Olen inetu. Kartsin ka meeletult vantüdrukuks jääda. Peamiselt just seepärast, et ma olen kole. Kõik saavad aru, miks ma meest pole leidnud.
Mehele olen läinud lausa kaks korda, esimene mees hukkus. Mõlemad mehed olid sellel ajal oma ringkondades väga populaarsed naiste seas.
Olin 25 ja meeletult armunud. Tegin plaani. Mitte päris detailse, aga plaani. Lugesin, harjutasin, keskendusin. Lihtsalt ja ropult öeldes lõin mehele lihtsalt kammi ajju ehk siis viisakamalt öeldes võrgutasin ära. Jõuga. Seda on keeruline seletada, aga see oli väga planeeritud tegevus, kus peaaegu iga puudutus ja pilk olid kaalutletud. Kedagi mängima, kes ma ei ole, ei hakanud – see ei too tulu. Küll aga panin igas sekundis välja kõik, mis minus huvitavat ja köitvat on. Loomulikult oli suur osa “juhuslikke” kohtumisi minu poolt korraldatud.
Ehk siis pidev töö 🙂 eesmärgi saavutamiseks. Nagu juba ütleb vana naiste seas levinud tõdemus – kui keegi naine hakkab äkki hoogsalt pidusid või väljasõite korraldama, on ühel mehel juba praktiliselt käpp peal. Realiseerumine on vaid aja küsimus. Õnneks mehed ei tea seda või noh….nad ei näe seda läbi. Ja siis on ühel hetkel “ohvril” juba liiga hilja 🙂
Elu jooksul tegin seda 3 korda, üks kord ebaõnnestus (minu valearvestus tema seksuaalsete eelistuste suhtes), aga siis tõmbasin end sama läbimõeldult ja sihipärase tegevusega sõbratsooni tagasi ja me oleme seni head perekonnasõbrad. Nutsin mõned nädalad ja ega see aidanud. Ainult aeg.
Abieluettepanekud tegid ülejäänud kaks väga kiiresti. Kuna ma olin tõesti silmini armunud, loomulkult nõustusin ja ajaproovile on abielu ka kenasti vastu pidanud.
Lühemalt siis on minu soovitus – tegutse. Võta ta ära. Muidugi, kui su pole silmapiiril kedagi, kellesse sa oleksid kiindunud, siis on jamam lugu. Niisama meestega mängida ma ei soovita, me ise ka ju ei tahaks, et mõni mees meiega ka lihtsalt harjutamiseks, igavusest või kohatäiteks mässib.
Minu kaunitarist poolõde, kes on mulle väga-väga lähedane ning kes elab osa aastast meie leibkonnas, aga on vanatüdruk. Uhkusega. Mehi on tal olnud langemas kui loogu, on neid ka minu rinnal nutmas käinud 3-4, aga ühelgi polnud piisavalt püsivust. Mingi napi kahekuulise lillede saatmise ja armastuskirjade perioodi peale ei ole ta nõus isegi koos lõunastama. Kingitused saadab tagasi, kui need just sünnipäevaks pole. Tema elu, tema valik. Kui ma oleksin nii ilus olnud noorena, oleksin vähem pabistanud. Nüüd oleme mõlemad õnnelikud.