Teema: Kärgperendusest

Aga oma pere, oma mees ja lapsed, seda veel ei ole? Mul ei ole ka sünniperega ega sugulastega päris sellised suhted nagu sooviks, aga oma isiklikku pere saan ikkagi valida ja suhteid hoida sellisena nagu tahaks.

Peretunnet pole vajagi, kuulsid. Mis pere? Milleks pere? Pere on iganenud sotsiaalne konstruktsioon. Tänapäeva moodne inimene ostab endale kataloogist lapse, kui tuju tuleb, vanemate jaoks on eutanaasia, seksiga tegeldakse bordellis, vabandust, seksiteenus ostetakse samuti sisse. Õnnelik tuleb osata olla, õnn on valik!

Ainus kindel viis pmst mitte kuidagi ise kärjestuda või seda vähemalt mitte ise põhjustada – on mitte lapsi saada. Kõik muu on risky business.
Mingil määral minimeerib ohte muidugi partneri põhjalik tundmine ja veendumus, et mõlemad tahavad last. Samuti pole mõtet varakult, kahekümnendate alguses, last saada, need suhted ei jää tõenäoliselt püsima.

Tead sa ihkad midagi, mida pole väga paljudel, kes on üles kasvanud traditsioonilises peres.
Minu peres näiteks põlvkondade kaupa kõik väga traditsiooniliselt kulgenud. Aga ühel päeval selgus, et mu perfektsel vanaisal oli veel üks laps, noorem kui abielust sündinud lapsed. Kahtlust ka pole, kuna ta täpselt vanaisa nägu.

See kui turvaliselt inimene end tunneb, sõltub suuresti sellest, kas ta on lapsena tundnud kellegi poolt tingimusteta armastust. Mina näiteks ei ole peale seda kui vanaema suri kui olin 10-aastane. Kui ta elas, tundsin et ta on ainus, kellele ma iseendana meeldin. Mu traditsioonilise pere isa eriti ei osalenud pereelus, ema peamine kasvatusvahend oli kriitika ja hukkamõist ja õpetused, mida pean tegema ja mõtlema ning kuidas käituma.
Mina pole kunagi aru saanud väljendist “helge, muretu lapsepõlv”. Minu elu nauditavam periood algas siis kui sain lapsepõlvekodust välja. Ema õpetas seda küll, et õed ja vennad peavad kokku hoidma ja on teineteisele toeks, kuid meie peres kahjuks ei ole selles liinis ka lähedust.
Mu enda lapsed tunduvad mulle küll üksteise suhtes väga hoolivad ja kokkuhoidvad. Praegu. Ma loodan, et nad on seda ka tulevikus. Aga mul ei ole mingit tahtmist neile lubada, et õe-venna näol on olemas sõber kogu eluks.
Sest mulle keerati selg just siis kui mul oli väga raske aeg ja tuge vajasin.
Mõnikord on need lähedased suhted just suure läheduse tõttu kehvemad. Ma tean, et mu ema on ühe noorema täiskasvanud sugulase jaoks nagu ema eest.
Võimalik, et meie suhe oleks ka parem kui ma oleksin ema alles täiskasvanuna tundma õppinud ja kogu see valus pideva kriitikarahe ja alavääristamise etapp vahele jäänuks.
Siiamaani ta ei arvesta mu arvamusega, aga kui keegi teine sedasama talle ütleb, siis kiidab, et küll on tark.

Kui inimesed oleks kõik toredad, sõbralikud, ei peaks viha ega vimma isiklikel põhjustel, poleks kärjel häda midagi. Kõik koos, uued lahked inimesed, uued sugulased. nagu vahitorni kaanepilt.
aga häda tekibki sellest, et “ta ei meeldi mulle”, “miks ma peaks temaga suhtlema””tema valik pole minu valik” ja nii ei saagi kunagi kärjest asja. sest on vimma, solvumisi, oma põhimõtetega vastuolu.
Kui mul peaks tekkima kärg, minust edasi, st mu lastel. Ma ei usu, et nad oleks rõõmsad kui ma saaks läbi nende eksidega. sest ega kärg on ju seegi, mitte vaid uued.

#3216478:

Minu isal on olnud pidevalt erinevad partnerid peale ema surma. Sellest on tulnud samuti teatud võõrandumine, et ta sahmib uute naiste, nende laste ja perede ja sugulastega. Pole ka nagu minu pere.

🙁

Kurb. Tean ka lapsi, kelle ema suri. Nooremad alles algklassiealised, vanim täiskasvanu. Isa läks paar kuud peale matuseid kui arust ära, iga kuu uus “naine”. Toodi koju, tutvustati lastele, mõni isegi elas mõne kuu nende juures. Selline kena valelik mees, alkoholiprobleemiga, sellest ka need kiired uute naiste kadumised. Lapsed ripakil ja õnnetud. Emavajadus neil nii suur, aga isa õnn ikka kõige tähtsam.

Minu lapsepõlvepere läks lõhki. Päris kärgpere selles mõttes ei tekkinud, et isa uue naisega lapsi ei saanud ega minu ema hilises eas leitud elukaaslasega. Küll aga jäi isa meile väga heaks isaks ning isa uue naise ning tema lastega saime meie vendade ja õega läbi lausa suurepäraselt. Mina suhtlen nendega kõige rohkem senini (möödas on 40 aastat), aga kõik me suhtleme üksteise juubelitel jne.
Ema ja isa jäid viisakalt tuttavateks. Ainult lahutada oleksid nad võinud mitu aastat varem – see pingeõhkkond ilma ühegi tülita oli lastele ikka jube raske! Laste pärast ebameeldiva inimesega koos elamine on ikka suurim karistus lastele. Ükskõik kui viisakalt see ka ei toimuks.

Isa käis pärast lahutust emaga kokkuleppel muidugi, meil, kui ema ise kodus polnud. Ikka kordi iganädalaselt. Meie käisime isa juurde – aga mitte ööseks. Küll aga viis isa meid nädalateks üüritud suvilatesse või puhkekodudesse suvel. Tema naine pilti ei roninud, aga muidugi nägime teda sageli. Viisakate inimeste asi, nad ei hakanud üksteisel kõrisid läbi närima või lapsi loksutama….nagu siin lugeda, emad ei luba laste isasid isegi lapsele külla. See olnuks absurdne.

Nüüd on meil palju segasem kärgpere. Minul on lapsed esimesest abielust, mehega tuli kaasa mitu last tema esimesest abielust ja koos on meil ka 1 laps. Pikk lugu lühidalt – halb läbisaamine ei ole meil lubatud. Ei pea palavalt kõik kõiki armastama, aga absurdusteni nagu oma lapse isa mitte lubamine oma lapse tuppa ei tule kõne allagi. Muidugi on olnud pingeid, aga katsume üle saada. Minu mehe eksi laste isa ( 🙂 ) on minu mehele tänulik laste üleskasvatamise eest. Meie ei tee talle takistusi külastada oma lapsi etteteatamisega vastavalt soovile – ehkki me võiksime teda põlata, kuna ta rahaliselt ei toetanud. Kui ei sobinud, ütlesime ei ja pakkusime uue aja.

Minu mees esimesed kümme aastat tervitas teda esikus peanoogutusega. Nüüd suruvad kätt ja vahetavad paar nn mehesõna õues seisva auto või tehtud remondi kohta.

Jäägem inimesteks! Oli tõbras, oli vastik aeg, no oli. Ärme teeme endast neid väikeseid närvilisi närvipuntraid, kes pigem korraldavad avaliku skandaali kui suhtuvad mõne aastaga rahulikult oma elukaaslase eksi (või ise eksina uude). Soliidsust! Meeleavarust! Ja lastel ka 100x kergem, kui ei pea laveerima kibestunud täiskasvanute arusaamatute suhete vahel.