Olles lugenud teemat “Oi, ma ei salli” tundsin mõningast ülekohut meeste kaaslaste osas, kes pole esimes(t)e lapse/laste emad, kaasa arvatud enda osas. Täpselt nagu on ebameeldivaid “kasuemasid” on ka ebameeldivaid “kasuisasid” ja bioloogilisi vanemaid, kes ei suuda teistega arvestada. Nimelt olen sattunud olukorda, kus mul on endal kärgperendusest kõrini (üldse mitte mehe ja ta lapse pärast) ja ma tõesti ei näe selles olukorras endal mingit süüd.
Minu mehel on laps kunagisest suhtest, mis kestis vaid lapse aastaseks saamiseni. Tegu oli väga noorte inimestega ja mina kohtusin mehega pea viis aastat hiljem. Nüüdseks oleme abielus ja kahe lasteaiaealise tütre vanemad. Siiani on mees maksnud ilusti elatist, isegi üle selle, ja tema laps on meid külastanud alati vähemalt kahel nädalavahetusel kuus ja ka vaheaegadel. Mehe lapse emal on ka abikaasa ja teine laps. Võin öelda, et lapse ema on siiani olnud negatiivse hoiakuga nii mehesse kui ka kogu meie peresse, aga viimasena juhtunu on minu jaoks üle piiri. See on siis taustalugu.
Asi on selles, et elasime varem kahetoalises, meie ööbisime lahtikäival diivanil elutoas ja lastel oli kahepeale oma tuba. Kogusime mehega raha, nägime vaeva ja võtsime kahepeale laenu ning saime kena kolmetoalise korteri. Tütardel ikka kahepeale tuba, aga vähemalt on ka meil mehega magamistuba, alatiselt lahtine voodi ja suur riidekapp, ilma et peaks igal õhtul ja hommikul diivaniga kinni-lahti nühkima ja külalisi n-ö enda voodil vastu võtma.
Kui mehe lapse ema sellest kuulis, oli esimene kiri temalt teemal “Tore, et endale kortereid ostate, poiss tuleb teile elama.” Lisaks veel negatiivse tooniga teksti. Nagu välk selgest taevast. Tunnen end täiesti nurka surutult. Oleks, et enne oleks käinud arutelu, et ta üldse plaanib seda või et meie peaks plaanima, kas saaks ühe toa võrra suurema kodu osta, aga ei. Seni ei midagi, kuni kodu olemas oli ja meie sees elasime.
Lapse ema on ka varem teinud üksinda otsuseid ja kokkuleppeid rikkunud, paljuski ka lapse kahjuks, mitte kunagi kasuks. Nüüd tunnen, et olen endast mitte sõltuvalt tagasi nullis või veelgi halvemas seisus. Kas võtame mehe lapse enda juurde ja kolime taas diivanile? Milleks siis üldse selle korteri ost ja suurem rahaline väljaminek kui ikka elan keset elutuba? Ainult et nüüd lisaks ebamugavust veel see, et mehe laps on noor teismeline poiss ja ma ei taha olukordi, kus magan pesus või satun vetsu minnes temaga öösel/hommikul kokku või istub tema hommikul enne kooli avatud köögis ja ma sahmin sealsamas teki all paaniliselt hommikumantlit/riideid selga. Seda enda mu ostetud kodus, seni kuni seal elame. Ja seda kindlasti, kuna siiani on mehe lapsel meid külastades selles osas piirid puudunud, ta on hämmastusega ja solvunult küsinud, miks ta ei saa nt kohe tuppa marssida kui hommikul ärkab või kui tüdrukute toa uks on kinni. Nimelt siiani kolisime tema külaskäikude ajal mehega tütarde tuppa suurele madratsile põrandale ja üritasin seda oma privaatse paigana võtta, pluss see lahendus meeldis ka tütardele rohkem. See oleks elutoas magades alatine pinge, mida ainult enda lastega sama elukorralduse juures polnud.
Minu abikaasa on samuti kahe tule vahel. Mina pole see perekooli vihatud mõrd, kes keelaks lapsele isa ja ei ütle seetõttu ka otse, et selline otsus oleks jabur, põhjendamata ja läbirääkimata. Sest mu abikaasa ei jätaks ju poega kuhugi kuuse alla ja peaks selle olukorraga leppima, kui ema konkreetselt lapse kodinad kokku paneks. Muidugi on ka mu abikaasa raevus sellise otsuse pärast, tolle naisega aga asja arutada on raske, kuna ta on ise tunnistanud, et tahakski elu jätkata oma perega, kuhu ei kuuluks esimene laps ja kärgperede mured.
Ma ei tea, mida teha. Üks osa on minust alla andnud ja sellega leppinud, sest no mis muud üle jääb. Olen teinud tubade kolimise osas veidi ka ettevalmistusi. Teine osa on aga ahastuses, sest kogu korteriost näib selles valguses mõttetu ja tunnen, et ma pole enam mitte mehe naise rollis ega isegi “kasuema” rollis, vaid mulle surutakse peale täielik ema roll, kuigi selline suhe meil lapsega siiani täielikult puudub. Olemegi seni olnud kui sõbrad ja kasvatamine on olnud tema päris vanemate teha nagu on ka loogiline. Ma ei tunne, et olen valmis millekski, mille osas mind isegi grammivõrdki ei hoiatatud. Kui keegi toob taas näite, et aga kärgperes tulebki valmis olla, et äkki emaga juhtub midagi ja laps tuleb meile, siis sellisel juhul poleks me teinud elukoha osas sellist käiku. Tihti ollakse kiired panema süüd mehe naisele, kui too ei soovi hakata kellegi teise lapsele täiskohaga emaks, aga selles olukorras leian mina, et süüd võiks eelkõige näha naisel, kes on ometi lapse lihane ema, aga ikka temaga koos elada ei suuda ja taha, sest too ei sobitu ta uude perre.
