Lähen väga kiiresti närvi ning ei oska oma emotsioone kontrollida. Lapsed õpivad algklassides. Asi on läinud järjest hullemaks, näen, et ka nemad juba närvilised. Ma ei leia lahendust, tean, et probleem minus, kuid ei oska olukorda muuta.
Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )
Teema: Karjun pidevalt laste peale
23.02.2012 20:04
To report this post you need to login first.
23.02.2012 20:13
Loe 1-10. Ja see ongi ainus asi. Ja võta puhkus :). Enesekontroll on võti. Ja see kõik saab mööda ühel hetkel. Uhh. Püüa lapsi säästa. See on kohutav, kuidas see mõjub… Olen ise selle all kannatanud.
To report this post you need to login first.
24.02.2012 09:11
Sul on vaja õppida ja harjutada enesekehtestamisoskusi ja ärrituse ohjamise tehnikaid. Sellest ei piisa, kui sa enadele korrutad, et ma ei tohi karjuda ja endast välja minna. Sa peaksid leidma ja rakendama suhtlemisviise, mida selle asemel teha. ÕPPIMA!
Soovitan lugeda \”Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid\”
Kirjuta endale olulisi märksõnu või lauseid välja ja kleebi meeldetuletustena erinevatesse kohtadesse kodus.
Tehke lastega kokkulepe, et püüate karjumise oma perest välja juurida. Püüate leida probleemsetes olukordades TEISI LAHENDUSI. Leppige kokku mingi naljakas märksõna. Tähistage nädala lõppudel õnnestunud nädalalt. Aruta ka lastega, mida nemad soovitavad sul karjumise asemel teha.
To report this post you need to login first.
24.02.2012 09:41
istud lastega maha, räägite, et sa ei taha nende peale häält tõsta, aga selleks peavad nemad ka ennast parandama (muidu sa ju ei karjuks nenede peale) ja kui ikka juhtub, palu lastel endale öelda, et \”emme ära palun kisa\”-väga hästi kutsub see ennast kontrollima
To report this post you need to login first.
24.02.2012 09:54
Mul tekib see stressiga. Esimest korda oli see siis kui laps oli umbes 2aastane, selleks ajaks olid närvid temaga kodus olemisest juba nii püsti läinud … Lõpuks tundsin, et see ei OLE normaalne, PEAN end taltsutama hakkama. Ma ei tea, kas see oli õige viis toimida, kuid ma lihtsalt keelasin endale selle pideva õiendamise ära. No õnnestus, ikka mitu aastat pidasin vastu – rahunes ka laps maha ja varsti polnudki põhjust enam karjuda. 🙂
Uus stressiolukord saabus aga kui mul töö juures tekkisid suured probleemid – ja laps ka jõudis eelpuberteediikka. Aga siis tundsin juba varakult ära, et asi on jälle neid krdima närvides. Jälle hakkasin kõrgendatud enesekontrolli rakendama – no raskem on seekord, laps on ülbamist õppinud, kooliasjades lohakamaks läinud … hulga raskem on siin leebeks ja naeratavaks jääda … ostsin hunniku teismelisega suhtlemist käsitsevaid eneseabiraamatuid, tundsin, et omal tarkusel hakkama ei saa. No loen ja üritan rahulik olla ja vihastamist ka muul viisil väljendada kui verbaalselt. Sest ma ei saagi omale tegelikult karjumist enam lubada – mul pärast kurk valutab ja on külmetusele vastuvõtlikum …
To report this post you need to login first.
Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
