Teema: Kärgpere ja jõulud

#3316152:

#3316145:

#3316053:

#3315771:

Siiani aga oleme iga aasta olnud minu pere ja sugulastega.

Ma arvan, et sul on aeg alustada jõulutraditsiooni OMA perega.

Ta ju veedabki OMA perega. Ka mees on selle pere liige, mehe laps aga sinna ringi ei kuulu. Meie ka ei ole mehe last KORDAGI minu vanemate juurde kaasa võtnud, selline asi ei ole üldse arutluselgi olnud. Mehe vanemate juures jah, muidugi.

Ja mis see laps siis halba teeb kui kaasas on? Teeb täpselt sama välja? Ja kui näiteks mees tahab võtta kaasa siis ajad lapse minema? Ebanormaalsed inimesed. Kärgperendus sobib aga muud asjad ei sobi.

Sobib ainult teise naise mees, sest tal on suurem ja parem.

Mu oma lapsed ei kuula ka sõna ja pööritavad silmi. Kaklevad ka omavahel palju. Alati oleks mehe laps oodatud minu koju, sideme loomine ongi raske ja võtab aega.
Kahju teemaalgataja mehest ja mehe lapsest. Tahad ma võtan nad enda juurde järgmistel jõuludel? Saad rahus oma sugulaste juures olla ????

Las siis laps ja isa lähevad kuhugi reisile.
Lapsel ju on ometi õigus jõulude ajal õigus koos olla oma isaga

#3315779:

Nii armas, et selle teema siin välja kirjutad. Mul sama lugu, mehel varasemast laps. Minu ja selle lapse vahel pole samuti mingeid sooje suhteid (loe: suhtlus puudub). Laps elab oma ema juures, õnneks meist väga kaugel. Mehe ja selle lapse vahel tihedat suhtlust pole, saabub siiakanti kui ta ema sõbrannade juurde tuleb. Siiani meie teda ise siia toonud ei ole. Hirmuga mõtlen, et aga kui kasvab ja ise hakkab siia tahtma… Kusjuures need harvad kontaktid lapsega- kui nad siia saabumas on, muutub mees “emaseks”. Siis on laps nii püha lehm, kelle kohta ei tohi midagi öelda.
Okse on see kärgperendus, ausalt.

Misasja?? Sul puudub lapsega suhtlus. Seega, sa üldse ei teagi, milline ta on? Ja siis sa tahad veel lapse kohta “midagi öelda”. Eeee – sa tahad halvasti öelda inimese kohta, keda sa ei tunne, kellega kokku ei puutu…?
Miks sa üldse selle lapse teemal süna võtad või kommenteerid>?

Minu vanemad elavad Eesti teises otsas. Käin tihti külas neil koos mõne sõbra või sõbrannaga. Mis vahet seal on kes see laps on. Minu vanemat on koik külalised vastu võtnud ja nad pole kunagi vahet teinud kas oma inimene või võõras. Ausalt. Imelik perekond teil kui sellisest asjast tehakse draama.

Kui sa ei suuda leppida mehe varasemate lastega, sisi tuleb otsida lastetu mees.

Minu mehel on ka varasemast laps. Ja on käinud küll ka minu vanemate juures maal kaasas. Oletame, et mehe laps on suvel mitu nädalat meie juures – ma ei jäta ju sellepärast oma vanemaid suvel puhkuse ajal külastamata. Suveplaanid on ikka tavapärased, lihtsalt suurema perega liigume ringi. Ka minu ema ei pea imelikuks seda. Lisaks on mu õepoeg sama vana ja nad saavad omavahel hästi läbi – seda toredam on, et teismeline ei pea igavlema ainult täiskasvanute ja kahe tite seltsis, sest nagunii päris iga päeva ju mingi lõbustusega ei sisusta.

Senimaani jõulud on küll tõesti meil nii korraldatud, et minu pere juurde ta pole kaasa tulnud ja on veetnud jõulud meiega siis, kui oleme mehe vanemate juures. Eks näis, mis järgmisel aastal saab – kuna sel aastal läks nii, et olime küll mehe vanematega, kuid mehe laps oli oma ema perega. Eks järgmisel aastal otsustame, aga ilmselt mul suguvõsas keegi ära ei minesta ja imelikult ei vaata, kui mehe poeg ka meiega kaasas. Nagunii ju kõik teda näinud korduvalt, minu laste sünnipäevadel on ta alati kohal, suvel on palju meie juures jne

Minuarust on pigem just normaalne, et ei varjata või ei lükata eemale – ta on pereliige ja sellega tuleb kõigil leppida. Mida normaalsemad suhted sa hoiad ise temaga, seda normaalsemad suhted tulevad ka teie ühistel lastele mehe lapsega ja seda normaalsemad inimesed neist kõigist kasvavad.

Lisan ka, et mul üks sõbranna ei kutsunud oma pulma oma isa vanemaid lapsi, sest suhtlus on olnud pea olematu terve elu. Minuarust on see kurb, kui pole suudetud hoida oma õdede-vendadega isegi viisakaid suhteid mitte, tänaval ei tunta ära jne. Ilmselt järgmisel korral kohtuvadki alles isa matustel … Tegelikult just tema näide on olnud mulle väga suureks motivaatoriks, et pingutada oma laste ja nende poolvenna suhete nimel – nt kui enne esimese lapse sündi käis tavaliselt mees ise oma vanemal lapsel külas, siis ise tegin ettepaneku, et peale lapse sündi võiks hakata poiss sagedamini ise meil käima, et neil ikka tekiks õe-venna suhe

#3316508:

Lisan ka, et mul üks sõbranna ei kutsunud oma pulma oma isa vanemaid lapsi, sest suhtlus on olnud pea olematu terve elu. Minuarust on see kurb, kui pole suudetud hoida oma õdede-vendadega isegi viisakaid suhteid mitte, tänaval ei tunta ära jne. Ilmselt järgmisel korral kohtuvadki alles isa matustel …

mina ka ei kutsunud, ei tulnud isegi selle peale, et peaks kutsuma 😀 poolõega teretame kohtudes, poolvennaga räägime juttu ka, kui kohtume. külas pole keegi kellelgi käinud, samuti ei oma telefoninumbreid. osasid nende lapsi tean, käivad minu omadega samas koolis, kuid minu teada ei tea keegi neist omavahelisest sugulusest midagi.
isa matustel tõenäoliselt ei kohtu, sest mina pole isaga juba aastaid suhelnud, nende kohta ei tea.
veri ei ole paksem kui vesi, kui lapsena pole koos kasvatud ning inimesega ei pea suhtlema vaid seetõttu, et keegi esivanematest oli sama

#3316362:

Teemaalgataja olen. Ega minu probleem pole selles et mees oma lapsega jõule veeta tahab. Palun väga – veetku. Aga ma kujutan ette et selline kooslus nagu minu sugulased ja siis mehe laps(kes pealegi ei raagi isegi eesti keelt) oleks lihtsalt veider ja paneks koik ebamugavasse olukorda. Ei kujuta ette millise seisukoha mu vanavanemad peaksid nt votma. Vb on probleem toesti minu peas, kuna olen väga noor ja ei oska hästi hakkama saada selliste teemadega.

Ikkagi pole probleemi. Sinu sugulased ka ju teavad, et su mehel on laps. Kui nad sulle head soovivad, siis nad võtavad loomulikuna ka meest ja mehe last. See oleks sama, kui sinul oleks näiteks selle mehega laps, te lähete lahku, leiad uue mehe, aga uue mehe sugulased sinu lapse kohalolekut ei mõistaks. Perekond, kes hoolib, võtab omaks, kui sina võtad, enamasti kujuneb sugulaste suhtumine sinu suhtumise järgi.

#3315771:

Mehel on eelmisest kooselust laps. Järgmisel aastal soovib ta jõuludeks lapse enda juurde võtta.

Kas see laps üldse tahab kuskilt kaugelt sõita siia isa juurde, kes ei puutu temaga sugugi tihti kokku? Ja veel ronida siin mingite võõraste vanainimeste juurde külla, keda ta pole eluski näinud?
Küsiks ikka enne järele lapse käest. Tundub, et ta ei ole enam titt ju.

Naljakas on see elukene küll.
Mina siin just nautisin jõule mehe ja tema eelmisest abielust pärit lastega. Oleme käinud koos ka minu sugulaste pool ja mitte kellelgi ei ole tekkinud küsimustki, kas neid lapsi võtta omaks või mitte.

Mees tuli minu ellu koos lastega ja sellisena ma teda ka võtan. Laps, kes on sinu mehe ihu ja hing, on osake temast. Ära ole isekas, vaid lase isal oma lapsega suhelda ja side luua. Usu mind, sa võid lausa üllatuda, kui tore tegelikult ka kärgpere olla võib. Sul on tänasest alates aasta aega, et seda last tundma õppida. Võta seda kui võimalust ja kui see ka ei õnnestu – no mis seal siis ikka.

Kui alustasid teadlikult suhet mehega, kel laps siis on sinu asi teda aktsepteerida. Ja miks ei peaks tohtima mehe laps sinu suguvõsa jõuluõhtule kaasa tulla. Sobib neile su mees, sobib ka tema laps.

#3316362:

Teemaalgataja olen. Ega minu probleem pole selles et mees oma lapsega jõule veeta tahab. Palun väga – veetku. Aga ma kujutan ette et selline kooslus nagu minu sugulased ja siis mehe laps(kes pealegi ei raagi isegi eesti keelt) oleks lihtsalt veider ja paneks koik ebamugavasse olukorda. Ei kujuta ette millise seisukoha mu vanavanemad peaksid nt votma. Vb on probleem toesti minu peas, kuna olen väga noor ja ei oska hästi hakkama saada selliste teemadega.

Tead, küsimus on selles, kes see mees sinu jaoks on. Kui lihtsalt üks boyfriend, kellega koos on praegu huvitav ja meeldiv, aga keda sa ei pea (vähemalt täna veel) selleks inimeseks, kellega tahadki elu jagada, siis olen sinuga: ka lapse seisukohast pole mõtet teda sinu pereringi kaasata. Homme on võibolla teil mõlemal uus kaaslane ja see tekitab lapses ainult segadust.

Aga kui oled veendunud, et teil on ühine tulevik, siis ongi sinu pere tema pere ja tema pere sinu pere. Nii heas kui halvas, õnnes ja tülides, vastastikkuses toes ja ebamugavustes.

Sina oled ilmselt üks tähtsamaid inimesi sinu mehe elus. Teine sama tähtis inimene on tema laps. Ära sunni teda valima, kes on tähtsam – see ei ole lihtsalt võimalik. Leia parem side, mis võimaldab sul ka last oma pere liikmena hoida ja aktsepteerida. See ei tähenda, et sa peaksid olema lapsele teine ema. See ei tähenda, et sa pead kohe täna seda last armastama. See ei tähenda, et laps peab sind algusest peale kalliks pidama, võibolla ei lepi ta sinuga algul ainuüksi selle pärast, et tal on raske leppida ema ja isa lahkuminekuga. Lihtsalt ole avali, luba ta oma ruumi, õpi teda vaikselt tundma.

Ja mis puutub järgmistesse jõuludesse – sinna on terve aasta aega. Ma usun, et selle aastaga jõuad oma mehe lapsega piisavalt sõbraks saada, et sul ei ole suur probleem teda ka oma vanematele ja sugulastele tutvustada. Teisest küljest – kui selgub, et ei jõua, siis on see ilmselt märk, et sul ei ole selle mehega ühist tulevikku. See on ka ok.

Lihtsam ongi ühist elu alustada inimesega, kellel ei ole varasemast jäädavat pagasit. Kui see on sinu jaoks ainuke võimalus, on mõistlik edaspidi välistada mehed, kellel juba laps(ed) olemas. Teisest küljest – kui oled leidnud inimese, kellega tõesti sobid, on ta ehk väärt, et armastad teda koos kõigega, mis temaga kaasa tuleb.

Muide, isegi kui te peaksite lahku minema ja leiad lasteta kaaslase, paneb elu sind varem või hiljem mõistma, et te ei ela üksikul saarel ja pere ei ole lihtsalt romantiline klantspilt. Pere on lisaks rõõmudele ka hulk asju, mis toovadki kohmetust, muresid, tüli. Võibolla haigestub ootamatult ja raskelt mehe ema või isa ja te olete sunnitud mingil perioodil tema eest hoolitsemiseks palju ohverdama. Teinekord on mees jälle sulle abiks, kui mõne sinu lähedasega on muresid… Pikas suhtes teete tahes-tahtmata mõnikord üksteisele haiget. Lõbutseda on kerge peaaegu et ükskõik kellega. Aga just rasketel hetkedel tunned ära, kas see inimene kasvab koos sinuga, sind toetades ja sina teda.

Jah, on suure südamega inimesi ja on neid, kellel südame asemel kivi. Minu sõbranna võtab oma vennapoja jõulude ajal enda juurde, kuna venna uus naine ei luba mehel oma last jõuludeks enda pere jõulupeole. Kaua selline kooselu ei kesta, sest vend sõidab poole peo ajal oma õe juurde lapsega kohtuma. Prouale see muidugi ei meeldi, aga sõbrannat vennanaise probleemid ei huvita – tema on eelkõige tädi oma vennapojale.

No aga mingu siis lahku mehega kui klappi pole. Kuidas ta ülejäänud elu kavatseb hakkama saada? Laps käib terve elu mehega kaasas. Ausalt öeldes pole see nö uus provva mitte muhvigi teinud et klapp oleks. Mul ka paljude töökaaslastega klappi pole aga ega sellepärast ei sa ma neid vältida. Me pole lasteaia lapsed enam.

Karm lugemine. Kui tsiteerisin siit mõnda eriti “head” pärli, ütles mu mees, et näe sellepärast tulekski laste pärast koos elada.
Teemaalgatajal on veel siin palju areneda.