Elusees ei oleks nõus. Mille kuradi pärast peaks teismelise poisi kasvatada võtma võõras naine? Lapsel on oma ema olemas ja see ei ole teemaalgataja mure.
Isa peab oma last kasvatama. Ja lisadega mees on paraku teemaalgataja mure küll. Seda muret oleks saanud juba eos vältida.
Peavadki selle lapse ema ja isa. Aga see pole teemaalgata mure.
Aga see pole vastik, kui laps isa jaoks üleliigne on? Kuidas mitteühised lapsed peresse saabuvad? Kui mitu peret (kärgperendus) pole jõukohane, tuleb ühe perega leppida.
Oh, muidugi on vastik, kui laps oma isa jaoks üleliigne on. Aga praegu pole ju jutt sellest, et laps oleks oma isa jaoks üleliigne – selles loos on ema see, kes lapse välja visata tahab. Isa pole ju öelnud, et ta last enda juurde ei taha, isegi isa uus naine pole seda öelnud. Nad lihtsalt ei osanud poisi ema egoismiga arvestada.
Minul õnneks kärgperet pole. Sellegipoolest suudan ma selles loos mõista teemaalgatajat ja isegi lapse isa, aga mitte kuidagi ei saa ma aru selle poisi emast. Teemaalgataja puhul on täiesti mõistetav, et ta kardab võtta vastutust teise inimese lapse kasvatamise eest. Vähe sellest, et enda kodus ei saa ennast enam vabalt tunda, sest poisile pole korralikku privaatset nurka pakkuda, kindlasti hakkaks emmekene teda süüdistama, kui poisil peaks koolis halvasti minema või poiss peaks mingi jamaga hakkama saama. Ja poisi isast võib ka aru saada: ta ei taha enda ülesandeid uue naise kaela lükata. Aga mis inimene see küll on, kes tekitab oma kooliminevale lapsele eraldi toa nii, et viskab oma teise lapse kodust välja?!
Teemaalgataja, ühtegi suppi ei sööda kuumalt ehk võta esmalt emotsioonid maha. Muidugi on need igati mõistetavad – olete saanud endale sobiva korteri, mis elujärge oluliselt mugavamaks teinud ja nüüd on vähemalt mõtte tasandil taas oodata ümberkorraldusi. Vaidlused, erinevad vaated ja kahetised tunded käivad sellise olukorra juurde.
Ma olen pea 15 aastat elanud sarnases kärgperes – abikaasa ja tema endine olid last saades verinoored ja lahutasid umbes aasta hiljem. Mõlemad elasid enne mind ca 15 aastat vahepeal üksi või erinevate kaasadega. Laps reisis väikesest peale risti-rästi läbi vabariigi, kus isa ja ema parajasti just elasid. Ja umbes 15-selt maandus ta meile. Tegime talle lihtsalt ruumi – õnneks oli võimalus. Püüdsin ka esialgu suunata, kuid mõistsin, et teismeline seda ei soovi. Minu enese laps oli palju väiksem, ju ma ei osanud toime tulla ja olin ootustes liialt range. Ragistasime, kuid nüüdseks on ammu rahu. Minu ja abikaasa ühiste laste jaoks on vanim iidoliks. Väiksemate initsiatiiv teeb suhtlemise eriti lihtsaks.
Aga ikkagi mõistan su kahetisi tundeid. Jäin tookord ilma külalistetoata – see oli minu majas alati olemas olnud ning olin sisimas mossis.
Püüa mõelda, et saabuv teismeline on su väikeste tütarde suur vend ja ülim õnn. Kes poleks endale igatsenud vanemat venda? Teiseks – lapsed on väikesed (ja ka teismeline on veel väike) vaid piiratud aja. See tähendab, et selline elukorraldus kestab mõne aasta. Saad vastutasuks olla osaliseks noore mehe kujunemisel – sul endal vist poega pole (veel).
Esmalt peaksite lapse arvamuse välja selgitama – pole ta ju lükata-tõugata. Kui ta ka ise soovib kolida, siis polegi muud kui plaan teha. Võiksite luua ema-isa vahelise kirjaliku vestluse teemaga “Peetri kolimine”. Panetegi detailselt ja emotsioonideta kirja: Esialgu on meil kolmetoaline korter. Asume tegelema selle vahetamisega neljatoaliseks. Seni magab Peetrike talle elutoast eraldatud nurgakeses – seal on voodi ja seda eraldab ülejäänud toast kardin. Peetrike võtab emakodust kaasa kirjutuslaua ja tooli, voodi jääb sinna juhuks kui ta tahab jääda ööbima.
Peetrike asub õppima 1. kooli asemel 2. kooli, koolivahetus on mõistlik läbi viia klassikursuse lõppemisel. Seni tuleb tal sõita bussidega 3 ja 4 – umbes tund hommikuses tipptunnis. Rahalised vahendid – palun vormistada alates kolimisest (kuupäev) lapsetoetuse saajaks isa. Meie pere on seega kolmelapseline, vormistame endale ka suure pere toetuse. Lisaks palume edaspidi kanda üle elatis summas xxx isa arvele. Ja palju muud, mis selles oluline. Niimoodi rida-realt täitub edasine plaan, kui mõnes asjas ei ole ise kindel või soovite emale anda võimaluse kaasa rääkida, siis otse ja selgelt – mida sina Peetrikese emana sellest teemast arvad? või See ei tundu meile hea lahendusena, ehk oskad sa Peetrikest paremini tundes anda head nõu?
Tasakaalukust, loodan, et suudate leida kõigile, eriti lapsele, sobiva lahenduse.
Aga kui naine surma saaks? Raskelt haigeks jääks? Lihtsalt otsustaks oma poja maha jätta, nagu mehed alailma teevad? Laps ise tahaks isa juures elada? Miks see kõik nii ilmvõimatu on?
Kui ema surma saaks või raskelt haigeks jääks, oleks tegu eriolukorraga. See pole kuidagi võrreldav sellega, kui ema lihtsalt otsustab, et temal oleks ikka mugavam kasvatada ühtainsat last. See, mida see ema teha tahab, ongi ju sisuliselt oma poja mahajätmine.
Kui laps ise tahaks isa juures elada, siis ilmselt see niimoodi päevapealt ei sünniks. Mõistlikud lapsevanemad arutaksid asja omavahel ja lapsega ning suudaksid leida lahenduse. Praegu lihtsalt ema dikteerib, mida tema tahab, ja teiste soovid ega arvamused ei paista teda huvitavat.
Oot, isad otsustavad pidevalt, et neil pole enam tuju omaenda lapsi kasvatada, miks emad seda teha ei võiks? Kas mehi teiste arvamus huvitab?
Aga see pole vastik, kui laps isa jaoks üleliigne on? Kuidas mitteühised lapsed peresse saabuvad? Kui mitu peret (kärgperendus) pole jõukohane, tuleb ühe perega leppida.
Oh, muidugi on vastik, kui laps oma isa jaoks üleliigne on. Aga praegu pole ju jutt sellest, et laps oleks oma isa jaoks üleliigne – selles loos on ema see, kes lapse välja visata tahab. Isa pole ju öelnud, et ta last enda juurde ei taha, isegi isa uus naine pole seda öelnud. Nad lihtsalt ei osanud poisi ema egoismiga arvestada.
Minul õnneks kärgperet pole. Sellegipoolest suudan ma selles loos mõista teemaalgatajat ja isegi lapse isa, aga mitte kuidagi ei saa ma aru selle poisi emast. Teemaalgataja puhul on täiesti mõistetav, et ta kardab võtta vastutust teise inimese lapse kasvatamise eest. Vähe sellest, et enda kodus ei saa ennast enam vabalt tunda, sest poisile pole korralikku privaatset nurka pakkuda, kindlasti hakkaks emmekene teda süüdistama, kui poisil peaks koolis halvasti minema või poiss peaks mingi jamaga hakkama saama. Ja poisi isast võib ka aru saada: ta ei taha enda ülesandeid uue naise kaela lükata. Aga mis inimene see küll on, kes tekitab oma kooliminevale lapsele eraldi toa nii, et viskab oma teise lapse kodust välja?!
Isa täitku ise enda ülesandeid, nii nagu ema neid siiani üksi teinud on. Kui laps on isa juures vaid külas käinud, pole tegu rongaisaga, aga kui täpselt sama toimub emaga, tuleb ema hukka mõista? Miks?
Elusees ei oleks nõus. Mille kuradi pärast peaks teismelise poisi kasvatada võtma võõras naine? Lapsel on oma ema olemas ja see ei ole teemaalgataja mure.
Isa peab oma last kasvatama. Ja lisadega mees on paraku teemaalgataja mure küll. Seda muret oleks saanud juba eos vältida.
Peavadki selle lapse ema ja isa. Aga see pole teemaalgata mure.
Kui ta on sellise mehega pere loonud, siis paraku on küll.
Väga vastik lugu, kui laps omaenda ema jaoks üleliigne on.
Mulle tundub, et see laps on oma isa jaoks sama üleliigne. Kas see on vähem vastik lugu?
Tihti ollakse kiired panema süüd mehe naisele, kui too ei soovi hakata kellegi teise lapsele täiskohaga emaks, aga selles olukorras leian mina, et süüd võiks eelkõige näha naisel, kes on ometi lapse lihane ema, aga ikka temaga koos elada ei suuda ja taha, sest too ei sobitu ta uude perre.
See on tsitaat teemaalgatusest. Kõik muidu tore jutt ja puha, aga see viimane lõik, mida tsiteerin, läheb teemaalgatajal metsa. Ehk siis et teemaalgataja leiab, et süüd võiks näha poisi emal (st naisel, kes on poisi ema). Ma ei saa aru. Poisi isa ei suuda ega taha samuti pojaga koos elada – miks temal süüd ei ole? Miks poisi isa võib rahumeeli planeerida oma elu ja osta 3-toalise korteri ilma poega arvestamata, mille poolest see parem on kui poisi ema tegevus?
Mina näen TÄPSELT sama suurt süüd mehel, ‘kes on ometi lapse lihane isa‘. Ja kes pojaga ‘koos elada ei suuda ega taha, sest too ei sobitu ta uude perre‘.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Oot, isad otsustavad pidevalt, et neil pole enam tuju omaenda lapsi kasvatada, miks emad seda teha ei võiks? Kas mehi teiste arvamus huvitab?
Kas ma saan sinust õigesti aru, et sa kiidad sellise käitumise heaks? Et kui ema oma lapse välja viskab, siis on kõik okei, sest “mehed ju teevad pidevalt nii”?
Või sa lihtsalt trollid ja vaidled vaidlemise pärast?
Minu jaoks ei ole vahet, kumb see lapse välja viskab, ema või isa. Praegu on küsimus selles, et lapsel on kodu, kus ta elab, ja siis ühel päeval teatab tema vanem, kelle juures ta elab, et kuule, su teine vanem ostis suurema korteri, koli nüüd eest ära sinna.
Minu jaoks ei ole vahet, kumb see lapse välja viskab, ema või isa. Praegu on küsimus selles, et lapsel on kodu, kus ta elab, ja siis ühel päeval teatab tema vanem, kelle juures ta elab, et kuule, su teine vanem ostis suurema korteri, koli nüüd eest ära sinna.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Minu jaoks ei ole vahet, kumb see lapse välja viskab, ema või isa. Praegu on küsimus selles, et lapsel on kodu, kus ta elab, ja siis ühel päeval teatab tema vanem, kelle juures ta elab, et kuule, su teine vanem ostis suurema korteri, koli nüüd eest ära sinna.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Nii? Ja kui isa nt abiellub ja asub elama (uuele) naisele kuuluvasse majja, siis ka lapse ema arvestab, et nüüd on pinda lahedalt ja kupatab lapse isa uude koju elama? Uuel naisel üldse kaasarääkimisõigust on või?
Minu jaoks ei ole vahet, kumb see lapse välja viskab, ema või isa. Praegu on küsimus selles, et lapsel on kodu, kus ta elab, ja siis ühel päeval teatab tema vanem, kelle juures ta elab, et kuule, su teine vanem ostis suurema korteri, koli nüüd eest ära sinna.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Nii? Ja kui isa nt abiellub ja asub elama (uuele) naisele kuuluvasse majja, siis ka lapse ema arvestab, et nüüd on pinda lahedalt ja kupatab lapse isa uude koju elama? Uuel naisel üldse kaasarääkimisõigust on või?
Antud juhul on minu arusaamist mööda ostetud uus 3-toaline korter koos, uue kärgperena, mitte mindud elama ‘naisele kuuluvasse majja’.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Mis see siia puutub, emal oli juba varasemalt kolmetoaline ju? Ergo, saaks lapsel elamistingimused ainult halvemaks minna isa juures, sest seal on rohkem inimesi sama arvu tubade peale.
Olen ise kärgpere nn esimene laps ja poleks elus tahtnud kolida isa pere juurde just samal põhjusel – ruumi per capita oli vähem. Tore pere ja parem asukoht kahtlemata, aga ülerahvastatust ei armasta ükski teismeline.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Mis see siia puutub, emal oli juba varasemalt kolmetoaline ju?
Ükskõik, mis emal oli. Isa vastab nii. Tal on ka nüüd kolmetoaline ja ta ka ei taha poega endale, nagu emagi. Nad on PAAR PARAJAID. Mitte kumbki ei taha seda poega.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Mis see siia puutub, emal oli juba varasemalt kolmetoaline ju?
Ükskõik, mis emal oli. Isa vastab nii. Tal on ka nüüd kolmetoaline ja ta ka ei taha poega endale, nagu emagi. Nad on PAAR PARAJAID. Mitte kumbki ei taha seda poega.
Kus see loogika siin on?? Emal on kolmetoaline, milles elab neli inimest. Isa ostab omale ka kolmetoalise, kus hakkab elama neli inimest. Ema näeb, et isal on nüüd rohkem ruumi ja tahab poja saata isa juurde elama. Ehk siis isa korteriostuga peab minema paremaks ja ruumilt lahedamaks ema pere elu, mitte mingil juhul aga isa pere elu.
Mida te vaidlete, mitte ükski teismeline ei taha vahetada kooli, kui ta just kiusatav pole. Ja kui pole, siis on see suurim õnn, millega ei maksa mängida. Arusaamatu, et siin vaieldakse isa või ema üle, kes rohkem tahab/ei taha oma poega, kui ometigi oleks vaja vaadata asja hoopis lapse sotsiaalse (kool, sõbrad) elu poole pealt.
Ema ja isa pidid ju võrdsed lapsevanemad olema, siin samas perekoolis muudkui see mantra ja ajakirjanduses samuti räägitakse. Viimase aja teemasid siin lugedes, siis ikkagi tundub, et ema on rohkem, vähemasti siin Eestis küll. Põhjamaades ja teistes lääneriikides ongi ka tegudega võrdsed, meil ainult sõnades. Tegudes on ikka see vanaaegne suhtumine, “lapsed on ema omad ja las kasvatab, isa juurde tullakse külla”.
Ja teine vanem vastab, et ‘Mul ei olnud see laps siia uude ellu planeeritud, ma ei soovi teda siia, ta ei mahu siia, ma pole sellega arvestanud, kuigi mul on nüüd suurem korter, aga siin elavad mu kaks uut last, mul on uus elu ometi’.
Et siis mida?
Planeerida saab siis, kui eesootav on teada. Lapse ema pole ju eelnevalt teatanud, et tahab poega isa juurde alaliselt elama saata, vaid tegi iseseisvalt otsuse peale korteriostu. Eelnevalt seda teades oleks isa pere ilmselgelt ostnud neljatoalise.
Miks poisi isa võib rahumeeli planeerida oma elu ja osta 3-toalise korteri ilma poega arvestamata, mille poolest see parem on kui poisi ema tegevus?
Sest poisi isal on kohustus poisi emale maksta elatist, mille sees on ka kulud poisi eluasemele. Poisi isalt ei saa oodata poisile kahe elukoha ülalpidamist. Kui poisi ema saab poisile elatist, mis sisaldab ka raha poisile elukoha tagamiseks, siis on tema kohustus planeerida ja korraldada piisavalt suur eluase, kuhu poiss elama mahuks. Antud juhul on isa oma kohustuse täitnud ja poisile elukoha taganud emale selle jaoks raha andes. Ema oma osa täitnud ei ole, poisi jaoks tal elukohta tagatud ei ole. Sisuliselt on ta poisi eluaseme raha ära raisanud, või täpsemini öeldes endale, oma uuele elukaaslasele ja nende ühisele lapsele omastanud ja tahab nüüd vastutusest vabaneda sundides poisi isa veel juba väljamakstule lisaks täiendavat eluruumi korraldama.
Mina arvan, et see oli lihtsalt kadedusest esimene plärtsatus, ei saa ju keegi teismelist last nii üleöö kuhugi kolida ainuisikuliselt, koolid jne. Paanika on enneaegne. Ma ei tea, kuidas on korraldatud teie elatis, mõnevõrra võib ju elatist suurendada, kui see pole praegu juba liiga helde ja teile üle jõu ei käiks, samas oleks see nagu väljapressimisele allumine. Lapse põhielukoht on ema juures ja kui ema tahab, siis mingu näiteks kohtusse lapse elukoha isa juurde määramiseks, kuna tema enam last kasvatada ei taha ja isa ostis suurema korteri, vaadaku, mida kohus selle peale kostab?
Saatke see poiss meile, meil on neli tuba ja üks laps, kes on alati õde/venda soovinud.
Miks poisi isa võib rahumeeli planeerida oma elu ja osta 3-toalise korteri ilma poega arvestamata, mille poolest see parem on kui poisi ema tegevus?
Sest poisi isal on kohustus poisi emale maksta elatist, mille sees on ka kulud poisi eluasemele. Poisi isalt ei saa oodata poisile kahe elukoha ülalpidamist. Kui poisi ema saab poisile elatist, mis sisaldab ka raha poisile elukoha tagamiseks, siis on tema kohustus planeerida ja korraldada piisavalt suur eluase, kuhu poiss elama mahuks. Antud juhul on isa oma kohustuse täitnud ja poisile elukoha taganud emale selle jaoks raha andes. Ema oma osa täitnud ei ole, poisi jaoks tal elukohta tagatud ei ole. Sisuliselt on ta poisi eluaseme raha ära raisanud, või täpsemini öeldes endale, oma uuele elukaaslasele ja nende ühisele lapsele omastanud ja tahab nüüd vastutusest vabaneda sundides poisi isa veel juba väljamakstule lisaks täiendavat eluruumi korraldama.
Päris loogiline arutelu. Ning jah, ei tundu tõenäone, et poiss ise tahaks kolida kitsamatesse oludesse.
Isa peab oma last kasvatama. Ja lisadega mees on paraku teemaalgataja mure küll. Seda muret oleks saanud juba eos vältida.
See laps on vist u. 12-13. Oletagem, et ei emal ega isal ei ole uut suhet. Ema elab hetkel koos pojaga 3-toalises korteris ja isa üksi 3-toalises korteris. Mõlema vanema juures on lapsel oma tuba. Aga isa käib tihti pikkadel tööreisidel ja ema ja isa ei ela piisavalt lähestikku, et laps mõlema juurest samasse kooli käia saaks. Kas sellises olukorras oleks vastuvõetav kui ema ühel hetkel otsustab, et nüüd elab laps isaga? Ilma mingi otsese põhjuseta, pole tal ei terviseprobleeme ega ei muutu midagi tööga seoses.
Ja nii ongi, et lapse ema ütleb, et poiss tuleb teile elama ja kogu lugu? Isa hoidku mokk maas ja olgu kohe nõus? Selliseid asju arutatakse kõigepealt ühiselt lapsega, peale otsusele jõudmist hakatakse siis vaatama uusi elamispindu ja kolimisi ja uut elukorraldust. Selline jama tuleb kohe lõpetada, et keegi ütleb, et nii on ja kõik peavad nõustuma. Ei pea. Keegi pole hüpiknukk, ei laps ega mees ega mehe uus naine ja lapsed. Kui eksnaisel pole mõistust peas, siis tulebki temaga vastavalt rääkida.
Teemaalgataja.
Jah, viimasel postitajal on vanuse osas õigus, pole tegu veel nt iseseisva 15-aastasega, vaid vägagi lapseliku poisiga.
Postituse rõhk on ka õige, see et kui mind seal kodus poleks, saadakski ta poisi sinna päevadeks üksi elama ja seda kuus kindlasti paar korda. Tundub ju võimatu sellist asja üldse teha oma lapsele. Eriti kui laps saadetaks sinna kooli vahetama ja täiesti uut sõpruskonda leidma. Ilma ühegi mõjuva põhjuseta.
Kellegi soovitus oli hea ja järgime enam-vähem seda. Mees andis lapse emale teada, et me ei hakka tema jutu peale mingeid ümberkorraldusi tegema. Kui sama jutt kordub millalgi, siis tuleb seda korralikult arutada, kõik täiskasvanud. Ühesõnaga anname aega sellel “ähvardusel” jahtuda ja vaatame, mis edasi saab. Soov oma üks laps minema saata ei saa olla ju nii tugev, et ei kannata plaane teha ja oodata. Ja võib-olla oli see tõesti vaid hetkeline vihapurse meie suunas.
Mitte täiskasvanud ei peaks arutama, vaid elementaarne on lapselt endalt küsida, mida tema tahab. Ei saagi aru, miks seda tehtud ei ole. Jutt käib tema kooli ja sõprade vahetusest. Enne ei ole ju mõtet mingit täiskasvanute koosistumist teha, kui lapselt pole küsitud, see vastus määrab ju kõik.
Samas loeme me praegu siin ühepoolset ja väga võimalik, et kallutatud versiooni, teise poole hinnanguid ega selgitusi ju ei ole. Võibolla on lapse emal siiski mõjuv põhjus selleks, meie ju seda ei tea.
Lisaks, see kõlab ikka nii ebameeldivalt, kui nimetad lapse teile elama tulemust ähvarduseks, püüa väheke viisakam olla.
Samas loeme me praegu siin ühepoolset ja väga võimalik, et kallutatud versiooni, teise poole hinnanguid ega selgitusi ju ei ole. Võibolla on lapse emal siiski mõjuv põhjus selleks, meie ju seda ei tea.
Lisaks, see kõlab ikka nii ebameeldivalt, kui nimetad lapse teile elama tulemust ähvarduseks, püüa väheke viisakam olla.
Just, nüüd siis justkui pistavad kõik pead liiva alla, nagu poisi ema juttu polekski olnud? Kas isa tõesti ei jää vaevama, miks üldse selline ettepanek (eriti kui ema juba varem last nö maha jätnud), kas lapsel on kodus ikka hea… Peaasi, et enam keegi sellest ei räägiks?
Lapsega tuleb vestelda vähemalt selgituseks, lapsed pole rumalad ja üsna tõenäoliselt teab ta ka sellest pakkumisest (ning isa/võõrasema arvamusest)
Ja nii ongi, et lapse ema ütleb, et poiss tuleb teile elama ja kogu lugu? Isa hoidku mokk maas ja olgu kohe nõus? Selliseid asju arutatakse kõigepealt ühiselt lapsega, peale otsusele jõudmist hakatakse siis vaatama uusi elamispindu ja kolimisi ja uut elukorraldust. Selline jama tuleb kohe lõpetada, et keegi ütleb, et nii on ja kõik peavad nõustuma. Ei pea. Keegi pole hüpiknukk, ei laps ega mees ega mehe uus naine ja lapsed. Kui eksnaisel pole mõistust peas, siis tulebki temaga vastavalt rääkida.
Ja kohe nii ongi, et isa otsustab perest lahkudes, et laps jääb emaga elama? Ema hoidku mokk maas ja olgu nõus?
Ja nii ongi, et lapse ema ütleb, et poiss tuleb teile elama ja kogu lugu? Isa hoidku mokk maas ja olgu kohe nõus? Selliseid asju arutatakse kõigepealt ühiselt lapsega, peale otsusele jõudmist hakatakse siis vaatama uusi elamispindu ja kolimisi ja uut elukorraldust. Selline jama tuleb kohe lõpetada, et keegi ütleb, et nii on ja kõik peavad nõustuma. Ei pea. Keegi pole hüpiknukk, ei laps ega mees ega mehe uus naine ja lapsed. Kui eksnaisel pole mõistust peas, siis tulebki temaga vastavalt rääkida.
Ja kohe nii ongi, et isa otsustab perest lahkudes, et laps jääb emaga elama? Ema hoidku mokk maas ja olgu nõus?
Kus see siin kirjas oli, et mees otsustas lahkumineku ja lahkus pere juurest? Arvate, et ema on korduvalt lapse isaga arutanud, et ta ei soovi last kasvatada ja isa on lapse ema sõna otseses mõttes sinnasamusesse saatnud? Mina loen välja, et isa on nõus praegu ka lapse kohe enda juurde võtma. Kui lapse ema ei taha last, siis tuleb seda lapse isale öelda aegsasti ja lahendus leida ja see lahendus ka leitaks antud juhul. Aga seda tuleks arutada koos lapsega, kes ei ole enam imik. Pole mõtet arutada praegu meestest, kes pere jätavad, lastest ei huvitu ja alimente ei maksa.
Olen olnud sarnases seisus ning meil oli isegi lahendus valmis: teismeline poiss oleks pidanud elama hakkama läbikäidavas elutoas. Selle ühte seina oleksime pannud diivanistiilis kusheti ja eraldi laua ja tooli õppimiseks. Lihtsalt päris nii ka ei käi, et vanematel endil ei ole võimalik kusagil elada ja olla. Selle pakkumise peale kolis laps küll suvevaheaja lõpul ema juurde tagasi ning uue ja püsivama elamisjärgu ajaks olime juba mahukasse majja kolinud. Seega minu sõnum teemaalgatajale on, et võtke ikka laps enda juurde lama, elutoast saab ju nurgakese eraldada ja On24 on neid viisakamaid diivanvoodeid teismelisele saada küll. Kuid jätke ka endale võimalus normaalselt elada ja olla!
