Teema: Kärgpere ja jõulud

#3317505:

#3317459:

Teil on lihtne targutada, aga kui teemaalgatajal selle lapsega klappi pole, siis loomulikult tekitab kõnealuse lapse kohalolu teemaalgataja pereringis ebamugavust. Olen teemaalgataja poolt selles küsimuses. See laps võiks pigem isapoolsete vanavanemate juures jõuludel olema, mitte isa uue naise vanemate juures. Või olgu oma ema vanemate juures.

Ok, aga millal ta siis oma isaga võiks olla? Ja kuidas sa lahendaksid selle ülesande siis, kui sa paned enda selle lapse asemele, näiteks? Või kui sina pead ise olema ainult emaga ja tema sugulastega, ja keegi ütleb, et isast ja tema sugulastest hoia eemale?

Ja üldse, petekoolist lugedes olen teada saanud, et lapsed pidid lahutusest ainult võitma, nende elu pidi ikka paremaks muutuma.

Mul on need kogemused olemas, tänan küsimast. Mu isal oli peale minu ja mu ema mahajätmist veel naisi (või elukaaslasi), kelle läheduses end alati ebamugavalt tundsin. Kahjuks arvas mu isa, et tema uus kaaslane peab ka juures olema, kui isaga kohtusin või tema juures olin. Vihkasin seda. Isaga kahekesi oli parem. Aga seda juhtus harva. Sest isa eelistas oma uusi naisi minule ja see kajastus nii ta hääletoonis kui ka kõiges muus. Täna ma isaga praktiliselt ei suhtle (muudel põhjustel). Seega usun, et kui teemaalgataja tunneb selle lapse suhtes ebamugavust, tunneb ka laps sama. Ja miks peaks siis lapse kaasa võtma isa uue naise pereringi? Mina poleks seda küll lapsena tahtnud. Isal on muidugi nii mugav.
Ka ise olen kahjuks kärgpere suhtes praegu. Ja oma kogemustest lähtuvalt utsitan abikaasat aega veetma oma lastega eraldi. Aga ajalugu kordub ja tal on mugavam oma lapsed mitmeks päevaks meie (minu) koju tuua ja nendega minimaalselt tegeleda. Ebamugavalt tunnen end nii mina kui ka ilmselt tema lapsed (teismelised).

#3317583:

#3317537:

Mul on need kogemused olemas, tänan küsimast. Mu isal oli peale minu ja mu ema mahajätmist veel naisi (või elukaaslasi), kelle läheduses end alati ebamugavalt tundsin. Kahjuks arvas mu isa, et tema uus kaaslane peab ka juures olema, kui isaga kohtusin või tema juures olin. Vihkasin seda. Isaga kahekesi oli parem. Aga seda juhtus harva. Sest isa eelistas oma uusi naisi minule ja see kajastus nii ta hääletoonis kui ka kõiges muus. Täna ma isaga praktiliselt ei suhtle (muudel põhjustel). Seega usun, et kui teemaalgataja tunneb selle lapse suhtes ebamugavust, tunneb ka laps sama. Ja miks peaks siis lapse kaasa võtma isa uue naise pereringi? Mina poleks seda küll lapsena tahtnud. Isal on muidugi nii mugav.

Ka ise olen kahjuks kärgpere suhtes praegu. Ja oma kogemustest lähtuvalt utsitan abikaasat aega veetma oma lastega eraldi. Aga ajalugu kordub ja tal on mugavam oma lapsed mitmeks päevaks meie (minu) koju tuua ja nendega minimaalselt tegeleda. Ebamugavalt tunnen end nii mina kui ka ilmselt tema lapsed (teismelised).

Mnjah, näe, mõni ei õpi ka omast kogemusest. Või noh, teeb sellest hoopis muud järeldused. Selle asemel, et nüüd NENDE laste elu paremaks teha ja neisse palju teadlikumalt ja heatahtlikumalt suhtuda, ning ka mehega tõsiselt rääkida oma lapsepõlve valguses, kuidas sellised asjad lastele mõjuvad, arvad sina ikkagi, et lapsel parem kuskil mujal olla.

Minu praegune ämm ja äi on mu esimese lapse peaaegu täielikult omaks võtnud. Algusest peale oli ju kõigile teada, et mul laps ka ja mingit ebamugavust sinna pereringi sisenemisel polnud. Laps praeguseks teismeline ja noh, neid tujusid ja plärtsumisi omadelgi raske taluda, aga mul pole valikut – pean selle “ebamugavuse” siiski välja kannatama. Tahakski teada, milles see teiste ebamugavus seisneb.

Ise olen ka muide kärgperes üles kasvanud. Mäletan, et kasuisa vanemad suhtusid üsna jahedalt minusse, aga see ei läinud mulle üldse korda. Kuidagi loomulik oli tollal, et paljud täiskasvaud ei teinud väga lastest välja.

Inimesed on erinevad ja paraku ei sobi kõik üksteisega. Mõnikord kaks inimest lihtsalt ei mahu ühte tuppa ja sinna pole midagi parata.
Miks sa arvad, et ma pole mehega neist asjadest oma lapsepõlve valguses rääkinud? Olen, kuid ta ei viitsi oma lastega tegeleda. Inimene on mugav. Mõnus on ju kodus arvutis passida ja lapsed teise tuppa teleka või telefoni ette saata.
Kui mehe laps, kes on minust kasvult suurem ja ülbe hoiakuga, mind ignoreerib, siis pole ka minul huvi temaga suhelda. Asjad pole päriselus nii lihtsad kui teoorias.

Ja eelkirjutajale lisaks. Miks minul ei ole mehe lapsega sooje suhteid, on see sama ülbus ja kasvatamatus. Kui ikkagi ema poolt kodus räägitud ei ole, kuidas külas olles käitutakse, siis pole külla vaja tulla. Kui ole õpetatud, et sahtlites ei sorita ja minu märkuse peale grimasse tehakse, siis- …??? Praegu ainult vaatad ja järgmisel korral võtad, mis meeldib?

Kui sa oled alles nii noor, siis taeva pärast, miks sa võtsid lapsega mehe?
Või sa ei näe veel praegu, et te tulevikus kindlasti koos oleksite? Alles mõtled ja kaalud ja mingi sisetunne ütleb, et see mees ei ole vist siiski päris see?
Kui ma olin noor – mul oli ka mitmeid peikasid – ja ma neid vanematele ei näidanudki, sest polnud kindel.
Lapsega meest poleks ma kaalunudki, kui lapsed mu maailma veel ei kuuluks. Sest kui on ikka normaalne mees, siis see laps lihtsalt kuulub sinna. Vahel 50% ajast, vahel igal teisel nädalavahetusel. Vahel ehk peab isa haiguslehelgi olema. Vahel jääb üldse mõni plaanitud reis ära, sest laps oksendab või on palavikus või on lapse ema haiglasse sattunud või jumal teab mis…
Kui ikka ühel inimesel on laps, siis nii on.

Ma soovitaks sul sellest suhtest edasi liikuda. Sest kuidagi jääb mulje, et seal on asju, mida sa päriselt siiski ei taha. Natuke nagu loodad, et äkki kaovad probleemid ise või muutuvad mõned asjad olematuks.

#3317613:

Aitäh sulle mõistliku vastuse ja arutelu eest. Mainisin juba et olen väga noor ja kui meie suhe algas olin värskelt täisealiseks saanud. Ei osanud ma näha mida selline suhe kaasa tuua võib ja ei oska ilmselt tänini. Laps on alles väike, ~3 aastane. Kuna ta eesti keelt ei valda, elab emaga teises riigis ning ka nende kasvatuspõhimõtted on minu omadega vastuolus, siis ongi suhtlus raskendatud. Ei ole ma mingi kivisüdamega inimene aga kahtlemata on olukord mulle keeruline, ilmselt paljuski mu nooruse tõttu, sest olengi vanuses kus elada tahan endale ja isiklikud lapsed kohekindlasti minu maailma veel ei kuulu.

Mõni inimene lihtsalt on empaatiavõimetum ja kõvema südamega. Pane ennast selle lapse olukorda, kas sul oleks hea? Sul on vedanud, sul on hea pere, aga paljudel pole. Miks te ei võiks oma südame ja kodu mehe lapsele avada? Lapsi tuleb hoida ja kaitsta, vahet pole, kes tema bioloogilised vanemad on. Laps kasvab suureks ja kui olete teda armastanud ja hoidnud on ka sul vanainimesena üks kaaslane seltsiks.Kui sa ei suuda selle lapsega hooliv olla, siis tee kõigile heategu ja jäta see mees.
Minu mees, tema pere võtsid omaks minu lapse. Muudmoodi ei ole see elu võimalik.

#3317601:

Ja eelkirjutajale lisaks. Miks minul ei ole mehe lapsega sooje suhteid, on see sama ülbus ja kasvatamatus. Kui ikkagi ema poolt kodus räägitud ei ole, kuidas külas olles käitutakse, siis pole külla vaja tulla. Kui ole õpetatud, et sahtlites ei sorita ja minu märkuse peale grimasse tehakse, siis- …??? Praegu ainult vaatad ja järgmisel korral võtad, mis meeldib?

Ema on ainuke, kes last kasvatab? Isa ei puutu üldse asjasse?
Teie juures on just nimelt ISA kohus lapsele reeglid paika seada. Aga kui ta juba sihuke muna on, et sellisel isendil enda kõrvale ujuda laseb, kes tema lapse suhtes vaenulikult käitub, ei ole temast arusaadavalt ka lapse kasvatamiseks asja.

Oma isa juures ei ole laps KÜLAS, ta on KODUS. Oma lihase isa juures, kinnisvara omandisuhtest olenemata.

#3315836:

Naabrilapsest ei tule selliseid pingeid nagu mehe lapsest. Naabrilast keelad kui lollusi tegema kipub, saab aru või läheb oma koju, mehe laps aga krillitab silmi ja teeb nägusid. Jne.

Tähendab siis… et “mehe laps” olemine on juba iseenesest selline seisund, mis lapsed väga halbadeks muudab?
Et kui näiteks seesama naabrilaps, keda sa oled nõus oma perega kaasa võtma, läheks ikkagi hoopis oma (lahuselava) isa juurde, siis seal ta krillitaks silmi ja teeks nägusid, kuigi teiega kaasas olles saaks ta aru ja läheks oma koju? Sest et teie juures pole ta “mehe laps”? Onju.
Ja kui see sinu “mehe laps” läheks isa juurde tulemise asemel naabrite juurde, siis seal ta ka saaks aru ja käituks korralikult, aga teie juures mitte? Kuigi on seesama laps pmst.
Huvitav on see ilmaelu, kas pole?

#3317592:

Miks sa arvad, et ma pole mehega neist asjadest oma lapsepõlve valguses rääkinud? Olen, kuid ta ei viitsi oma lastega tegeleda. Inimene on mugav. Mõnus on ju kodus arvutis passida ja lapsed teise tuppa teleka või telefoni ette saata.

Ja kas see pole mitte sinu mehe probleem? Miks sa üldse tahad koos elada mehega, kes omaenda lastega tegeleda ei viitsi?

#3317592:

Kui mehe laps, kes on minust kasvult suurem ja ülbe hoiakuga, mind ignoreerib, siis pole ka minul huvi temaga suhelda. Asjad pole päriselus nii lihtsad kui teoorias.

Kas sulle endale ei tule see väike lihtne mõte pähe, et ignoreerimise kombe on poiss oma isalt õppinud? Isa ignoreerib last, laps ignoreerib sind. Ise valisid sellise mehe. Muide.

Olgem ausad see kärgperendus on ikka jube raske.
Mulle endale tundub, et rikakd saavad kärgperendust palju paremini lubada.
Iga osapool maksab oma kulusi ise ja see fine, kõik töötab
Reaalselt on kõik kärgpered vaesed.
Pinged tekivad sellest, et siin naised kirjutavad, et peavad mehe last hoidma…
Aga mees peab jälle tööl käima ja raha teenima..sel ajal..
Mu enda vend võttis lapsega naise. Maksis kõik lapse kulud kinni-st nõuti nende maksmist.
Õigusi pole-st häält ei tohi tõsta jne, last karistada ei tohi jne

#3320396:

Läksin temast lahku ja kuna tema sõnad olid “tee selle titega mida iganes soovid” polnud eriti valikut.Polnud ka tema emast ega isast mingit lootust. 25.aastase mehehakatisena kasvatasin teda vastuolus oma sugulaste ja vanemate tahtega üksi edasi.Laps on laps,milles teda saab süüdistada. Oli seda kriitikat nii siit kui sealt ja piisas mul vaid enda kõrvale keegi leida muutus see kriitika tulv veel suuremaks.Jätan siinkohal selle teise elukaaslase olemuse sinnapaika. Oli ta oma nooruse juures üks parimaid ema rollis. Kahjuks polnud tema tervis just väga kiita ja see roosiline ja kõike muud head sisaldanud elu ei kestnud pikalt… Rahu talle???? Teemat puudutades, oli mu tütar siis teise ringi mehe laps. Käisime läbi nii minu kui elukaaslase suguvõsaga. Kes vaatas mind viltu ,kes mu tütart või kes mu elukaaslast-mis teha. Otsest eiramist küll polnud kuid aeg parandas haavad. Nüüd kus olen kasvatanud teda üksi ja pühendunult ,saan tema üle vaid uhkust tunda. Oli ka mul aegu kus polnud mu tütar just soosik aga need suhted polegi kerged tulema.Hetkel on seis täiesti normis ning kõik või siis kogu see pikk suguselts on temaga täiesti leppinud.Suhtleb ta mõlema naise suguvõsaga ja kogu minupoolse ringkonnaga k.a mu vanematega.Jõulud ja kõik muud üritused saab koos peetud. Ainus kellega pole meist keegi suutnud teda suhtlema panna on tema lihane ema. Neid sõnu millega ta sellest keeldub ma siia kirja ei pane. See on nüüdseks saanud tema kindlaks otsuseks ja ainus fraas mis siia üldse kõlbab on “see pahasti haisev tädi pole minu emme”. Käsi piiblil võin vanduda,et pole neid sõnu talle suhu pannud ja ega seda isikut vaadates pole sealt muud näha kui järjekordset eluheidikut. Kuna ka sealpoolne huvi täiesti puudub,ei hakka ka mina teda sundima.

Naisena ütlen sulle- võõrast last ongi lihtne omaks võtta kui lapse nn pärisema pole pildil. Isiklik kogemus kahe tüdrukuga, kelle ema suri. Imearmsad lapsed. Paraku isa alkohoolik ja õnneks läksid mu silmad väga ruttu lahti. Lastest kahju muidugi, aga ei jaksa tervet maailma sülle võtta.
Su laps ei peagi seda inimest oma emaks, väärtused paigas. Seisa juriidiliselt hea selle eest, et tal ei tekiks tema ees tulevikus kohustusi. Kui teil on ühine hooldusõigus, võta see talt ära. Elatist ta vaevalt maksab? Nõua. Kui ta ei maksa, siis on tulevikus vähegi lootust, et sinu laps ei pea tema eest kunagi hoolitsema hakkama. Kui ka maksab, aga sinu kõrvale tekib inimene, kes temasse rohkem panustab ja ehk teda ka lapsendab, siis on ikkagi võimalik tõendada, et uus inimene panustas rohkem kui nn ema ja laps pääseb kohustustest.

Selge on, see, et kuis ee laps on orb, siis võetakse teda palju paremini vastu.
Kui tegu lapsega, kus lapse ema v isa võib igal hetkel ukse lahti lüüa ja küsida, miks on lapse riided sellised, või miks kehv söök vms siis tekivad seal pinged

#3316362:

Teemaalgataja olen. Ega minu probleem pole selles et mees oma lapsega jõule veeta tahab. Palun väga – veetku. Aga ma kujutan ette et selline kooslus nagu minu sugulased ja siis mehe laps(kes pealegi ei raagi isegi eesti keelt) oleks lihtsalt veider ja paneks koik ebamugavasse olukorda. Ei kujuta ette millise seisukoha mu vanavanemad peaksid nt votma. Vb on probleem toesti minu peas, kuna olen väga noor ja ei oska hästi hakkama saada selliste teemadega.

Ausalt öeldes ei saa hästi aru, milles su probleem on. Tee endale ka see selgeks!
Kas sa soovid tulevikku selle mehega? Kui jah, siis tema pisike laps on vältimatu osa sellest. Ka sinu pere ju peab seda mõistma. Mismoodi need vanavanemad siis ometi suhtuma peavad? Täiesti normaalselt, nagu pereliikmesse. Või nad ei tea, et tal laps on? Mehe endaga on ikka kohtunud?
Kui sa soovid tulevikku selle mehega, on parem pigem varem kui hiljem tema koos lapsega kaasata sinu pere traditsioonidesse – või luua koos ühised. Jah, sa ei soovi endale veel lapsi, aga mehel on juba laps ja seda tõsiasja ei tee mingi väega olematuks.
Ja sinu “kasvatuspõhimõtted” erinevad lapse ema omadest? Kulla laps, sul ei ole mingeid kasvatuspõhimõtteid. Mehe lapse teie juures olles käitute lapsega nii, nagu mees otsustab.
Konkreetselt jõuludega seoses veelkord – ei saa probleemist aru. Oled armukade? Ära mõtle hädasid välja. Kui sul on tore perekond ja vahvad sugulased, rõõmustavad nad ometi sinu armastuse leidmise ja kaaslase liitumise üle teie suguseltsiga.

#3321130:

#3316584:

mina ka ei kutsunud, ei tulnud isegi selle peale, et peaks kutsuma ???? poolõega teretame kohtudes, poolvennaga räägime juttu ka, kui kohtume. külas pole keegi kellelgi käinud, samuti ei oma telefoninumbreid. osasid nende lapsi tean, käivad minu omadega samas koolis, kuid minu teada ei tea keegi neist omavahelisest sugulusest midagi.

No see on küll tore kui lapsed käivad ühes koolis, aga sugulusest midagi ei tea, nagu Rock Hotelli laulus. Nii palju võiks ikka lastele mainida, et nad on Mati ja Katiga vanaisa poolt sugulased.

mis see annaks? nagu näha, siis ka poolõde ja poolvend pole seda oma lastele maininud, muidu oleks neil sellest juttu olnud ja tõenäoliselt oleks minult üle küsitud

#3321385:

#3321371:

mis see annaks? nagu näha, siis ka poolõde ja poolvend pole seda oma lastele maininud, muidu oleks neil sellest juttu olnud ja tõenäoliselt oleks minult üle küsitud

Sa vist pole viidatud laulu kunagi kuulnud ????

olen 🙂
kui asi nii kaugele jõuab, küll nad siis teada saavad nagu laulus 😀

#3317592:

Inimesed on erinevad ja paraku ei sobi kõik üksteisega. Mõnikord kaks inimest lihtsalt ei mahu ühte tuppa ja sinna pole midagi parata.
Miks sa arvad, et ma pole mehega neist asjadest oma lapsepõlve valguses rääkinud? Olen, kuid ta ei viitsi oma lastega tegeleda. Inimene on mugav. Mõnus on ju kodus arvutis passida ja lapsed teise tuppa teleka või telefoni ette saata.
Kui mehe laps, kes on minust kasvult suurem ja ülbe hoiakuga, mind ignoreerib, siis pole ka minul huvi temaga suhelda. Asjad pole päriselus nii lihtsad kui teoorias.

Kui teismeline oma lähedalseisvat täiskasvanut ignoreerib, siis pole see täiskasvanu lihtsalt viitsinud selle lapsega/teismelisega suhet luua.
Siin pole lapse koduse (emapoolse või isapoolse) kasvatusega mingit seost vaid see täiskasvanu ise ei viitsi täiskasvanu olla. Laps ei peagi oskama suhelda ja võib ignoreerida, sest ta ehk muudmoodi lihtsalt ei oska. Kasuema-täiskasvanu ülesanne on siin aktiivses rollis olla, kui soovib lapsele head.