“Absoluutskaalal” on mõttetu ja võimatu sellist küsimust esitada – samamoodi nagu oleks võimatu vastata, mis on kooselu plussid ja miinused. 😉
Kõik sõltub alati sellest, kas on toimiv kärgpere või mitte. Samamoodi nagu suhte puhul: kuidas saaks kooselus lugeda plussiks ühise ajaviitmise või majandusliku toe, kui nt jutt on suhtest, kus sellised asjad puuduvad? Jne.
Ma vist julgeks küll öelda, et meil on seni õnnestunud selline kärgpere, kus osalised rahul on. Mehe laps on mu lapsele olnud juba mitu aastat kallis seltsiline, kellesse äärmiselt kiindunud. Ja näen, et vastupidi ka. (Olen näinud peresid, kus ka lihased õed-vennad ei saa nii hästi läbi.) Mees on minu lapse omaks võtnud ja on lapsele omamoodi iidoliks (mis siis, et mu laps ka oma isaga suhtleb jätkuvalt).
Loomulikult ei saa ma tunda mehe lapse vastu samu tundeid mis oma lapse suhtes. Ja pole vajagi, sest temal on oma ema, kelle kohale ma ei kavatsegi trügida. Aga laps on mulle vahva kaaslane, keda ma väga hoian, ja ka tema on mind omaks võtnud (mille üle võin vist eriti uhke olla, sest tegemist suhteliselt kinnise ja vaikse lapsega). Aga ta on minu maailma nii palju avardanud-rikastanud, ka tänu tema hobidele olen palju juurde õppinud! Tema saavutuste üle tunnen uhkust, kuigi minu panus tema arengusse on ju ikkagi olematu olnud. Olen alati endale rohkem lapsi/suuremat pere tahtnud, ja nüüd neljakesi koos olles tunnen, et meil on vahva suur pere. 🙂
Meie puhul langeb ära ka see ekside potentsiaalne suur miinus: nendega meil mõlemal suhted ok, st lähedast ega tihedat suhtlemist ei ole, aga saame inimese kombel asjad aetud ja lasteteemad räägitud, elatisevaidlusi pole. Muidugi on oluline ka see, et oma võimalikku kibestumist eksi suhtes lapse peal välja ei ela ja lapsele temast (ja ehk tema uuest kaaslasest/perest) halba ei räägi, ükskõik mida ise ka ei arvaks.
Mulle tundub, et need, kes automaatselt kärgperes ainult miinuseid näevad, võtavad võrdlusaluseks ideaalse õnneliku pereelu – ja loomulikult sellega võrreldes tundub kärgpere jama. Aga kui võtta võrdluseks mingi keskmine pere oma murede-vaevadega – siis nagu ei tea, miks kärgpere iseenesest peaks üks suur miinus olema. Samamoodi inimsuhted ja nende x-faktor asjasse segatud. Oluline ikkagi rahulik ja õnnelik kasvukeskkond.
Ma ei olegi nii kindel, kas lapsed oskavad otseselt alaliselt õnnetud olla selle klassikalise peremudeli puuudmise pärast (palju nad sellist üldse tänapäeval näevad?), kui neil on stabiilne, toetav ja tore reaalsus kõigis asjassepuutuvates peredes.
Muide, jõulude tähistamine ei ole nüüd küll mingi eriline argument – kardan, et nii mõnelgi tavaperel on sellega omajagu jama, sest on ju naise ja mehe vanemad, aga no ei saa ju ühel õhtul kõigiga koos olla, siis oma teema ja tülid sellest veel. Meil mehe laps jõulude ajal ikka oma emaga (muidugi eriti mehel selle pärast kurb, aga samas ei hakkakski teistmoodi varianti kaaluma, sest ilmselgelt on see lapse enda jõulutraditsioon ja oleks ka tema eelistus). Ja siis pärast tähistame väikselt oma kärgpere seltsis. Oluline on ju luua oma (positiivsed!) traditsioonid, mitte istuda kinni nõudes, et vot jõulud peavad olema nii- või naasugused.
Mis seal salata, ideaalmaailmas eelistaks ma ka varianti, et olen oma lapse isega jätkuvalt õnnelikult koos üks traditsiooniline happily ever after pere ja tähistame hõbe- ja kuldpulmi jne. Ning ei peaks see “mitmenda ringi” katsetaja olema. AGA me ei ela ideaalmaailmas ja üritan anda endast parima meie kärgpere kõigi liikmete õnneks just praeguste olude juures (selle asemel, et põdeda, et miks asjad pole ideaalsed ja normikohased).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.08 16:03; 17.08 16:17;