Mina kuulun ka nende kilda, kes ei pea põhisüüdlaseks uut naist ega kärgperendust üleüldiselt. Oma laste isa peale näitan küll näpuga.
Lugu oli järgmine:
Kahe lapsega perekond, õnnelik pereelu ja siis äkki šokk – mehel paar aastat armuke olnud. Õnnelik abielu osutus ootamatult faršiks. Lahutus ja sellejärgne varajagamine muutusid ootamatult keerulisteks, muidu nii hoolitsev mees ja isa oli äkki täiega küüned enda poole, üritas isegi minu abielueelset vara osaliselt endale saada. Ei teagi, kuidas ta mõneks ajaks nii meeleheitlikuks ja rahaahneks muutus, küllap lahutus oli ka talle omamoodi šokk. Tema ju tegelikult lahutada ei tahtnudki, see oli minu soov. Asi läks nii karmiks, et pidin juba kohtutee ette võtma, aga siis sekkusid ootamatult mehe vanemad, kes vormistasid suurema osa oma varast meie laste nimele (omavahelise klausliga, et see katab ära makstava elatise ja laste isa tulevikus võimalikud hoolduskulud – hästi katab, muide) oma maja määrasid testamendiga mehele, öeldes, et kui too seda mõttetut ja naeruväärset kemplemist ei lõpeta, siis muudavad testamenti ja ülejäänu jääb ka lastele, nii et poeg jääb tühjade pihkudega. See oli vanemate poolt väga karm samm, aga mõjus rahustavalt. Ka minu ja eksmehe suhteid see samm veidi klaaris, sest ma sõdisin vanemate plaanile alguses vastu ka, kuna minu meelest oli see nende poja, minu eksi, suhtes päris ebaõiglane. Eksmees seda nähes tunnistas, et ma tõesti ei ole rahaahne mõrd, põhimõtteliselt surusime kätt ja lahkusime praktiliselt sõpradena.
Mina jäin elama omaenda majja, laste isa kolis armukese juurde. Kokkuleppe kohaselt mingit elatist küsima ei hakanud, ei oleks tegelikult muidu ka küsinud, sest mul ei ole puudust, pole kunagi olnud. Tegelikult poleks eksmehel ka maksmisega probleeme olnud, aga ta vanemad kartsid, et kiusu pärast ta jätab oma kohustused unarusse ja rahaasjad peavad ikkagi klaarid olema. Nii, rahaasjad korras, suhted said ka ilusasti silutud, igalt poolt, hakkame aga elama. Kõik muidu korras, aga mida ei ole – isa lastele. Nad kohtusid põhimõtteliselt ainult laste isa vanematekodus, igasugu erinevatel tähtpäevadel ja üritustel, vahel väga harva olin ka mina kohal, kui kutsuti. Laste sünnipäevad on lähestikku, seega vanavanemad palusid, et ehk teeme ühise sünnipäevapeo ka nende juures, kõigiga koos. Nii tegimegi. Eksmehe uue naisega mul enam mingeid pingeid ei olnud, sest nägin, kuidas ta üritas isa ja lapsi uuesti lähedasemaks muuta. Sain seega aru, et kogu suhtluse jahenemise võti ongi eksmehes endas. Ja sellel peol sain ka kinnituse. Kingitusi avades oli näha, et laste isa jaoks oli pakkides sisalduv üllatuseks. Kui ma pärast köögis toiduga toimetasin, siis nad sattusid uue naisega sinna lähedusse vaidlema. Eksmees küsis, et miks selline kummaline kingivalik ja uus naine vastas, et sellepärast, kuna ta teadis, et see on mõlema lapse soov (veidi varustust uue hobi tarbeks, väga hästi läbimõeldud kingitus oli). Laste isa porises midagi, mille peale ta naine ütles täiesti tõsiselt, et tal ei ole midagi lastega tegelemise vastu, ta võib nende jaoks kingitusi valida, aga et lastega koos olemine on siiski mehe asi ja oleks aeg seda ka lõpuks tegema hakata. Et uus hobi võikski olla see, mida nad võiks koos harrastada.
Mina olin päris liigutatud, aga laste isa ütles, et ta pole huvitatud. Ja nii jäigi. Lapsed kohtusid isaga vanavanemate juures, said tähtpäevadel väga toredaid kingitusi. Ja kõik. Eksmees võis vahel harva mingi teema pärast mulle helistada, lastele mitte kunagi.
Lapsed kasvasid suureks, eksmees läks naisest lahku ja kolis hoopis välismaale, laste isapoolsed vanavanemad surid lühikese vahega. Nende matustel lapsed kohtusid isaga, paar aastat polnud kordagi näinud ega kuulnud. Noorem laps ütles hiljem, et oli väga veider isa matustel näha, sest tema mõtetes oli hoopis isa surnud, mitte vanavanemad, ja olevat väga sürreaalne vaatepilt näha “surnut” haudade vahel kõndimas.