Teema: Kärgpere vanemad

Huvitaval kombel keegi ei kirjuta, et ma olen nii õnnelik, et mu ema pärast lahkuminekut/lesestumist jäi üksikuks, et lapsed olid ja jäid talle ainsaks lähisuhteks ja on tänaseni üksik vanamammi.

Oh, nii armsalt tüüpiline perekoolikas. Kas kõik või mitte midagi. Raske ei ole elada nii, kui alati on vaid kaks varianti?

#3515792:

Meie kärg töötab armastusega. Ülikooliaegne armumine, 2 last. Lahutus kui olime 27. Uus pere, 2 last. Eksil uus pere ja 1 laps, tema mehel samuti 1 varasemast.

Mul õnnestus äridega ja pole kärg, vaid hoopis toetamine.

Perereisid koos kogu vahmiiliga, mina küll maksan, aga saame tänase perega elatud ja väga hästi läbi oma kunagise kalli kaasa ta uue perega, kes on alati reisidel kaasas.

Eks käib teisest linnast koos oma perega meie uute laste sünnipäevadel. Meie samamoodi vastu.

Kas võib küsida, et kui raha on piisavalt teenitud, ja lahku ei mindud rusikaid vehkides, siis see vorm on äkki võimalik?

Võib küll küsida. Kärgperendus ongi ilmselt võimalik neile, kes saavad endale seda rahaliselt lubada. Kui ekskaasad on üksteisel küüntega seljas kinni, a´la “maksa elatis”, siis tekib ilmselt ka järgmine lause- “millal sa lapsed võtad?”. Riiklik elatismäär on nii kõrge, et see on ilmselt paljudele probleem, ja üks probleem tekitab järgmisi.

#3515638:

#3515426:

Kas sa selle järgi mõtled, et kas elada koos mehe/naisega, kellega sa tegelikult koos elada ei taha?

Plusside/miinuste asemel selgita välja, mida on vaja, et asi enam-vähem toimiks. Esimene asi on, et eksiga ei pea olema mingi parim sõber, aga viisakas peab olema. Isegi kui vihkate teineteits, siis viisakas peab olema. teine ja väga oluline asi endale selgeks teha – eks ei ole enam sinu pere liige. Kui oled naine, siis ära eelda, et eks peab “lapse pärast” käima sinu elektripirni vahetamas või külmkappi remonti viima. Ta ei ole sinu pere liige. Ja kuna ta ei ole sinu pere liige, siis ära tee tema ja lapse ühiseks ajaveetmiseks plaane. las neid teeb eks (või laps) ise. See ei ole sinu asi, kui tore ja või huvitav on alpsel oma teise vanemaga. Kolmandana pead selgeks tegema, et kui lapse teise vanema juures veedetud aeg ei vasta sinu põhimõtetele, ei juhtu midagi. Kui ta ei söö nii palju kapsast, kui sulle meeldiks, või sööb natuke rohkem komme jne. Ise ole dlapsele sellise vanema valinud ju. Hinda neid hetki, kui laps on teise vanema juures ja sina saad teha midagi iseendaga. Kui sina oled lahuselav vanem, siis enne mingite tõsisemate (raha, planeerimist nõudvate) otsuste tegemist räägi läbi last kasvatava vanemaga, kas ikka laps sel ajal üldse saa või juba on teised plaanid tehtud (näiteks reisile minna, teatrisse jne), et hiljem ei oleks üllatusi.

Võtmesõnad on viisakus, üksteisega arvestamine, suhtlemine

Selles mõttes on küll kärgperede suhted erinevad, et mees võib vabalt eksnaist ja last/lapsi abistamas käia, see pole küll kellegi teise öelda. Ebakindlus paistab läbi sellise suhtumisega, “ära eelda, et käib asju parandamas”. Mis selles imelikku on kui lapse/laste isa käib abistamas ja seda omal soovil. Ja kui laps/lapsed väikesed, siis võib ka laste ema organiseerida kokkusaamisi. On endisi paare, kes ka pärast lahutust suhtlevad. Uutele naistele see muidugi ei meeldi, aga nii lihtsalt on.

Muidu, aga on kärgperes miinuseid rohkem kui plusse, piisab ühest ussitajast ja kogu see süsteem enam ei toimi ja kannatavad just laste närvid eelkõige.

Üksasi on, kui lepitakse kokkusamaise aeg kokku, teine ais, kui lihtsalt teatakse eelneva kokkuleppeta, et “ma ostsin teile teatripiletid selleks kuupäevaks” ja siis on draama, kui tuleb välja, et lapse isa on hoopis oma ämma sünnipäeval sellel kuupäeval. Elatud nähtud. See ongi see, et lahuselavalt vanemalt eeldatakse kokkuleppeid, aga kui ise unustad sama asja ära, siis ongi suhted metsas. Enne tuleb kokku leppida. Ongi okei, kui sa enne räägid teise vanemaga, et “laps tahaks teatrisse, äkki otsid midagi” – või mis lapsi te oma laste isadeks olete valinud, kes ei suuda ise midagi orgunnida?.

Äkki on mul liiga normaalne mees, et aru saada sellest vajadusest. Ja et ma olen võimeline nägema mõlemat poolt lisan – et nii mul kui ka mehel on varasemast laps ja meil on ühised lapsed. Nii et ma olen üheaegselt eksnaine kui ka “mitte niiväga” uus naine.

Minu jaoks oleks suurim miinus kindlasti see, et ei näeks oma last iga päev. See oleks isegi enam-vähem, kui põhielukoht oleks minu juures ja isa võtaks lapse kahel nädalavahetusel, aga mu mees on samuti lapsesse väga kiindunud ja ma usun, et kui see teema peaks kunagi aktuaalseks saama, siis tema tahaks 50:50 elukorraldust. Ja ma ei saaks teda süüdistada, sest tegelikult on see ju meeste suhtes päris ebaõiglane, kui nad muidu elasid lastega koos ja siis lahkumineku korral hakkavad nägema 4 päeval kuus. Kõik mehed ei ole sellised, kes oma lapsed lihtsalt ära unustavad.

Ma olen ise lahutatud, aga sellest abielust ei tulnud lapsi. Otsus lahutada ei tulnud kergekäeliselt sellest hoolimata, aga ma ei tea, kas suudaksin ainult laste pärast koos elada. Abielu on ikka palju rohkem kui ainult ühiselt laste eest hoolitsemine ja kui mehe ja naise suhet enam pole või käib pidev kaklemine ja tülitsemine, siis miks peaks sellisesse suhtesse laste pärast jääma? Või siis pärast lahkuminekut üksi jääma, et jumala eest kärgperet ei tuleks.

#3517364:

#3517306:

Kõik mehed ei ole sellised, kes oma lapsed lihtsalt ära unustavad.

Ajapikku ikka kipuvad unustama. Minu lapse isa oli ka alguses parim isa maailmas ja laps talle nr 1, aga nüüd 6 aastat hiljem on asjad väga palju muutunud. Suhtleb küll, aga sellist lähedast suhet, nagu kooselades oli, enam ei ole.

Ja see ongi ju sellepärast, et nad koos ei ela. Katsu ise lähedast suhet säilitada, kui näed last mõned päevad kuus. Sellepärast on hakatud viimasel ajal 50:50 suhtluskorda rohkem soovitama ka.

Abielu on ikka palju rohkem kui ainult ühiselt laste eest hoolitsemine ja kui mehe ja naise suhet enam pole või käib pidev kaklemine ja tülitsemine, siis miks peaks sellisesse suhtesse laste pärast jääma? Või siis pärast lahkuminekut üksi jääma, et jumala eest kärgperet ei tuleks.

Olen osaliselt nõus. Eriti sellega, et vägisi koos elamine mõjub ka lastele halvasti.
Kuid ma ikkagi ei mõista,kuidas tänapäeval nii paljud saavad lapsed kaaslastega, kellega ei suudeta hiljem kümmet aastatki koos elada. See on ju ühine otsus ja vastutus.

“Absoluutskaalal” on mõttetu ja võimatu sellist küsimust esitada – samamoodi nagu oleks võimatu vastata, mis on kooselu plussid ja miinused. 😉

Kõik sõltub alati sellest, kas on toimiv kärgpere või mitte. Samamoodi nagu suhte puhul: kuidas saaks kooselus lugeda plussiks ühise ajaviitmise või majandusliku toe, kui nt jutt on suhtest, kus sellised asjad puuduvad? Jne.

Ma vist julgeks küll öelda, et meil on seni õnnestunud selline kärgpere, kus osalised rahul on. Mehe laps on mu lapsele olnud juba mitu aastat kallis seltsiline, kellesse äärmiselt kiindunud. Ja näen, et vastupidi ka. (Olen näinud peresid, kus ka lihased õed-vennad ei saa nii hästi läbi.) Mees on minu lapse omaks võtnud ja on lapsele omamoodi iidoliks (mis siis, et mu laps ka oma isaga suhtleb jätkuvalt).
Loomulikult ei saa ma tunda mehe lapse vastu samu tundeid mis oma lapse suhtes. Ja pole vajagi, sest temal on oma ema, kelle kohale ma ei kavatsegi trügida. Aga laps on mulle vahva kaaslane, keda ma väga hoian, ja ka tema on mind omaks võtnud (mille üle võin vist eriti uhke olla, sest tegemist suhteliselt kinnise ja vaikse lapsega). Aga ta on minu maailma nii palju avardanud-rikastanud, ka tänu tema hobidele olen palju juurde õppinud! Tema saavutuste üle tunnen uhkust, kuigi minu panus tema arengusse on ju ikkagi olematu olnud. Olen alati endale rohkem lapsi/suuremat pere tahtnud, ja nüüd neljakesi koos olles tunnen, et meil on vahva suur pere. 🙂
Meie puhul langeb ära ka see ekside potentsiaalne suur miinus: nendega meil mõlemal suhted ok, st lähedast ega tihedat suhtlemist ei ole, aga saame inimese kombel asjad aetud ja lasteteemad räägitud, elatisevaidlusi pole. Muidugi on oluline ka see, et oma võimalikku kibestumist eksi suhtes lapse peal välja ei ela ja lapsele temast (ja ehk tema uuest kaaslasest/perest) halba ei räägi, ükskõik mida ise ka ei arvaks.

Mulle tundub, et need, kes automaatselt kärgperes ainult miinuseid näevad, võtavad võrdlusaluseks ideaalse õnneliku pereelu – ja loomulikult sellega võrreldes tundub kärgpere jama. Aga kui võtta võrdluseks mingi keskmine pere oma murede-vaevadega – siis nagu ei tea, miks kärgpere iseenesest peaks üks suur miinus olema. Samamoodi inimsuhted ja nende x-faktor asjasse segatud. Oluline ikkagi rahulik ja õnnelik kasvukeskkond.
Ma ei olegi nii kindel, kas lapsed oskavad otseselt alaliselt õnnetud olla selle klassikalise peremudeli puuudmise pärast (palju nad sellist üldse tänapäeval näevad?), kui neil on stabiilne, toetav ja tore reaalsus kõigis asjassepuutuvates peredes.

Muide, jõulude tähistamine ei ole nüüd küll mingi eriline argument – kardan, et nii mõnelgi tavaperel on sellega omajagu jama, sest on ju naise ja mehe vanemad, aga no ei saa ju ühel õhtul kõigiga koos olla, siis oma teema ja tülid sellest veel. Meil mehe laps jõulude ajal ikka oma emaga (muidugi eriti mehel selle pärast kurb, aga samas ei hakkakski teistmoodi varianti kaaluma, sest ilmselgelt on see lapse enda jõulutraditsioon ja oleks ka tema eelistus). Ja siis pärast tähistame väikselt oma kärgpere seltsis. Oluline on ju luua oma (positiivsed!) traditsioonid, mitte istuda kinni nõudes, et vot jõulud peavad olema nii- või naasugused.

Mis seal salata, ideaalmaailmas eelistaks ma ka varianti, et olen oma lapse isega jätkuvalt õnnelikult koos üks traditsiooniline happily ever after pere ja tähistame hõbe- ja kuldpulmi jne. Ning ei peaks see “mitmenda ringi” katsetaja olema. AGA me ei ela ideaalmaailmas ja üritan anda endast parima meie kärgpere kõigi liikmete õnneks just praeguste olude juures (selle asemel, et põdeda, et miks asjad pole ideaalsed ja normikohased).

#3517452:

Kuid ma ikkagi ei mõista,kuidas tänapäeval nii paljud saavad lapsed kaaslastega, kellega ei suudeta hiljem kümmet aastatki koos elada. See on ju ühine otsus ja vastutus.

See küsimus kõlab natuke naiivselt. Sellest saad aru siis, kui endal on kogemus sellest, kuidas inimesed võivad muutuda ja olud kujuneda nii, et vot tõesti see inimene, kellega kord sai pere loodud ja kelle eest oleks võinud tulle minna, ei ole ühel hetkel enam päris see, kes varem (ja kindlasti ka ma ise samamoodi). Ja eriti ei ole ta see, kellega koos oleks piisavalt hea.

Kuni minulgi seda kogemust polnud, suhtusin oma pika (10 a) kooselu ja pikalt planeeritud lapse taustal omamoodi üleolevalt neisse, kes peret hoida ei suutnud. Leidsin, et küll nad siis ise tegid midagi totaalselt valesti. Elu õpetas, et ei peagi kumbki pool tegema otseselt suuri vigu, et asjad viltu veaks. Piisab ka väikestest asjadest pluss erinevatest ebasoodsatest asjaoludest.

Normaalne inimene ei alusta suhet ja laste planeerimist mõtte ja lootusega, et see läheb sinnasamusesse. Ikka parimas lootuses ja usus alustatakse. Siia alla ei käi muidugi need mõtlematusest ja vastutustundetusest tulenenud “tööõnnetused”, mille eel üldse midagi ei mõelda 😉

#3517376:

#3517371:

Sellepärast on hakatud viimasel ajal 50:50 suhtluskorda rohkem soovitama ka.

Lapsele see mingi hea variant ei ole. Õnneks pole ka uusi naisi eriti palju, kes sellist asja tahaks, seega mehed ka ei taha. Mul on hea meel, et minu lapse isa sellist asja ei nõudnud. Kindlasti oleks mu lapsel väga ebamugav mingi uue naise ja laste hulgas pool aega olla, kes pole tema perekond mitte kuskilt otsast.

Tema isa pole tema perekond? Kas siis on parem, kui emale tekib m i n g i uus mees lastega ja peab nendega terve aeg koos olema?

Kindlasti pole kahe kodu vahelt pendeldamine lapsele hea, aga veel hullem on see, kui üks vanem lapse elust päevapealt välja lõigatakse. Lapsevanema asi on luua oma juba olemasolevale lapsele kodutunne, mitte alluda uue kaaslase survele sellise elukorralduse osas, mis tema lapsele kahjulik on. Mina uue naisena mõtleks küll, et kui mees oma eelmised lapsed lihtsalt kõrvale jätab, isegi kui mina seda käskisin teha, siis ta saab seda tulevikus vabalt ka meie ühistele lastele teha.

#3517509:

#3517452:

Kuid ma ikkagi ei mõista,kuidas tänapäeval nii paljud saavad lapsed kaaslastega, kellega ei suudeta hiljem kümmet aastatki koos elada. See on ju ühine otsus ja vastutus.

See küsimus kõlab natuke naiivselt. Sellest saad aru siis, kui endal on kogemus sellest, kuidas inimesed võivad muutuda ja olud kujuneda nii, et vot tõesti see inimene, kellega kord sai pere loodud ja kelle eest oleks võinud tulle minna, ei ole ühel hetkel enam päris see, kes varem (ja kindlasti ka ma ise samamoodi). Ja eriti ei ole ta see, kellega koos oleks piisavalt hea.

Kuni minulgi seda kogemust polnud, suhtusin oma pika (10 a) kooselu ja pikalt planeeritud lapse taustal omamoodi üleolevalt neisse, kes peret hoida ei suutnud. Leidsin, et küll nad siis ise tegid midagi totaalselt valesti. Elu õpetas, et ei peagi kumbki pool tegema otseselt suuri vigu, et asjad viltu veaks.

Vot see viltu vedamine ajabki mind segadusse. Kui inimene muutub vägivaldseks, hakkab jooma või iga seeliku järel jooksma, siis tõesti on keeruline suhet säilitada, kuid paljud suhted lõpetatakse umbes põhjusel: me oleme ikka nii erinevad.
Meie kooselus on olnud ka hetki, kui tahaks joosta kiiresti ja kaugele, kuid siiski oleme endiselt koos ja peale neid segaseid aegu, kui lapsed olid väikesed ning tuli ületada igasugu raskuseid, on meie suhe praeguseks palju parem, kui ta oli 10-15a tagasi. Ma oma naiivsuses tõesti arvan, et tänapäeval minnakse liiga kergesti lahku.

Ei teagi kas ma peaks õnnelik olema, et meil see kärgpere asi ei toimi või hoopis kurb.. kui olin eksiga koos siis eelnevalt oli tal juba 2 last, ilustore. Lapsed käisid meil, viisime kaugele vabaema juurde, toetasime, eks käis lastel külas jne. Eksi jutu järgi suhtles ta lastega palju ja aitas rahaliselt. Üllatusin väga kui tulid alimentide paberid uksetaha. Ma ise eksi naisega ei suhelnud ja pigem vältisin, sest millegi pärast ta ei rääkinud lastele minust hästi. Aeg läks edasi ja lapsed käisid meil järjest vähem. Peale 4 aastat kooselu jäin ise lapseootele. Kuid kui laps sain 3 aastaseks läksime me lahku kuna eks lihtsalt ütles et ta elab nüüd teisega koos. Olin šokis ja muretsesin pigem selle pärast, et kuidas ma maksudega jne hakkama saan ja ei lootnudki, et mees koju tuleb.. naine kellega ta koos elama asus oli juba 2 lapsega, mul polnud tõesti uue naise vastu absoluudselt mitte midagi, tal oli ikkagi 2 last kellest 1 oli mu lapse vanune. Eks vaatas poega kui olin tööl ja kui mul vabapäev oli, oli laps minuga. Mingil hetkel ei tahtnud enam laps isa juurde minna, samuti tuli lasteaiast ebameeldivat tagasisidet, et alati kui isa tuleb lapsele järele või toob lasteaeda siis laps on endast väljas ja nutab. Mõned kuud pidi laps käima vastu tahtmist seal, kuna mul lihtsalt polnud teda kellegiga koju jätta. Kui küsisin lapselt, et miks ta ei taha minna siis ütles, et issi lööb ja seal on reeglid. Uus koht ja ikka reeglid kehtivad kõigile (meil reegleid polnud kuna ala enda järelt koristamine on elementaarne,mitte reegel) ja löömise kohta ütles eks, et kogemata lõi kuna laps ajas teda närvi. Mis eksi teistest lastest sai, ei tea ma siiani. Üks päev läksin lasteaeda lapsele järgi ja lapse pepul oli meeletu verevalum, ehk ss teda oli pekstud, kahetsen siiani, et ei pöördunud kuskile. Lõpuks kui ma hakkasin kisa tõstma, et mis toimub seal, siis hakkas eks endale ette kujutama, et ma jauran sest olen kade, et tal keegi on ja et mina olen üksi. tol ajal oli mu prioriteet käia tööl, et saaksin lapsele võimaldada kasvõi toidu lauale. Mu viimane piisk oli kui laps tuppa astus ja oma kätt näitas, seal oli selgelt näha käejälg ja kui kohe eksile helistasin, et küsida mis see on siis ütles ta et ta uus naine “hoidis” liiga kõvasti kogemata. Ütlesin, et lähen fikseerin haiglas ära ja lähen politseisse. Laps ütles, et tädi regi kuid enne haiglasse sisse astumist ütles laps, et ei teinud. Ja ma loll ei astunud sisse ja ei lasknud ära fikseerida. Peale seda pole laps kordagi nende juurde oma jalga tõstnud. Korra eks pöördus lastekaitsesse, et ma ei näita last kuid kui kogu see teema seal välja tuli siis leppisime kokku et lapsega võib ala õues jalutada. Olin nõus.. kuid õues jalutamisega kaasnesid õlled ja lapsele see ei sobinud kuna ta oli selleks ajaks saanud juba 6 aastaseks. Suhtlemine nende vahel järjest vähenes ja nüüdseks on see täiesti katkenud. Elame kõik ühes eesti väikelinnas ja kui laps nendega poes kokku juhtub sattuma siis läheb endast täiesti välja ja elab päevi kõike üle. Meie oleme õnnelikud kuna juba 3 aastat on meie kõrval mees kes ütles kohe, et see poiss on tema laps. Mu poeg armastab ja austab teda nii palju. Nad on nagu sukk ja saabas ning meile see väga sobib. Pikk ja segane lugu kuid õnneliku lõpuga.

Kusjuures käisin isegi otsimas lastekaitselt abi. Kuid ütles, et võin lapse vahest üksi koju jätta. Kasutasin seda varjanti ja enamus ajast oli ta minuga tööjuureski, õnneks leidsin ruttu väga toreda lapsehoidja. Kahetsen vist elulõpuni, et palusin lapsel ikka minna sinna. Oleme käinud psühholoogide juures, kuid nemad väidavad et lapsel on aktiivsus ja tähelepanuhäired. Vanasti oli laps väga väga arg, ei julenud isegi minuga rääkida, kuid nüüd pelgab ainult päris võõraid või neid kes on närvilisemad. Ma ei tea mis plusse ja miinuseid teemaalgataja siit leiab kuid kui tunned, et miski pole õige siis usu enda sisetunnet.

#3521467:

Oma tütardele annan selles muutunud maailmas ellu kaasa põhimõtted, et:
1) naine võiks saada nii palju lapsi kui ta ise jõuab üles kasvatada.
2) naine peaks olema majanduslikult iseseisev.
3) kui midagi läheb väga valesti, siis minu uks on neile ja nende lastele alati lahti.

Ja nii see muster muudkui kordub, et mehed ei vastuta mitte millegi eest. Kui on lahkuminek, võib mees vabalt oma perekonna ära unustada, tema alustab nullist. Naine on see, kellel sellist võimalust pole. Äkki võiks oma tütardele hoopis õpetada, et jätku lapsed mehele ja elagu hoopis ise vaba naise elu edasi.

#3521529:

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lapsed on sündinud, sest MINA TAHTSIN seda last ja olin kasvatamiseks valmis. Miks ma peaks tahtma enda soovitud lapsi ära anda ja vabaks saada. Loomulikult on mehega iga kord enne rasestumist läbi räägitud, et kas ta ka tahab last ja on valmis.
Eesti naist pole võimalik vägisi sünnitama panna. Tänapäeval on kättesaadavad ennetavad rasestumisvastased vahendid, SOS pill, abort. Naisel on peale rasestumist 3 kuud aega ümber mõelda.
Mehel paraku pole võimalik meelt muuta ja mees võib ka vastu tahtmist isaks saada.
Mu poeg on hetkel veel liiga väike, aga kui iga sobiv iga käes, siis talle tutvustan kehtivat elatisseadust, kondoomi ja põhimõtet, et enne vahekorda peab ta naist hästi tundma ja 100% usaldama.

Kas peab ikka mehi nii lollina kujutama, et nemad olid üldse puu otsas, kui vastu tahtmist kolm last pähe määriti. Sinu vaated on väga vanamoodsad.

#3521571:

Naisi siis võib lollina kujutada? Ega nemadki puu otsas olnud.

Kes seda ütles? Seda ju räägingi, et kui on lapsed, on see ikka nii mehe kui naise vastutus. Naisterahvas, kellele vastasin, kavatseb tütreid kasvatada vaimus, et mehel pole mingit vastutust, naised peavad ise oma lapsi kasvatama, sest pooltele meestele määritakse lapsed ju kuidagi nende teadmata vägisi pähe. Temasugune äkki teebki nii, sest rõhutas ju ka seda, et tema tahtis neid lapsi, nii nad tulid.