Kui lahutatud mehega pere lõin, siis oli muidugi teada, et mingid probleemid tulevad, aga asi ikka kohe üldse ei suju. Minul on kaks väiksemat tütart, kes elavad meiega, mehel natuke vanem poeg, kes elab oma emaga. Igapäevaelu on enam-vähem, kuigi mind ikka väga häirib, kui mees viskab midagi laste kasvatamise kohta. Et umbes minu tütardel on halvem kasvatus kui tema pojal, kes on nii ülitubli. Minu tütred on lihtsalt väiksemad ja igapäevaelu on ju midagi muud kui vahel kokku saada, selge, et laps on siis viisakam. Veidi nagu tundub, et viskab mulle nina peale, et tema poeg sai eliitkooli sisse ja õpib hästi, esineb igal pool, mängib pilli jne, aga minu lapsed on tavalised. Otseselt ei ütle, aga on ikka tunda. Isegi nagu ekside osas on võistlus, et tema eks on kõrgel kohal vormis naine, aga minu eks on autojuhist jota, kes lastest väga välja ei tee, tema eks muidugi jumaldab oma pojukest taevani, tegeleb ja kasvatab jne. Nüüd siis teatati, et tema läheb koolivaheajal oma pojaga suusareisile. Ma küsisin, et kas me siis pere ei ole, et kõik koos ei lähe, tema ütleb, et eks sina ja su eks võite ju oma lastega midagi ise ette võtta. No tore. Kas selline suhtumine on normaalne?
Teema: Kärgperendus
Oota-oota, kohe on oksendaja kohal!
Ja põhjus miks sa selle ennast täis mehega koos elad on mis?
Ah maeivõi. Kiitleb lapsega, keda ta ise ei kasvatagi ju. Ma ei taluks sellist tegelast.
Nojah, aga mulle tundub, et tegelikult mehel ongi põhjust oma poja üle uhke olla. Sina võtad seda, kui kriitikat enda suhtes aga suure tõenäosusega mees on solvunud, et sina tema poja saavutusi mitte millekski ei pea. Nii ei saagi ju mingit perekonda kunagi tekkida ja tulla, kui lapsi võrdselt ei kohelda (ja võrdse kohtlemise alla kâib ka see, et kõigi saavutusi hinnatakse). Kas mehel sinu tütarde kohta kunagi midagi head pole olnud öelda? Selge see, et igapäevaselt kasvatades tuleb konfliktolukordi ka ette ja võib olla oled enda jaoks lihtsalt negatiivse välja kaevanud selle asemel, et positiivset näha.
Ise olen naine, kes poole kohaga kasvatab mehe poega ja meil on ka üks ühine alla 2-aastane laps. Tead, ausalt, mulle tundub, et oma lihase lapsega on mul kordades rohkem tarvis puid ja maid jagada, kui mehe pojaga. Ongi suur ja vastutustundlik ja tubli. Loodetavasti võtab pisike paharet oma vanemast vennast õppust.
Ilmselt mees kahetseb, et väikeste lastega naisega uue pere lõi. Enda poeg on suurem, see jonni-vingu ja alles ise hakkama saamise ootamise periood on läbi, eeldas sind kohates, et tuleb suur armastus ja tore mehe-naise kahekesiolemise aeg, aga selle asemel rassid oma lastega ja tema vaeseke ei saa tähelepanu. Tema lõi suhte sinuga ja sinu lapsed ei kuulu sellesse plaani positiivse märgi all, on lihtsalt segajad. Nii et nüüd on tema kord “jonnida”. Tobe muidugi, et täiskasvanud inimesed oma laste kaudu üksteisel ära panevad, aga ei oska kahjuks ka head nõu anda. Tundub, et mees pole kuigi empaatiavõimeline ega hooliv ega kohane teie ühise eluga.
Kärgperenduse toimise tõenäosus vist ongi tegelikult päris väike ja varem või hiljem sellised konfliktid tekivadki. Mõnes mõttes esindab sinu mees hetkel väga tüüpilist vastupidist olukorda, kus mõnel kärgpere naisel ongi esikohal laps(ed), aga meest ju samas tahaks ka (või oleks vaja) ja siis on häda kui teine pool ei suhtu võõrastesse lastesse nagu ise suhtutakse.
Tegelikult ongi siin vastuolu, ühelt poolt aktsepteeritakse seda, et võõras laps on võõras laps ja ka käitutakse vastavalt (seda on mitmes teemas käistletud siingi – mitmed naised kirjutavad, et ei eeldagi, et mees võõrast last väga tõsiselt võtaks), teisalt soovitakse, et pere oleks ikka üks ja ühine ja pühendutakse ise oma lapsele, see aga eeldab ju hoopis teistsugust suhtumist kõigi poolt.
oled minu vennanaine? Näen, kuidas teda härib, kui venna s.o. tema mehe last kiidetakse. Poiss on tõesti tubli, viieline, viisakas ja asjalik. Poiss käib isal harva külas, aga siis on kohe vennanaine nii häiritud, tige. Käime siis ka venna juures rohkem, kuna poiss elab meist eemal. Ta on minu vennalaps ja väga kallis. Samas vennanaise tütar on kolmeline, probleemne jne – on näha, et ollakse kade.
Mis põhjus? Alguses ju lubati maad ja ilmad kokku, oma naine ei mõista, on vana ja kole, ei armasta juba ammu. Rääkis, et kui laps sündis, läks kõik allamäge. Meil oli suur armumine ja kõik ideaalne.
Mulle tundub, et mingit armastust te vahel küll pole, pigem mees otsis kohta kuhu peale lahkuminekut oma naisest maanduda.
oled minu vennanaine? Näen, kuidas teda härib, kui venna s.o. tema mehe last kiidetakse. Poiss on tõesti tubli, viieline, viisakas ja asjalik. Poiss käib isal harva külas, aga siis on kohe vennanaine nii häiritud, tige. Käime siis ka venna juures rohkem, kuna poiss elab meist eemal. Ta on minu vennalaps ja väga kallis. Samas vennanaise tütar on kolmeline, probleemne jne – on näha, et ollakse kade.
Sellise asja tõttu peakski igaüks elama oma bioloogiliste vanematega.
Näete siis kui lihtne on ära tunda kui keegi oma probleemikese Perekooli laotab. Millegipärast arvatakse et ega lähedased ju Perekooli ei loe.
Peaks nüüd ikka hoogu! Teemaalgatajal, kui lugeda viitsiks, on KAKS tütart, saan aru,, et väikesed alles, sel “vennanaisel” üksainus ja seegi koolilaps juba. Väike vahe küll, aga oluline ikka.
Kärgpereni on veel ruumi. Kärgpere on sinu, minu ja meie lapsed.
Mis puutub toodud probleemi, siis miks sa lased end teise sõnadest häirida. Loomulikult on iga vanem uhke oma laste üle. See peaks olema loomulik, et oma lapsest räägitakse hästi ja teda kiidetakse. Ega see kui ta enda last kiidab, ta samal ajal ei laida teisi lapsi. Kui nii tunned, siis on tõeliselt jama ju. Siis ta ei saagi ju kiita mitte kedagi, ilma et kiitusega teisi ei laidaks. See, kui keegi kiidab oma lapse head käitumist, ei tähenda ju et ta selle kiitusega laidaks teisi lapsi. Kui nii tunned, otsi abi. Ilmselgelt on mingid suured traumad, kui ei talu kui teisi kiidetakse.
Loomulikult on iga vanem uhke oma laste üle. See peaks olema loomulik, et oma lapsest räägitakse hästi ja teda kiidetakse. Ega see kui ta enda last kiidab, ta samal ajal ei laida teisi lapsi. Kui nii tunned, siis on tõeliselt jama ju. Siis ta ei saagi ju kiita mitte kedagi, ilma et kiitusega teisi ei laidaks. See, kui keegi kiidab oma lapse head käitumist, ei tähenda ju et ta selle kiitusega laidaks teisi lapsi. Kui nii tunned, otsi abi. Ilmselgelt on mingid suured traumad, kui ei talu kui teisi kiidetakse.
Loomulik oleks, et kiidetakse nii oma last kui ka kaht väikest kasutütart – igas lapses on ju midagi, mis kiitust väärib. Teemaalgataja partneri käitumine on barbaarne.
Et umbes minu tütardel on halvem kasvatus kui tema pojal, kes on nii ülitubli.
Ma sain nii aru, et peale lapse sündi läks tal oma naisega kõik allamäge ja poja kasvatamises ta pole üldse osalenud. Kas nii?
AGA sinu laste kasvatamisel on ta küll juures olnud, kui pikalt, sa ei räägi, aga viimasel ajal vist siiski on. Ehk siis ta selle jutuga situb sinnasamasse kaussi, kust ta ise iga päev sööb.
Miks sa sellist oinast endal kodus pead, sellest ma küll aru ei saa. Kas taas on mingi rahateema, et ta maksab sulle kui prostile oma idiootsused rahaga kinni ja sina laotad oma hingevaevused vaid perekoolis laiali, sest kodus sa end turvaliselt ei tunne.
P.S. See suhtumine, mida sa kirjeldad, ei ole normaalne ja viitab vaid sellele, et mees sind lihtsalt ei armasta. Aga ega sa enne nagunii ei usu, kui mingi heasoovlik sõbranna “tõenditega” välja ilmub.
Tavaliselt kaitstaks eoma järglasi-pesakonda kahekesi, sinul tuleb seda aga teha üksinda. Veri on ja ka jääb üldjuhul paksemaks kui vesi. Juba puhtalt evolutsiooni seisukohalt on omaenese järglase upitamine loomulik, olgu me nii tsiviliseeritud kui tahes. Lihtsalt tavaliselt on see võitlus ja võrdlemine perest väljaspool, nt töökaaslaste ja sõprade vahel, ning koju jõudes reeglina juba ununenud.
Kas mees päris kindlasti sõnadega ütlebki nii, et sinu tütred on halvasti kasvatatud jne, või sulle tundub nii, kui tema oma poega kiidab. St kas ta tegelikult kiidab ainult oma poega või ta tegelikult ka halvustab sinu lapsi? Ma tunnen siin ära tihtipeale iseenda solvumise, kui keegi teist kiidab “ah nii!?! aga mina siis olen sellevõrra halvem?!” kuigi seda ei 6eldud ega ei tahetud 6elda, teise kiitmist ei saa võtta otse omapoolse lisandusega laitmisena. See ei ole loogiline, ei pea paika ja mina nt üritan t66tada selle irratsionaalse reaktsiooniga ja mitte võtta kõike oma mätta otsast.
Kui tal on reaalselt põhjust olla oma poja üle uhke, see on väga loomulik isalik tunne. AGA see ei tähenda, et ta ainult selle kiitmisega sinu tütreid alavääristab. Lisaks on nad väiksemad, ta ei saagi neid võrrelda jne. Ja alati on oma laps kallim kui v66rad, sa saad sellest ometi aru ja tunned ise samamoodi. Või on asi hoopis selles, et SINA alavääristad tema poega “mis see siis ära ei ole”, kas sünade või mitteverbaalse käitumisega, mistõttu mees oma poja kaitseks just veel enam tema tublidust rõhutab.
Kui ta tõesti sinu lapsi alavääristab, siis on ta jobu ja ise tead, kui kaua sa jobuga koos elada tahad.
Sellised teemad aitavad aru saada, et kui oma laste isa on ikka enam vähem, ei tasu kärgperendusega jamama hakata, see ajab tõpoolest oksele ja probleeme elus ei jää mitte vähemaks vaid vastupidi probleemide hulk kasvab esponentsiaalselt koos lisanduvate suhteosalistega (kui alguses om probleemid 2 inimese vahel, siis võivad tulla probleemid “lasteisade”, uute meeste, nende ekside ja “ekslaste” vahel jne).
Kõik siinkirjeldatud probleemikesed oleks pmst räägitavad ja arutatavad. kuni selle kohani kus mees teatas, et nemad lähevad.
Minekumõte ise on vahva, iga laps peab saama oma vanemalt ka jagamatut tähelepanu. Jama on selles, et teie mehega ei ole üks tiim.
Ka see oleks parandatav.
Aga ma ei usu, et ta tahab midagi muuta.
Sinuga käitutakse nii nagu sa endaga käituda lubad.
Eks see põhimõtteliselt olegi õige, et väiksemad tõmbaksid arvatavasti tähelepanu endale. Ja lapsel võiks tõesti eraldi aega oma isaga olla.
Mina solvusin väga tema mõtte peale minna oma pojaga ja sõpradega suusareisile.
Ah hoopis nii on lood. Kui ta OMA sõprade ja poisiga läheb. Siis pole see mingi kahekesi pojaga veedetud kvaliteetaeg.
Mõnel sõbral on ehk nainegi kaasas, kes poisi järele vaatab, endal tal ju muud tegemist.
Ma oleks ka solvunud. Aga pildi paneks vähemalt enda jaoks kokku, et sõber ma ei ole.
Kärgperenduse toimise tõenäosus vist ongi tegelikult päris väike ja varem või hiljem sellised konfliktid tekivadki. Mõnes mõttes esindab sinu mees hetkel väga tüüpilist vastupidist olukorda, kus mõnel kärgpere naisel ongi esikohal laps(ed), aga meest ju samas tahaks ka (või oleks vaja) ja siis on häda kui teine pool ei suhtu võõrastesse lastesse nagu ise suhtutakse.
Tegelikult ongi siin vastuolu, ühelt poolt aktsepteeritakse seda, et võõras laps on võõras laps ja ka käitutakse vastavalt (seda on mitmes teemas käistletud siingi – mitmed naised kirjutavad, et ei eeldagi, et mees võõrast last väga tõsiselt võtaks), teisalt soovitakse, et pere oleks ikka üks ja ühine ja pühendutakse ise oma lapsele, see aga eeldab ju hoopis teistsugust suhtumist kõigi poolt.
Vaidlen vastu, mu laps uue mehega lähedasem kui isaga, teist last ootama jäädes teatas uus mees, et seekord sooviks poega, tütar tal juba on. See oli ilus ütlus, tütar küll mitte vereliini pidi, aga hinges küll.
Selle vastu ei oleks minul mitte midagi, kui mees läheb oma pojaga suusareisile, las see olla nende kvaliteetaeg. See, et ta oma poega ainult kiidab ja sinu lapsi halvustab, see ei ole sobiv. Ta ise osaleb samuti sinu laste kasvatamises, seega saab ka tema sinu lapsi teatud määral suunata. Pealegi saan aru, et sinu lapsed ei käi veel koolis, seega mis erilisi tulemusi nendelt oodata tuleks. Kas sinu lastel ei ole ühtegi hobi? Ja mis sellesse eliitkooli puutub, siis tark laps õpib igas koolis hästi. Pillimänguga on nii, et kõigile ei ole seda annet antud. Ehk sinu tüdrukutel on teised anded ja need tuleb alles avastada
Kõige tobedam on see ekside võrdlemine, selle koha peal ütleks vist, et eks mine siis oma hea haridusega ja heas vormis oleva eksi juurde tagasi. Ps. Vaata, et sa sellise mehega ühist last ei saa, niisama võid ju elada.
Ütles, et minu lapsed võiksid oma isaga midagi koos teha. Võiks küll, aga minu eks ei ole huvitatud pikast ajaveetmisest oma lastega.
Vat see pole uue mehe süü, eksole. Ei saa ju nii, et kui sinu laste isa lastega aega ei veeda, siis uus mees ka ärgu oma pojaga tegelegu.
Ja tõenäoliselt on tal õigus, et kui te kõik koos läheks, siis ikkagi peaks tema lisaks karjatama ka väiksemaid ja suurem laps saagu ikkagi ise hakkama, see poleks kvaliteetaeg isaga. Aga seda vajab see eraldi kasvav poeg kohe kindlasti.
Oleneb, kuidas ta seda ütles. Mulle tundub ka, et te pole tiim, ei hoia kokku ja tundub, et see laste teema sünnitab teil mõlemapoolset kibestumist, mis on selgeks rääkimata.
Mina solvusin väga tema mõtte peale minna oma pojaga ja sõpradega suusareisile. Aga tema aru ei saa, et mis siis nii väga häda on. Ütles mulle, et tema poeg ju ei saa temaga kogu aeg koos olla ja et mida siis tema poeg peab üldse tundma, et temaga ei olda, aga ollakse isa hoopis kahele võõrale lapsele. Et kui me läheks kõik koos, jääks tema poeg nagu jälle kõrvale, sest minu lapsed on ju väiksemad. Ütles, et minu lapsed võiksid oma isaga midagi koos teha. Võiks küll, aga minu eks ei ole huvitatud pikast ajaveetmisest oma lastega. See kasvatuse asi on lihtsalt jabur, sest tema laps on lihtsalt suurem ja üleüldse ei ole ta ju tõesti ise teda nii väga kasvatanud, läks ära, kui laps oli neljane. Ise räägib, et ta poeg oli väiksena väga raske laps, karjus palju, ei maganud jne.
Naisi pole, kolm meest oma poistega.
Ma saan sinust aru. Emotsioonid/tunded tulevad alati enne reaalseid mõtteid. Närvisüsteem on juba sellise ülesehitusega ja sinna pole midagi parata.
Aga proovi nüüd paar sammu sellest situatsioonist välja astuda ja võõra inimese pilgu läbi seda vaagida.
Esiteks. Nagu ma aru saan siis mehe poeg ei käi iga nädal füüsiliselt teie juures ööbimas ja isaga koos elamas. Seega on väga loomulik kui ta tahab oma pojaga koos üks-ühele aega veeta. See ei ole halva suhtumise näitamine sinusse või sinu lastesse. Ta tahabki oma pojale keskenduda.
Ja ta on sulle ka ju seletanud, kasutanud mõistlikke argumente ja seletust, miks nad lähevad kahekesi. See on kamba meeste-poiste üritus. Mitte üritus, millega sulle näidata, et sind ja sinu lapsi ei soovita. Su kaasa ei mõtle sinu suhtes midagi halba, et sind kaasa mitte võtta. Aga oma XX-kromosoomidega sa ei sobitu seltskonda.
Teiseks. Siin on ka varem paar inimest küsinud: kas mees kiidab oma last ja laidab sinna juurde sinu omi või kiidab oma last ja sa ise sisendad ja mõtled selle laitmise omas peas välja? Siin on oluline vahe. Nagu üks teine Kägu ütles kenasti selgitavalt – ühe kiitmine ei tähenda teise laitmist.
Soovitan sul rahulikult asjade üle järele mõelda, ratsionaalselt ning ilma suuremate emotsioonideta.
Ma ei teeks su asemel midagi hetkel. Tegeleks oma lastega ja läheks nendega eraldi näit. Spasse või mujale, võtaks mõne sõbrannagi kaasa.
Lisaks veel see, et see plaan oli tal juba ammu, et läheb pojaga reisile, aga mulle öeldi alles nüüd ja midagi ei arutatud, lihtsalt teatati. Ma küsisin, et miks siis varem ei öelnud, ütles, et nagunii saan pahaseks, ta ei viitsinud tülitseda. Minu jaoks arusaamatu.
Mis su jaoks arusaamatu on? Sa tõmbadki tüli üles selllest, et isa tahab lapsega kahekesi aega veeta. Seega ta kartus oli õige, seega on loogiline, et ta rääkimist viimase hetkeni venitas. Ju tal on varasem kogemus olemas, et sa ei talu, kui ta oma lapsega kahekesi aega veedab. On mul õigus?
Reis reisiks, aga mul on lihtsalt kurb, et kui oled ühe korra lahku läinud, siis nagu normaalset elu ei tulegi enam. Mina pole süüdi, et minu laste isa uue naise juurde läks ja nüüd siis ongi elu selline.
Miks sa ei või ise oma lastega kuhugi reisile minna? Kas peab paarisrakendina liikuma?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
