Teema: Kärgperendus

Vabandust, aga millal see poiss saab üldse isaga koos üks-ühele aega veeta? Koos ta isaga ei ela ja sina oled tema jaoks siiski kolmas isik. Jah, ta on sunnitud leppima vanemate lahkuminekuga, aga iga laps tahab ka personaalset tähelepanu. Lapse seisukohast võib isegi bioloogiliste õdede-vendadega tekkida konkurents vanemate tähelepanu pärast, rääkimata sellest, et nüüd on iga ürituse vältimatu osa mehe uus naine ja tema lapsed. Oled sa kindel, et siis ei keerleks kõik sinu laste ümber juba sellepärast et nad on väiksemad ja mehe laps oleks kõrvale lükatud? Su mees elab koos sinu lastega iga päev, ära ole väiklane mingi nädalakese osas, mis mees oma lapsega veedab.

Ütle ausalt, kas sina kõigisse vaba aja veetmise plaanidesse ja puhkustesse ikka kaasad mehe lapse ka, kuna ta peaks olema sulle sama loomulikult omane nagu sa mehelt eeldad oma laste suhtes?

Uskumatu on ikka ja jälle lugeda, kuidas nii loomulikuna võetakse, et mees elab koos uue naise lastega, võtab nad kohe omaks vähimatki vahet tegemata ja arvamust omamata ja see ongi uus pere, samal ajal kui “vana” lapse suhtes täiskasvanud naine ei suuda mingitki empaatiat üles näidata.

Kägu kirjutas:

Mis su jaoks arusaamatu on? Sa tõmbadki tüli üles selllest, et isa tahab lapsega kahekesi aega veeta. Seega ta kartus oli õige, seega on loogiline, et ta rääkimist viimase hetkeni venitas. Ju tal on varasem kogemus olemas, et sa ei talu, kui ta oma lapsega kahekesi aega veedab. On mul õigus?

Sul pole õigus, sest mees kahekesi oma pojaga reisima ju ei taha minna.

Ikka mingi kamp tölle (sõpru, ok) on kaasas, ilmselt selleks, et muidu oleks igav või PEAKS suhtlema.
Kui kamp kaasas, siis on lihtsam, jood end täis ja suhtled vaid sõpradega. Aga poisinaga kohta kannatab ikka uuele naisele kekata, et “käisime ja tegime.”

Ma eriline suusaekspert ei ole, aga mees on mõned korrad käinud ja nende kordade pealt ütleks, et suusareisile ongi odavam-lihtsam-lõbusam minna kambaga. Koos on lihtsam ööbimiseks majake võtta, süüa teha ja õhtuti niisama lobiseda ja kui autoga sõita vaja, saab seda tööd jagada.

Kägu kirjutas:

Nüüd siis teatati, et tema läheb koolivaheajal oma pojaga suusareisile. Ma küsisin, et kas me siis pere ei ole, et kõik koos ei lähe, tema ütleb, et eks sina ja su eks võite ju oma lastega midagi ise ette võtta. No tore. Kas selline suhtumine on normaalne?

Aga miks sa selle vastu oled, et mees läheb oma lapsega? Sul ju tore, saad omaette kodus olla ja lastega midagi toredat teha. Võta või mõni sõbranna ja minge ka kõik koos reisile.

Kägu kirjutas:

Vabandust, aga millal see poiss saab üldse isaga koos üks-ühele aega veeta? Koos ta isaga ei ela ja sina oled tema jaoks siiski kolmas isik. Jah, ta on sunnitud leppima vanemate lahkuminekuga, aga iga laps tahab ka personaalset tähelepanu. Lapse seisukohast võib isegi bioloogiliste õdede-vendadega tekkida konkurents vanemate tähelepanu pärast, rääkimata sellest, et nüüd on iga ürituse vältimatu osa mehe uus naine ja tema lapsed. Oled sa kindel, et siis ei keerleks kõik sinu laste ümber juba sellepärast et nad on väiksemad ja mehe laps oleks kõrvale lükatud? Su mees elab koos sinu lastega iga päev, ära ole väiklane mingi nädalakese osas, mis mees oma lapsega veedab.

Ütle ausalt, kas sina kõigisse vaba aja veetmise plaanidesse ja puhkustesse ikka kaasad mehe lapse ka, kuna ta peaks olema sulle sama loomulikult omane nagu sa mehelt eeldad oma laste suhtes?

Uskumatu on ikka ja jälle lugeda, kuidas nii loomulikuna võetakse, et mees elab koos uue naise lastega, võtab nad kohe omaks vähimatki vahet tegemata ja arvamust omamata ja see ongi uus pere, samal ajal kui “vana” lapse suhtes täiskasvanud naine ei suuda mingitki empaatiat üles näidata.

Just nimelt, iga kärgpere liige peab aru saama, et antud juhul peab olema ka seda isa ja poja omavahelist aega. Laps ei lähe oma isa juurde, et kärgperendust nautida, ei ta läheb oma isa juurde. Jah, võib-olla naudib ta ka seda kärgperet, kuid tema tahab oma isaga olla, mistõttu on väga tore, et on selline vaid nemad koos reis.
Mina olen see “eelmine” naine, kelle mees on siis uue naise juures. Teemaalgatajat mina ei tunne, kuid juhtumisi on tõesti nii, et minul on poeg, kes peale lahutust arenes väga silmapaistvaks. Õpib eliitkoois, saab erinevatel konkurssidel esikohti ning tegelikult on füüsiliselt ilus. Selle uue naise lapsed on aga sellised tublid harju keskmised. Ja ma saan aru, et kärgperendus tõstab esile palju ngatiivseid emotsioone, siis võib esile tulla ka see laste rivaliteet. Aga minul kihvatab näiteks see, et see on olnud minu poolt ikka meeletu tugi ning toetamine, et lapsel saavutused nii head on (olgu, füüsiline ilu on looduse poolt), kuid nüüd on nii, et see lahkunud isa, kes teeb mõnel päeval kuus natuke isa, siis kuulutab kõigile, et kui tubli poeg tal on. Kui oli vaja lapsega tegeleda või kuhugi viia, siis oli ainult “ei saa, ei ole võimalik jne”, kuid nüüd on igalt autasutustamisel platsis ning muudkui tahab ka neis tegemistest osa.
Ja mina teengi järelduse, et teemalagataja sarnased naised ja nende mehe st ka minu eks oma elukaaslasega tahavad endale seda õnne õuele, kuid pingutada väga ei taha. Elus ongi nii, et kõigil on mõnikord raske, tuleb pingutada, kuid ise tuleb siis oma elu heaks elada.
Teemaalgataja, võta nüüd ematsioonid maha ning lähtu sellest, et kõik osapooled tahavad parimat.

Mulle tundub, et igaüks võiks ikka ise enda lapsi kasvatada…Meil ka peaaegu kärgpere. Meil on ühine väike laps, minul eelnevates suhetest lapsi pole, mehel eelmisest abielust kaks suurt tüdrukut, üks peaaegu täisealine, teine mõned aastad noorem. Lapsed on olnud võrdselt nii isa kui ka ema juures alati – vanemad elavadki selle mõttega üsna lähestikku, et lastel oleks olnud mugav käia kahe kodu vahet. Vaenamd lahutasid juba 10 aastat tagasi ja mina ega ema mees ei puutunud asjasse, mõlemad leidsid uued kaaslased hiljem. Ei ole mina küll iial tüdrukuid emmetanud, neil on ju ema ometigi olemas. Saame sõbralikult ja normaalselt läbi lastega, kuigi jah, mingit erilist suurt lähedust pole. Mees küll alguses soovis, et oleksin lastele n-ö emme eest, aga mina keeldusin enda pärast. Ma ei olnud valmis üleöö emaks saama suurtele lastele – ja pealegi on vanem laps minust ainult 13 aastat noorem. Seega jah, võib-olla olen kolepaha, aga mina kedagi emmetama ei hakanud, ema ja isa kasvatagu ise oma lapsi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mõnel sõbral on ehk nainegi kaasas, kes poisi järele vaatab, endal tal ju muud tegemist.

Naisi pole, kolm meest oma poistega.

3 sõpra koos poegadega lähevad suusamäele vaba aega nautima, väga lahe mu meelest
mida kuradit peaks sina sinna koos pisikeste plikadega üldse kaasa minna tahtma? on su lapsed üldse mäel käinud ja oskavad sõita? see pole ju pereüritus, vaid sõpradega puhkama minek.
tunduks normaalne, kui sina tahad paar sõbrannaga koos lastega spaasse puhkama minna, aga siis mees teatab, et tema võtab oma poja ka kaasa ja tuleb koos teiega?
hangi endale oma elu ja lase tesel ka elada

Kägu kirjutas:

Olen ärritunud ilmselt eelkõige kadeduse pärast-mina oma lastele elatist ei saa, ka ajalist panust laste kasvatamisse teiselt poolelt pole. Samas ise olen seda meelt, et isa peab pojaga aega veetma jne.

Oled tubli, et ausalt tunnistad oma kadedust. Ikkagi inimene! Arvan, et saad sellest ajaga üle.

Kägu kirjutas:

Igapäevaelu on enam-vähem, kuigi mind ikka väga häirib, kui mees viskab midagi laste kasvatamise kohta. Et umbes minu tütardel on halvem kasvatus kui tema pojal, kes on nii ülitubli. Minu tütred on lihtsalt väiksemad ja igapäevaelu on ju midagi muud kui vahel kokku saada, selge, et laps on siis viisakam.

Selge see, aga kes seda tema poega õigupoolest on kasvatanud? Kui poeg elab ema juures, siis on see ju ema kasvatus. Mitte isa. Isal pole siin hoobelda millegagi. Lisaks on see isa oma käitumiselt ju nii matslik ja ebaviisakas, et võib julgelt öelda, poeg õnneks ei ole isasse läinud.
Õigupoolest võiksidki sa talle järgmine kord, kui ta laiama hakkab, nii vastatagi: “No tore näha, et sinu poeg pole vähemalt iseloomu ja käitumise poolest sinusse.”

Kägu kirjutas:

Veidi nagu tundub, et viskab mulle nina peale, et tema poeg sai eliitkooli sisse ja õpib hästi, esineb igal pool, mängib pilli jne, aga minu lapsed on tavalised.

Jällegi, võid küsida mehelt, et aga milline on selle asja juures tema panus lapse saavutustesse tegelikult. Tema eksnaine on muidugi väga vinge tegija, aga mida ta ise õige väärt on?

Kägu kirjutas:

Nüüd siis teatati, et tema läheb koolivaheajal oma pojaga suusareisile. Ma küsisin, et kas me siis pere ei ole, et kõik koos ei lähe, tema ütleb, et eks sina ja su eks võite ju oma lastega midagi ise ette võtta. No tore. Kas selline suhtumine on normaalne?

On hea, et isal ja pojal on üksühele isa-poja aega, ses mõttes on see kahekesi minek õige tegu. Küll aga pole õige niisugune nähvamine ja pole õige ka see, et te koos üldse midagi ette ei võta. Peaks olema ikka mõlemat – isa ja poeg omavahel ja ka kogu teie pere koos.
Üldiselt, teemaalgataja, anna andeks, aga paistab, et sa oled loonud pere mölakaga. Kaugele on näha põhjus, miks nad eksiga lahku läksid. Kas see suhe on niisugust tampimist väärt?

Kägu kirjutas:

Ütle ausalt, kas sina kõigisse vaba aja veetmise plaanidesse ja puhkustesse ikka kaasad mehe lapse ka, kuna ta peaks olema sulle sama loomulikult omane nagu sa mehelt eeldad oma laste suhtes?

Mind ka väga huvitaks teemaalgataja vastus sellele küsimusele.

Kägu kirjutas:

Tegelikult ju soovitatakse ka tavaperes, kus ema ja isa oma isiklike lastega, anda lastele aega ainult ühe vanemaga koos olla. A la isa võtab ühe poja ja teeb temaga kahekesi midagi ja ema teise lapse jne.

Jah, nii on ja sellest võikski lähtuda. Kui on tavaline pere, mitte kärg, siis peetakse ju loomulikuks, et kord käib kaasas üks lastest või kord teine või kolmas, ei ole alati kõik koos igal pool.

Meil pole mingit kärge, on mees naine ja kaks ühist last 5-aastase vanusevahega. Suusareisile läheb mees sõprade (nende perede) ja meie vanema lapsega. Suurem on 8-aastane ja saab suusamäel ise liftiga üles ja ilma abita alla. Vajab küll igaks juhuks järelvalvet, seega üks täiskasvanu on nooremate lastega koos neile sobival nõlval. Selliseid, kellel vaja sabast kinni hoida, minu teada kaasa ei lähe ühtegi.
Meie pere noorem laps sai eelmine talv esimest korda suusad alla, see talv on paar korda mäel käinud, ei saa ise ei üles ega alla. No miks ometi peaks ma temaga sinna reisile kaasa minema? Meie kohalikud künkad pakuvad talle veel paar aastat väljakutseid.
Teemaalgataja, kas su lapsed on üldse mäesuusafännid, et nii väga suusareisile minna tahad?

Minu isa, kes elas minust lahus, võttis mind kaasa matkadele, kus olid ka tema enda sõbrad. Oli seltskonnas ka naisi aga need küll minuga ei tegelenud. Need olid väga, väga lahedad reisid ja ma sain isaga paljudest asjadest rääkida ja temaga niisama aega veeta. Lapse seisukohast parim valik.
Nüüd, tagantjärele, ega ma ei tea, mida tema naised sellest arvasid.

Olen megasuurest kärgperest pärit laps (mitu mitu jada poolõdesid, poolvendasid, poolõdede poolvendasid jne jne)
Palun peatu hetkeks ja mõtle ka selle lapse peale. Idee ja põhjendus on su mehel väga hea. Ja ta tõesti ei soovi tülitseda. Ma muidugi ei tea teie kodust suhtlusstiili aga kui ta teatab seda neutraalselt siis võiks korraks natuke laste peale mõelda ja mitte nii väga enda tunnetele.

Kägu kirjutas:

Idee ja põhjendus on su mehel väga hea. Ja ta tõesti ei soovi tülitseda.

Inimene, kes oma elukaaslasele kogu aeg nina alla hõõrub, kui tore on tema laps ja kui kehvad on elukaaslase lapsed, ei ole tegelikult see inimene, kes ei sooviks tülitseda. See on inimene, kes üritab pidevalt domineerida ja olla esimene.
Inimene, kes puhkuseplaane õigel ajal läbi ei räägi ja ei selgita, pole ka inimene, kes ei soovi tülitseda. See on inimene, kes arvab, et tema elukaaslasel puudub õigus oma soovidele ja tunnetele.

Kägu kirjutas:

Teemaalgataja võiks minna oma lastega Tenerifele näiteks, või Marokosse, või Dubaisse. Tüdrukutele vist sobibki soojamaareis paremini, kui suusamäel olla.

Miks tüdrukutele suusamägi ei sobi? Lihtsalt küsin, sest see kommentaar pani pead sügama.

Teemasse – väga normaalne on isal-pojal minna koos minna, olgu siis kahekesi või teiste isade-poegadega. Igal pool ei pea kogu pere käima, ka täitsa tavaline mitte-kärgpere.

Minul kärgpere siis, mehel kaks last eelnevast abielust ja nüüd meil kaks ühist last. Mehe lapsed elavad emaga, ja meile võivad tulla siis kui soovivad ja mees on samal ajal kodus.

Reiside kohalt – mees kingib oma lastele igaks sünnipäevaks/jõuludeks mõne puhkusereisi, kus nad käivad kolmekesi. Mina käin oma lastega korra aastas kahekesi kuskil reisil. Ja lisaks meil perereis – mina, mees ja meie lapsed.

Minu ettepanek oli see, et hakkaks oma lastega nii reisidel käima, siis ei jääks need millestki justkui ilma.

Õnneks on laste vanusevahe niivõrd suur(minu vanema ja eelmise pere noorima vanusevahe siis 12 aastat), et võrdlemist asjadega ei ole. Meil on hetkel tähtsad teatud mänguasjad, tema lastel aga nutividinad.

Tema eelmise pere kasvatusse mina end ei sega. Meie juures on neil enam – vähem samad reeglid, mis kodus. Väljaarvatud siis näiteks – minu laste ees ei tohi telefonis olla või arvutiga mängida. Ma rõhutan mehe lastele alati, nemad on eeskujuks oma pisematele õdedele/vendadele – seega ka toidu poolelt, ei ole lauas pirtsutamist, kui ei sobi – teed rõõmsat nägu seni kuni pisemad lauas, kui need ära läinud võid toidu minema visata ja ISE endale muud teha. Aga kui pisikeste ees hakkavad pirtsutama, siis need ka lõpuks neid toite ei söö! AGa kas ja kuipalju nad nädalavahetustel meil õppima peavad – selleks ootan ema poolseid juhendeid alati kaasa. (tavaliselt on fb kiri), või kui mingi karistus siis see kehtib meil samamoodi edasi.

Mehe eelmise naisega me muidu ei suhtle – tänaval tere öeldakse aga see on kõik. Tegelikult on ka mees öelnud, et lastel on väga erinevad kasvatused ja tegelikult ka võimalused. Inimesed on arenenud, ühiskond on muutunud. Nüüd proovitakse lapsi võimalikult kaua arvutist eemal hoida, kui vanasti oli see uhkuse asi olnud, et laps nii noorelt juba oskab jne.

Mina olen selle kärgperendusega juba harjunud. Mehega koos olnud 10 aastat ja mind ei häiri. Need lapsed on pisike laen, mis igakuiselt tiksub aga see on ka kõik. Alimentide kohalt mina sõna ei võta – ei huvita ka! Emmet ei ole mänginud, ei kavatse ka. Üldiselt peaks kärgperes teadma, mis on sinu roll. Mina olen mehe laste jaoks – isa uus naine, mitte nende ema ega ka kasuema.