Aitäh sulle mõistliku vastuse ja arutelu eest. Mainisin juba et olen väga noor ja kui meie suhe algas olin värskelt täisealiseks saanud. Ei osanud ma näha mida selline suhe kaasa tuua võib ja ei oska ilmselt tänini. Laps on alles väike, ~3 aastane. Kuna ta eesti keelt ei valda, elab emaga teises riigis ning ka nende kasvatuspõhimõtted on minu omadega vastuolus, siis ongi suhtlus raskendatud. Ei ole ma mingi kivisüdamega inimene aga kahtlemata on olukord mulle keeruline, ilmselt paljuski mu nooruse tõttu, sest olengi vanuses kus elada tahan endale ja isiklikud lapsed kohekindlasti minu maailma veel ei kuulu.
Ooot. Esimesest postitusest jäi mulje, et te olete mehega päris pikalt koos, sest traditsioon jõule sinu perega veeta peaks ikka kujunema aastate jooksul. Aga mehe laps ainult 3-aastane! Ja mis erilist suhet sa üldse soovid 3-aastase lapsega?! Need ei oska ju isegi oma emakeeles veel kõiki vajalikke asju väljendada… alguses tundus, et tegu on teismelisega.
Aga ma saan tegelikult väga hästi aru sust. Sa pole veel oma pereeluks valmis, mida lapse olemasolu nõuab. Mina veetsin jõulud oma vanematega kuni 28-aastaseks saamiseni, sest kuni selleni polnud mul ühtegi tõsisemat suhet. Alles kui omal lapsed sündisid, siis tekkisid päris oma peretraditsioonid jõuludega seoses, mida nüüdseks kohe kindlasti välja ei vahetaks – mulle meeldib jõulude ajal kodus olla ja meeldib ka kui külalised tulevad – näiteks sel aastal käis üks vana sõbranna oma tütrega ja veetis terve jõuluvaheaja meil! Suurepärane ja üldse mitte sugulastekeskne jõul.
Olgem ausad. Te ei sobi oma mehega, sest olete hoopis erinevates elufaasides. Kui sa ei suuda isegi paar korda aastas oma mehe “südant” enda ja oma sugulaste läheduses taluda, siis pole see elu sinu jaoks. Teete ainult üksteisele haiget.
