head teed minna ja edu tema otsingutel. Keskenduma peaks mehele, kes unistab samuti normaalsest monogaamsest suhtest.

Miks 27 aastane noor naine kasutab sõna vanatüdruk. Kas ta ei tea, et sellel sõnal on mingil moel halvustav maik man. Kui pole Nõukogude kombe kohaselt paari läinud selle esimese mehega “kes ei joo ja ei suitseta”, siis olid varsti vanatüdruk. Mõned naised vabatahtlikult pole tahtnud perekonda luua ja see tänapäeval täiesti ok.

Lauseehitusest tundub ka, et eesti keel pole Su emakeel. Kui nii, siis mõistetav.

Aga vanatüdruku asemel oleks paslik kasutada mingeid muid, neutraalsemaid väljendeid.

Edu paarilise otsingul, ära masendusest mingi esimest ettejuhtuvat ka võta:)

#3609014:

Tervislik tähendab minu jaoks ikkagi seda, et inimene hoolib endast ja vähemalt natuke liigutab end ning ei toitu vaid ebatervislikust toidust. Ei maksa asja nii üle võlli keerata. Kindlasti pole probleem, kui kas või korra nädalas maci sööb. Ma mõtlesin üleüldist tendentsi. See tähendab, et inimene ei aja igapäevaselt valimatult jama sisse. Ja on normkaalus. Ning ei veeda kogu vaba aega siruli. Karsklust mina kindlasti ei oota ega nõua, kuna pole ka ise seda. Aga see mulle ei meeldi, kui inimene end täitsa outi ja pohmelli joob. Mingi iga nädalalõpu joomine kindlasti ei sobiks.

Ei tahaks silte endale kleepida, aga demiseksuaal võin olla küll. Ma arvan, et suur osa naisi on. Pean tundma emotsionaalset sidet ja klappi, selleks et mehe suhtes tõmmet tunneks.

Ärge kindlasti võtke sellist hoiakut, et ma ei meeldigi kellelegi, keegi ei tahagi mind ja ju ma siis peangi üksi jääma. Kõik algab enda peast. Suhtumine ja meeleseisund peab olema õige, küll siis tuleb ka õige tutvus.

See kõik kõlab teoorias loogiliselt ja mõistlikult. Aga sul pole seda kogemust, kus oled terve elu olnud selline naine, kellele mehed eriti üldse tähelepanu ei pööra. Ma pole suheldes kindlasti ülbe või ebasõbralik, olen normkaalus ja vähemalt keskmise välimusega, kuid sellegipoolest ju siis minus on midagi, mis meestele ei meeldi. Ei tea. Ja kui oled sedasi elanud terve elu, tekibki arvamus, et kellelegi ei meeldi ega keegi ei taha. Tõesti ei suuda säilitada optimismi, et jah, pole küll 15+ aastat eriti ükski mees märganud ega huvi näidanud, aga tegelikult olen atraktiivne, ahvatlev ja tahetud ja küll see jumaldav mees tuleb. Ma üldiselt lähtun ratsionaalsest mõtlemisest ja see naiivne lootus lihtsalt pole tegelikkusega kooskõlas.

Ma ei ajagi kuskil meeleheitlikult mehi taga. Olen üritanud netis varem, aga loobunud, kuna seal tuli minu jaoks liiga palju negatiivseid ja pettumust toovaid kogemusi.

Fakt on ka see, et 35+ vanuses hakkab juba naise välimus vaikselt närtsima ja siis veel väiksem šanss meestele silma jääda. Mul kahtlus, et mul on mingi suur kiiks ja midagi väga eemaletõukavat välimuses või olemuses, miks kellelegi ei sobi. Ei hakkagi varjama, et mõjub enesehinnangule. Igaüks meist ju tahab olla ihaldatud ja tahetud, armastatud. Naisena, 32a vanuses, hakkab juba endal imelik ja tekivad tugevad kahtlused enda kohta, kui keegi pole tahtnud. Et peab ikka üks eriti kole ja vastik naine olema vist…

Naised, kellel on elu aeg mehed ümber tiirelnud, ei saagi mõista seda.

Aitäh, et ennast avasid ja lähemalt selgitasid. Ma arvan, et sa leiaksid kindlasti abi psühholoogilt, sest väga sageli näeme me iseend kõverpeeglist. Jah, mul pole tähelepanust elu jooksul puudu olnud, aga sisemiselt olen ma rohkem kui pool oma elust katki olnud ja arvanud, et ma ei ole piisavalt ilus. Olen sellest mõtteviisist lahtirabelemiseks endaga tohutult palju tööd teinud. Oleks selle töö varem ära teinud, oleksin võib-olla juba ammu armastavat suhet kogenud.

Mida kauem sa endale kinnitad, et sa lihtsalt ei meeldigi tervele meessoole, seda rohkem sa seda seisundit kinnistad. Ma olen ka pigem realist, aga mida ma usun, on külgetõmbeseadus. Mida pingsalt mõtled ja tahad, see tuleb. Loe “Saladust”. Võib-olla kõlab nagu uinamuina, aga minu jaoks on see töötanud. Kui sa kiirgad sisemist rahulolu ja õnne, siis sa oled ka ligitõmbav, seda keskmisest välimusest hoolimata. Inimestele meeldib olla nende inimeste läheduses, kes on rõõmsad ja kellega on hea ja huvitav, välditakse neid, kes on negatiivsed ja pidevalt justkui hädas. Kumb inimene sina oled, see on sinu enda valik.

Ma tõesti ei lepi selle mõttega, et mõnele inimesele polegi siin elus tõelist armastust ette nähtud, sest ta on liiga kole või temas pole piisavalt sarmi või ta lihtsalt ei meeldi vastassoole ja punkt.

Mida kauem sa endale kinnitad, et sa lihtsalt ei meeldigi tervele meessoole, seda rohkem sa seda seisundit kinnistad. Ma olen ka pigem realist, aga mida ma usun, on külgetõmbeseadus. Mida pingsalt mõtled ja tahad, see tuleb. Loe “Saladust”. Võib-olla kõlab nagu uinamuina, aga minu jaoks on see töötanud. Kui sa kiirgad sisemist rahulolu ja õnne, siis sa oled ka ligitõmbav, seda keskmisest välimusest hoolimata. Inimestele meeldib olla nende inimeste läheduses, kes on rõõmsad ja kellega on hea ja huvitav, välditakse neid, kes on negatiivsed ja pidevalt justkui hädas. Kumb inimene sina oled, see on sinu enda valik.

Ma tõesti ei lepi selle mõttega, et mõnele inimesele polegi siin elus tõelist armastust ette nähtud, sest ta on liiga kole või temas pole piisavalt sarmi või ta lihtsalt ei meeldi vastassoole ja punkt.

Taaskord igati loogiline ja mõistlik justkui. Selliseid mõtteid igal pool kirjutatakse ja optimismi sisendada inimestele püütakse. Fakt on aga see, et mõned inimesed jäävadki elu lõpuni üksi. Ja nad ei pruugi kõik sugugi kurvad, suhtumisega “keegi mind ei taha” olla. On ju ka neid inimesi, kes ongi keskmisest tunduvalt vähem aktraktiivsema näolapiga, ülekaalus jne vms, miks vastassugupool neist mööda vaatab.

Ma ei saa enda välimust ju päris adekvaatselt hinnata, aga saan aru, et pole otseselt inetu. Mõnede meelest lausa ilus. Aga ega see väline külg polegi kõige olulisem. Kaaslasi on igasuguse välimusega inimestel. Samuti igasugu iseloomuga inimestel, sh väga riiaka ja tujuka olemusega. Siis tekibki tunne, et mul peab ikka mingi väga sügav kiiks olema, et mul ei ole.

Jah, tean, et vajaks psühholoogi, olen ka külastanud varem regulaarselt. Tolku sest kahjuks polnud. See uskumus on juba nii kinnistunud, et ma pole armastusväärne ega ilus. Ka siis kui kaaslane aastaid kinnitas, kui ilus olen, see veendumus ei muutunud.  Ma pole otseselt hädas, elu toimib. Probleeme otseselt kunagi olnud pole, saan hakkama. Positiivne ma jah pole ega pole reaalselt kunagi olnud. Väiksest lapsest saadik selline melanhoolsem. Aga ma ei näe mõtet ega tunne ka võimet kedagi teist teeselda, mingit positiivsust etendada, sest ma lihtsalt pole seda.

Ja loomulikult ei räägi ma ju inimestega suheldes sellest, mida sisimas endast mõtlen või arvan. Anonüümses foorumis julgen seda vabalt teha. Need, kellega suhtlen, ei tea kui halvasti endast arvan. Ma ei peagi enda isikust rääkima ega hinnanguid andma. Ja loomulikult ma ei hakka ju meestega suheldes rääkima, kui kole ja vastik ma olen. Olen nagu olen, neutraalne, ja ju siis olengi sellisena igav või ebameeldiv.

Ma ei saa kuidagi rahulolu ja õnne kiirata, sest mus pole seda. Külgetõmbeseaduse kohta olen korduvalt lugenud, aga ei usu seda eriti. Loogika põhjal “Mida pingsalt mõtled ja tahad, see tuleb.” peaks mul juba väga ammu armastav kaaslane olemas olema. Aga ei ole.

Lihtsalt armastusest mõtlemine ja tahtmine ei vii kuskile. Korduvad ebaõnnestumised on viinud arvamusele, et ju ei tulegi. Mis teha. Keskendungi oma elus siis muule. Sellele, mis mul on ja mida reaalselt ise saan saavutada. Sobiv kaaslane pole nagu mingi rannavorm või teaduskraad, mille saab teadliku töö ja järjepideva pingutusega. Suuresti õnne ja juhuse asi.