Teema: Kärgperendus ja kui lapse ema ei taha last isa juurde lubada

#3851062:

Minu vanemad on lahutanud, kui olin teismeline. Mõlema vanema uuest abikaasast on saanud mulle ja mu vennale toredad “kasuvanemad”, kaaslased, kallid ja lähedased inimesed. Minu kogemus on see, et saab lahutada ja uusi peresid luua ka headusega, ilma riiuta ja hiljem kogu seltskonnaga lävides. Kohtume sünnipevadel jm pereüritustel, keegi ei pea vimma ja saavad omavahel südamlikult ja suurepäraselt läbi.

Saab, kui ei minda lahku nii, et tuli välja, et mehel oli juba mitu aastat armuke, oma naisele ei räägitud midagi ja siis lihtsalt lasti jalga. Kui käitutakse reetlikult ja inetult, siis on raskem andestada. Lisaks võiks uus paarike jätta sellele reedetud poolele aega ennast koguda, mitte sõita selga kohe uute nõudmistega lapse osas. Ja pole imestada, et kui see endine armuke aktiivselt asju hakkab korraldama, tekitab see vaid vimma ja suhted ei saagi paraneda.

Ma saan aru, miks see sulle mureks on ja ma saan aru, mis on su soov. Aga faktilised asjaolud ei kao sellest loost kuhugi ja jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ei maksa, sest see teeb asjad ainult hullemaks.

Esmalt, kui te oma suhet eelmistes suhetes olles alustasite, siis meeldib see teile või mitte, mahajäänud pooltele on see tõsine löök allapoole vööd. Mõistlik olnuks oma mittetoimivad suhted rahulikult lõpetada ja alles siis lubada uus inimene oma ellu. Olgu, mis tehtud see tehtud, on asju, mis aitavad sellises olukorras inimesed koostööle saada.

Eelkõige peate ise vastutuse võtma ja lapse emaga suhted ära klattima, kui teine pool selleks vähegi võimalust annab. Ehk maakeeli, omal kohal on vabandamine ja läbirääkimised, kuidas lapse elu korraldada nii, et arvesse lähevad ka haiget saanud lapsevanema tunded. Kui neid tundeid ignoreerida, siis paraku saate kaikad kodaratesse ja olete lõpuks omavahelgi tülis.

Eelpool juba öeldi, et 4,5-aastane on veel memmekas. Ei ole vaja seda 50:50 kohe taga ajada. Lahus ollakse alles natuke üle aasta. Ükski kokkulepe ei ole kivisse raiutud. Tehke plaan ja kui lapse ema on nõus, suurendage isaga koosolemise aega järk-järgult ja tasapisi läbi aastate umbes koolieani, kui tuleb uuesti suuremad muudatused aja jagamisel koolist lähtuvalt.

Sinu sekkumine on halb, kui see sisaldab ainult seda, mis sul vaja on või meeltmööda. Eelkõige jagavad last bioloogilised vanemad ja sina oled boonusvanem ehk täiskasvanu, kes lapse kasvatamist toetab aga ei korralda seda. Seega sa peaksid omalt poolt pakkuma abi lapsega tegelemisel ja seda mitte ainult isale, vaid ka lapse emale. Küsides, mida nemad vajavad. Sealjuures arvestades seda, et ühelegi emale ei meeldi olukord, kus keegi teine võtab vastu tema tahtmist emarolli üle. Ema võibki vajada seda, et hoiaksid tagaplaanile lapsega seonduvas. See on okei soov, milles pole midagi valesti.

Kärgpere on peenike äri ja noateral kõndimine, seda enam, kui uue paari moodustavad endised armukesed, kes oma ekspartneritel hinge täis lasknud. Negatiivsetel emotsioonidel kipub olema purustav jõud.

Kas su eksil on uus partner? Igal juhul tasub mõelda, mida sa ise emana sooviks/ei sooviks antud oludes.

#3851000:

Need pole kärgpered ,need on poolikud pered.Mina ka ei taha,et näiteks minu lapsed läheksid isa juurde ,kui isa elab koos mingi naisega.Lastest on kahju,lapsed mõtlevad kohe ,et miks see naine on parem kui meie emme.Ja olen kindel ,et kõik lapsed ei sobi kokku nii nimetatud nende uute emmedega.Ja kõige vastikum on see kui laps peab ütlema nende kohta ema ja isa…tulge mõistusele,ma ka ei suudaks mingile võõõrale tädile ema öelda.Ja tõesti paljud lapsed ei saa vaadata pealt isa uut suhet mingi võõraga,see teeb ka lastele haiget.Minu otsus oleks -EI.

Õnneks kohust ei huvita see, mida sina arvad või eelistad. Sul pole õigust dikteerida oma endise mehe uusi suhteid ja sul pole ka õigus selle tõttu keelata oma laste suhteid nende isaga, kes on täpselt sama palju nende vanem nagu sinagi.

#3851053:

#3850948:

Kas laps oskab korrektselt rääkida (käändelõpud, lauseehitus), lihtsamaid lauseid kokku lugeda, tunneb numbreid vähemalt 20 piires? Teab, mis on + ja – ning oskab arukalt vestelda? Kui nii, siis on ema juures kasvamine ja elukeskkond igati arendav ja normaalne. Sotsiaalsete kontaktide arendamiseks piisab ka huviringidest paaril korral nädalas. Kui kõik see on tagatud, siis on lapse elu väga hea ja ilmselgelt ema poolt selliseks korraldatud. Kena lapsepõlv minu arvates, milleks seda isa poolt lõhkuda mingi arutu saagimisega, kui kõik on korras?

Kui aga lapse arengus on puudujääke, sest teda hoitakse koduõppel, mis tegelikult polegi õpe ja lapsel mahajäämus (lugemisoskus kehv, numbreid ei tunne, silmaring väga kitsas, mahajäämus elementaarsetes eneseteenindusoskustes jne.), siis on vaja sekkumist ja kodus passimine (ütlen just passimine, sest kui mahajäämus on, siis ilmselgelt muud seal tehtud pole) emaga ei ole lapse huvides ühelgi juhul.

Mis puutub kokkulepitud kohtumistesse, siis nendest tuleb muidugi kinni pidada. Kui lapse ema ei soovi niisama omavahelise kokkuleppega seda teha, siis isa võib nõuda kokkuleppe sõlmimist lastekaitse spetsialisti juures. Aga kui lapsel on ema juures hea ja ta on seal igati arendatud ning heade elutingimustega, siis 50/50 jagamine ei ole vast mõistlik. Arvestades, et teil on seal nüüd mehega paras tohuvapohu. Lapse jaoks võõras naine, võõrad lapsed jne. Kui on vaiksemat sorti laps võib see kõik talle stressi tekitada.

Kas selle postituse mõte on selles, et kui ema ja isa enam paar ei ole ja koos ei ela, siis äkitselt lapsele pole isa vaja? Piisab vaid “temaga kohtumistest”?

Ja siis võtame siit foorumist mõne järgmise teema ja loeme, kuidas naised kiruvad isasid, kes on pere juurest lahkunud ja unustanud lapsed. Kusagil on siin ebakõla.

Ja kui isa on siin olukorras see halb inimene, kellega polegi vaja liigselt koos olla, siis kas tulevikus on ka eal keelatud hakata koos olema/ elama mõne uue mehega? Sest emal ja lapsel on kahekesi niigi hea ja uus elukorraldus võiks olla lapsele segadusttekitav?

Minu postituse mõte on selles, et tuleb valida lapsele parim elukorraldus. Muide, ütlesin ka seda, et kohtumisgraafikust tuleb kinni pidada ja vajadusel kokkulepe forsseerida lastekaitsespetsialist abiga. Aga nii kaugele ei jaksanud vist lugeda?

Aga tõesti, 50/50 poolitamist antud olukorras ei pooldaks, kui laps on igati heas keskkonnas oma emaga. Isa juures lapsel paraku nii stabiilset keskkonda pole. On võõrad inimesed. Nendest võib saada lapse jaoks perekond, aga võib ka mitte. Ja kindlasti ei juhtu see jõumeetoditega ning üleöö.

#3850873:

Mina olen see “teine naine”.

Laias laastus klassikaline ja lihtne lugu- olime mitterahuldavates suhetes, tutvusime, armusime ja otsustasime, et soovime eelmised suhted lõpetada ja koos edasi minna. Sellega kaasneb kärgperendus, meil mõlemal on laps/ lapsed eelmistest suhetest. Miks ja kuidas elu selliseks kujunes ma pikemalt peatuda ei tahaks. See pole see teema.

Mis mind hämmastab ja millele ootaksin teie kommentaare ja nõuandeid on see, et mehe lapse ema ei soovi lapsel ja isal lasta suhelda, koos elada. Isa soov oleks panustada lapse kasvatamisse, kuludesse ja koosolemisse võrdselt emaga. Siiani, umbes aastase lahus elamise ajal, on olnud kokkulepe, et laps saab isaga olla üle nädala nädalavahetused. Tihti on tulnud ette seda, et erinevatel põhjustel (kellegi sünnipäev, mingi väljasõit, ema töögraafik, jne) isa lõpuks ikkagi ei saa lubatud nädalavahetusel lapsega koos olla.

Ema on ka selle vastu, et laps käiks lasteaias. Tgemist on 4,5a lapsega. Kokkulepe oli, et lapsele leiatkse sellest sügisest lasteaiakoht ja hakkab toimima nädal/ nädal loogika, kumba vanema juures laps elab. Lasteaiakoht on olemas ja nüüd on ema hakanud viskama õhku vihjeid, et laps ikka ei peaks lasteaeda minema ja pigem oleks edasi kodune laps, keda hoiab vanaema.

Ma saan aru, et pere lagunemine on traagiline. Aga sama traagiline on see, kui ema manipuleerib lapsega, et mehele kätte maksta.

selline tsirkus on nüüd jube üle aasta kestnud. Kas tõesti peaks hakkama kohtulikult hooldusõigust jagama?

Millisd on teie kogemused? Soovitused?

Alustuseks ole õiglane. Sinu toodud näited on kiuslikud ja sa ei ole õiglane. KUi lapsel on sõber ja laps tahab sõbra sünnipäevale minna, siis sina keerad selle looks, kus lapse EMA!!! keelab lapsel ISAGA suhelda. Sa ei mõtle ju üldse lapse heaolule. Kiri on pilgeni täis süütunnetest. Mõelge lapse peale. Lapsele on juba haiget tehtud. Nüüd siis tuleb lapsel veelkord vanemate tujude järgi elada. Lapsel on ka oma elu. Tal on sõbrad, Sõpradega käiakse läbi, mängitakse jne. Kõik sinu toodud põhjused, mida pead “ema jonniks” on sinu enda jonn ja mõistmatus. Lapsele on selles vanuses ikkagi vaja stabiilsust. See pole panustamine, kui iga nädal peab LAPS vanemate vägikaika vedu taluma. Kui isa tahab panustada, lähtugu mitte enda süütunnetest, vaid lapse huvidest. Mitte see pole oluline, mida isa taha vaid see, mida lapsel vaja on. Isa tahab panustada, aga laps äkki tahab, et ema ja isa koos elaks. Kas isa panustab lapse ellu, kui ta lahutab ? Ei panusta ju. Nii et isa õppigu tegema asju, mis on lapsele head, mitte seda, mis on talle endale hea. Ja kui juba on kord nii läinud nagu on läinud, tuleb lähtuda lapse huvist. Lapse sõbrale sünnipäevale minek ei ole lapse isa kiusamine. Nii et saage suureks.

#3851144:

Mis kuradi tekst siin all käib? Mingid “tibuemmed”, kelle jaoks kärgperendus on mingi ebaloomulik nähtus, ja kelle arust lapse ema on ainus, kellele kuulub mingisugune õigus?! Mis sajandis te elate? Lapsel on kaks vanemat, paratamatult kui minnakse lahku ja uus inimene kõrvale leitakse, tekib kaks eraldiseisvat perekonda.. tahetakse sellega leppida, või mitte.. ja selle pärast last teisest vanemast eemale tõugata..

ja mis selles halba on, kui laps vanema uue kaaslasega lähedaseks saab? üldjuhul ei hakka keegi bioloogilise ema rolli üle võtma. Ja kui laps tõesti arvab, et kasuvanem on hoopis etem inimene, siis peaks tõesti korra mõtlema kas asi on ikka kasuvanemas või kelleski muus.. khm

Teemat kommenteerides, ütleksin nii, et enda südameasjaks seda võtta pole mõtet. Sinu teha on ainult oma mehe suunamine ja toetamine ning antud olukorras soovitaksin sinu mehel küll ametlik käik asjale panna. Kui isa ise soovib panustada, siis tal on selleks igasugune õigus ning kui seda lihtsalt omavahelisel kokkuleppel ei suudeta saavutada, siis peaks antud olukorras suhtluskorra määrama keegi, kellel on selleks kõrgem võim.

Sellisel juhul vanemad kaklevad oma isikliku heaolu nimel, mitte lapse heaolu nimel. Mis lapsele parim on, ei ole alati vanematele parim, lapse heaolu nimel võiks vanemad oma “õiguste” jõu ja kiusuga tagaajamist tahaplaanile lükata ja lähtuda lapse heaolust, isegi siis, kui see on midagi, mis enda jaoks mugav ei ole.

Kui sul TA on ka laps eelmisest suhtest, siis millise graafiku või kokkuleppe alusel saab sinu laps oma isaga suhelda? Miks sa muretsed nii palju selle mehe lapse pärast?

4,5 aastane on nii tilluke alles.

Ja juba avastati mittetoimiv suhe.

#3851059:

Oleksin tänulik, kui annad need mõõdupuud ja märksõnad, millega suhte alguses teha kohe õige valik, mis kestab elu lõpuni.

Või soovitaksid pigem nui neljaks, laste nimel koos elada veel mitukümmend aastat? See oleks kindlasti mugav ja turvaline kodu, suhe ning lastele õige peremudel tulevikuks.

Koos elades peavad mõlemad otsustama, kas neile on tähtsam keegi, kellega lapsed saadi või keegi, kellega ei saadud. Tuleb valida inimene, kes sind ei peta ja ise truu olla. Kõike ju ette ei näe, aga väga paljud eiravad ohumärke ja hiljem imestavad.

Uus inimene on alati võõras lapsele, arvajatele. Ei oskaks kunagi kärgperes öelda, et oled hea inimene, aga lastele jäävad vanemad ju alles. Tähendab väljaütlematagi armukadedust ja ebaõiglust kujutavat alatist tüliõuna.

Olen kärgema kahele lapsele, kes on ka öelnud, et neil on minuga vedanud. Nad olid küll 12 ja 14 ja ei ole neile kunagi emaks pakkunud, aga saame suurepäraselt läbi algusest peale. Nad on ka otsekoheselt öelnud, et nende jaoks oli vanemate lahutus kergendus ja nähes, et kuidas võib üks pere elada ilma pidevate riidude ja kisklemisteta, oli neil lihtsam luua püsisuhteid.

Seega – vanemad, ärge tehke oma lastele haiget. Kui minnakse lahku, siis ema jääb emaks ja isa isaks.

#3851268:

TA, kas sinu enda lapsed elavad pool aega sinu eksi juures?

Jah.

Nõu anda ei oska, aga tunnustan väga seda, et isa soovib lapsega koos rohkem aega veeta ning tema kasvatamisesse võrdselt panustada.

Me oleme elanud praeguseks kolm aastat 50:50 graafikuga, kus lapsed on nädal ühe ja nädal teise vanema juures. Väiksem laps oli siis 4, kui niimoodi alustasime.
Tõsi, me ei läinud lahku kellegi teise pärast. Eksiga on pärast lahkuminekut olnud nii paremaid kuid halvemaid aegu, aga üldiselt on läbisaamine olnud rahuldav ja hindan tema panust laste kasvatamisesse kõrgelt. Ta on hiljem öelnud, et lahkuminek oleks tema jaoks olnud kindlasti raskem, kui oleksin läinud sellepärast, et mul on keegi teine. Mõistan, et sellises olukorras on emotsioone niigi keerulises hetkes veelgi rohkem.

Tema seisukoht oli algusest peale, et pühapäevaisa temast ei saa. Ka mina ei pidanud õigeks võtta võimalust oma laste kasvatamises suuremal määral osaleda.

Me proovisime alguses lapsi jagada nö loomingulise graafikuga vaadates, kuidas parasjagu kummagi tööd ja käimised on, kuid üsna ruttu saime aru, et laste huvides selline libisev graafik ei toimi – neil oli väga keeruline aru saada, millal nad kelle juures on.

Täna julgen küll öelda, et meie jaoks toimib see nädalane graafik väga hästi. Lapsed on harjunud ja ilmselt poleks täna ka nõus olukorraga, kus peaksid ühest vanemast pikemalt eemal olema.
Nn vahetused on sujuvad ja nädal on täpselt see aeg, kui igasus teise järele veel liiga suureks ei kasva. Korra oleme olude sunnil teinud ka kahenädalase tsükli, aga see oli liiga pikk nii endale kui lastele.

Praeguseks on minul uus kaaslane, kellega tundub, et lastel on sama tore nagu oma isaga. Tutvumise tegime väga rahulikus tempos, alustades vaikselt lastega koos aja veetmisest ning alles tükk aega hiljem tulid ööseks jäämised, kooselu jne. Ei tahtnud teadlikult tekitada olukorda, kus neil tekib üleöö küsimus, kes see meil siin nüüd järsku juures on. Ma pole kunagi laste olemistest või kommentaaridest tundnud signaali, et minu uus kaaslane neile ei sobi, nad ei tahaks temaga koos olla või see tekitaks nendes ebamugavustunnet.

Meie kogemus saab aga toimida ainult siis, kui mõlemad lapsevanemad on ühel arusaamisel ning panevad esikohale laste heaolu, olenemata sellest, kui raske on selle juures oma emotsioonidega toime tulla.
Kui üks tõrgub, siis ma head lahendust ei näegi. Ilmselt pole lõpuks tõesti muud võimalust, kui läbi kohtu suhtlemiskord paika panna ning loota, et aeg klaarib natukenegi tundeid ning vanemate omavaheline suhtlemine muutub paremaks. Aasta on lahkuminekust – eriti, kui see polnud enda soov – üle saamiseks päris napp aeg.

Mul on samuti kurb kõrvalt vaadata abikaasa ja tema eksi suutmatust laste teemal suhelda. Muidu arukad inimesed, aga laste teemal koostöö sujub vaevaliselt, emotsionaalselt. Nägemused kasvatamisest ja kasvukeskkonnast on erinevad. Kumbki vanem last õnneks teisest otseselt eemale ei hoia, aga pole ka õnnestunud elurütmi paika saada kolme aasta jooksul.

TA-le pole muud soovitada kui ole toeks oma mehele ja üritagi mõelda, et sul õnnestub kuidagi lahendusse ise kaasa aidata. Lapse eest hoolitsemine ei eelda, et laps tuleb enda juurde koju magama võtta. Isa võiks uurida emalt, mida on vaja teha ning siis võtta tasapisi neid ülesandeid enda peale. Uues kohas magamine on 4-5 aastasele suur asi ning kui läbisaamine on aastaga juba tõesti harv, siis pole vast magamine esimeseks teemaks kust alustada. Võib ju ka võtta päevasel ajal ja paariks tunniks kui see on emale vastuvõetavam.

Kohtusse mineku võimalus on ka, aga ilmselt see lööb ema veel rohkem lukku ja suhted veel halvemaks. Pigem saadaks mehe nõustamisse, et saada ettevalmistust, kuidas oma eksiga tõhusal viisil suhelda.

Mitte midagi ei saa sellest teemast aru. Miks on vaja eksmehel eksnaisega perenõustaja juurde minna? Miks peaks lapse ema tahtma minna oma eksmehega perenõustaja juurde, kui lapsel on mõlema vanemaga juba koosolemine paika pandud, kes millal peab lapsega olema? Mille üle kogu see vaidlemine käib üldse?

#3851339:

Laps on palju õnnelikum ja kasvab palju mõnusamas keskkonnas, kui vanemad on lahku minnes ise rahulolevamad ja õnnelikumad

Muidugi, see mahajäetud ema võiks parem õnnelik ja rahul olla. Milline empaatiline suhtumine. Isa ju ometi on koos oma uue armastusega.